Luup peale | Legendid said erru saadetud. Aga miks Eesti neid mannetu mänguga kurvastas? - Soccernet.ee

Luup peale | Legendid said erru saadetud. Aga miks Eesti neid mannetu mänguga kurvastas?

9. SEPTEMBER 22:38

Kristjan Jaak Kangur A. Le Coq Arena

Taijo Teniste sai teenitult sajanda koondisemängu kätte, aga Eesti meeskond ei suutnud Andorrat murda. Foto: Brit Maria Tael

Kui kaks Eesti koondislast peavad kodupubliku ees lahkumismängu, väärivad nad ilusat õhtut. Peab ainult lootma, et isiklikus plaanis Konstantin Vassiljev ja Taijo Teniste selle emotsiooni teisipäeva õhtul Lillekülast ka said. Sest mänguliselt ...

Vaata Brit Maria Taela pildigaleriid artikli lõpust!

Eesti koondis pakkus Andorra vastu hambutu partii. Kas kõik jõuvarud jäid tõesti eelmisesse nädalasse ja Itaaliasse? Vastaste ette teada umbkaitset justkui muugiti, paraku meenutas see pahatihti jäätisepulgaga lukuaugus urgitsemist. Vajalikud võtmed puudusid. Alles viimasel veerandtunnil muutus Eesti päriselt teravaks, jõudis väravale paar korda isegi lähedale, üleminutitel suisa väravajooneni. Aga juba oli hilja, tabloole jäi lõpuvile kõlades 0:0.

Alustuseks oli pilk mõistagi Tenistel ja Vassiljevil. Kummalgi lahkujal ei läinud kaua, et mängus esimesed kõneväärt liigutused teha. Vassiljevi saldo sai esimeste minutitega järgmine – nurgalöök enam-vähem, tsenderdus karistusalasse suurepärane, kannasööt keskringis Rauno Sappinenile meisterlik! Teniste demonstreeris 13. minutil oma kaubamärki ehk pikka audiviset ja konksutas kohe seejärel nurgalipu lähistel Marc Garciat.

Mängitud oli veerand tundi, kui Eesti teenis karistuslöögi – samast kohast, kust Vassiljev 2012. aastal lisaminutitel palli poolakatele ristnurka keerutas. Seekord läks tsenderdus paraku kõrge kaarega otsaauti. Enne pooltunni täitumist tuletas Vassiljev siiski veel korra paremaid päevi meelde, saates Sappineni suunas efektse läbisöödu. Paraku jättis Flora mängija siiski Flora peatreeneri eeltöö realiseerimata ...

Poole tunni täitudes tehti ära see, milleks õigupoolest kokku oli tuldud. Vassiljev ja Teniste pääsesid pika ja sooja aplausi saatel puhkama – Eesti koondise eest viimast korda. Ehkki naljatamisi võiks ju eriti tegevmängija karjääri jätkava Teniste puhul küsimärgi õhku jätta. Miks mitte veel üks kord, kui äärekaitsjate põuas vaevlev koondis vajab ...?

Mängu eel said Konstantin Vassiljev ja Taijo Teniste kätte lahkumismänguga kaasnevad meened. Foto: Brit Maria Tael

Kui mäng mõneminutilise pausi järel jätkus, ilmutas Eesti korraks uutmoodi aktiivsust, aga siis vajuti tagasi passiivsuse ja pallikõigutamise rütmi. Rocco Robert Shein pääses 42. minutil lõpuks löögile, aga põrutas meetreid mööda. Hoopis Guillaume Lopez seadis terava pommiga Eesti värava ohtu, ent seni tööta olnud Karl Jakob Hein tõrjus probleemideta. Poolaja lõpetuseks tuli tal alumisest nurgast püüda ka Lopezi karistuslöök. Pausile mindi nullidega.

Sealt tuldi paraku samamoodi. Eesti otsis, söötis – ja ei midagi enamat. Kui löögile jõutigi, lendasid pallid taevasse. Veerand tundi jäi minna, kui Sappinen lõpuks värava eest löögile pääses, aga andorralased viskusid blokki. Kümmekond minutit hiljem kordus sama. Vahetusest sekkunud Patrik Kristal tegi 85. minutil meeste vahel ilusa soolo, aga saatis palli postist napilt mööda. Lisaminutitel pääses suisa mõnelt meetrilt proovima Kevor Palumets – ei läinud väravasse seegi löök. Ja ega Eesti võitu tõele au andes ka väärinud.

Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

1. Kuhu kadus ründetahe?

Mänguliselt oli Eesti esitus maakeeli öelduna üpris jama, sest avapoolajaga suudeti luua täpselt üksainus päriselt ohtlikuks kvalifitseeruv väravavõimalus. Mängu lõpuks oli Andorral raamilööke ametlikus statistikas rohkem kui Eestil. Andorral!

"Pange pall liikuma!" kõlas juba avapoolaja keskel Jürgen Hennilt, kes pidi veel korra-paar hoolealuseid tagasisöötmise eest hurjutama. Andorra, kes seisis häbenemata oma 5-4-1 asetuses, dikteeris mängutempot ja Eestil nappis individuaalset kvaliteeti, et sellest müürist läbi murda.

2. Laiem tagasilöök

Nii jäädigi Andorra vastu esmakordselt ajaloos võiduta – sümboolsel moel oli tegu 13. omavahelise vastasseisuga. Ainus pluss on asja juures see, et tegu polnud mänguga punktide peale. Ja peab vaid lootma, et sel juhul oleks Eesti tegutsenud hoopis teravamalt.

Ent hoobi said vaieldamatult mängijate-treenerite eneseusk ja kindlasti ka üleüldine Eesti koondist ümbritsev foon. See kõver on liikunud Henni ajastul selges tõusujoones, sest isegi kaotus Norrale võeti vastu optimistlikult. Reedene 0:5 pakk Itaalialt tõmbas emotsioone kõvasti alla, nüüdne tulemus seda enam. Kuidas Henn ja kompanii sellest üle saavad, et oktoobris kodus Itaalia ja Moldova vastu taas uue innuga minna?

3. Emotsioonivaene õhtu

Mäng, nagu öeldud, ei pakkunud midagi positiivset. Kuid kogu õhtu oli algusest peale veidra pitseriga. Viimastel aastatel Vassiljevit ümbritsenud emotsionaalne segapuder tekitas olukorra, kus paljud inimesed loobusid staadionile tulekust. Kes tulid, ei lasknud vilekoori – hea küllap seegi, sest paratamatult oleks see mõjutanud ka koondise mängutuju. Aplaus Tenistele oli tunnetuslikult hästi pisut valjem kui aplaus Vassiljevile, aga mitte märkimisväärselt.

Fännisektor otsatribüünil oli tavapärasest hõredam ja kaasaelamine selle võrra kahvatum. Ning Eesti koondise mängude puhul on teada tõde, et kui otsatribüün rahvast käima ei tõmba, siis jääb atmosfäär kesiseks. Mõistagi aitas sellele kaasa ka koondise esitus väljakul, mis hõiskamiseks põhjust ei andnud.

Tavapublik kipub vaatama tulema vastast ja 4641 pealtvaatajat oli seda arvestades igati viisakas number. Võrdluseks peeti Joel Lindpere lahkumismäng, kus vastaseks oli samuti Andorra, üheksa aastat tagasi umbes sama suure rahva ees. Ent vaieldamatu on seegi, et kui Vassiljev oleks endiselt "meie Kostja" ja viimaste aastate väljaütlemised – või õigemini ütlemata jätmised – olnuks olemata, siis oleks see mäng peetud hoopis teistmoodi. Ehk isegi täismaja ees.

4. Kas kett jätkub?

Alustuseks mälumänguküsimus. Mis ühendab Eesti koondise kontekstis neid kaheksat meest – Ragnar Klavan, Konstantin Vassiljev, Sergei Pareiko, Oliver Konsa, Rimo Hunt, Sander Post, Sergei Zenjov ja Frank Liivak?

Vihjeks võib öelda, et nimesid on küll kaheksa, aga lahkumismängu oli enne teisipäeva õhtut Eesti eest kirja saanud tosin koondislast. Aleksandr Dmitrijev, Enar Jääger ja Dmitri Kruglov astusid kolme aasta eest lahkumismängus viimast korda väljakule Eesti ja Soome legendide duellis, mis ei läinud mõistagi arvesse ametliku maavõistlusena. Pareiko, kes saadeti ainsana erru vähem kui saja ehk 65 mängu pealt, mängis aga 2015. aastal Saint Kittsi ja Nevise vastu teise poolaja.

Teravamad pliiatsid on ehk juba välja nuputanud? Eeltoodud nimekirja moodustavad Eesti koondislased, kellel on olnud au lahkumismängus väljakult taanduva legendi asemel murule joosta. Klavan tegi seda Marko Kristali, Vassiljev Martin Reimi, Pareiko Mart Poomi, Konsa Indrek Zelinski, Hunt Kristen Viikmäe, Post Andres Operi, Zenjov Raio Piiroja ja Liivak Joel Lindpere “viimase tantsu" käigus. Nüüd lisandusid sellesse rivistusse Mattias Käit ja Edgar Tur.

Mattias Käit tuli Konstantin Vassiljevi asemele. Foto: Brit Maria Tael

Siinkohal võib korraks pidada ka mõttemänge. Ajaloolist ketti on juba pikendanud Vassiljev, kes võttis teatepulga 2009. aastal Reimilt (see oli Vassiljevi 19. koondisemäng) ja andis selle nüüd edasi Käidile, kes pääses Eesti koondise eest väljakule 62. korda.

Sama võimalus avaneb järgmisena tõenäoliselt Klavanil, kes tuli 20 aastat tagasi Kristali asemel platsile oma 21. koondisemängus, ning karjääri lõppedes ka Zenjovil, kes sai kümne aasta eest Piirojat asendades kirja 42. koondisekohtumise. Ning on väga tõenäoline, et mõttelist ühendust põlvkondade vahel saab ühel päeval pikendada ka praeguse koondise vaieldamatute liidrite sekka kuuluv Käit.

5. Mitte miks, vaid kuidas

Miks me üldse lahkumismänge peame? See ei tohiks tegelikult olla küsimus – Eesti koondist aastaid esindanud mehed väärivad neid. Kuidas me neid peame? Juba keerulisem. Oli neid, kellel trio Dmitrijev-Jääger-Kruglov ärasaatmine närvi mustaks ajas, sest tegu polnud ametliku mänguga. Ja neidki, kes leidsid, et Pareiko pidanuks selle au ärateenimiseks siiski sajani küündima.

Kokkuvõttes pole see siiski tähtis. Peaasi, et oskame oma legende hinnata. Aga seda peab tegema mitte ainult rahvas tribüünil, vaid ka meeskond väljakul.