Eesti meisterklubi FCI Levadiat ei pidanud küll lahinguväljalt kilbil ära kandma, nagu avalöök Islandil oli ähvardanud, aga tänavuse kolmanda euroheitluse lõpuks tuli tõdeda, et teha jõuti liiga vähe ja liiga hilja – seda nii Hiberniansi vastu peetud Konverentsiliiga kordusmängu, kahest mängust koosneva duelli kui ka kogu eurohooaja lõikes. 1:1 viik Lillekülas tähendas, et maltalased tagasid koondskooriga 4:3 edasipääsu ja suurte lootustega Euroopasse läinud Levadia osaks jäi sügav pettumus.

• Vaata Jana Pipra galeriid mängust siit või artikli alt!

Mängitud oli neli minutit, kui Levadia tekitas esimese väga hea olukorra. Paremal äärel vabanenud Murad Velijev saatis terava palli värava alla, kus Artur Pikk selleni siiski napilt ei küündinud. Minut hiljem proovis eemalt Ernest Agyiri – mööda.Veel minut ja paremalt tsenderdas Robert Kirss, kelle söödu Ibrahima Kone püüdis, aga näis, et Levadia hakkab tasapisi vajalikku hoogu üles saama.

Hibernians ähvardas järgnenud minutite jooksul paaril korral ka Levadia väravat, kuniks 13. minutil proovis Agyiri enda "leivanumbrit" ehk pealelööki oma väljakupoolelt. Üritus ei olnud sugugi halb, aga lennukaar jäi veidi madalaks ja Kone noppis palli suurema mureta.

Järgnesid minutid, mil Levadia tahtis justkui vägisi Hiberniansile kingitust teha, kuid õnneks ei võtnud külalised ühtegi pakkumist vastu. Esmalt söötis Kirss otse Jurgen Degabriele jalale, kuid löök läks värava keskele. Siis tegi Ugge keskjoonel Degabrielet maha rebides pisut ebavajaliku kollast kaarti väärt vea ja kohe jäi karistusalas hätta Mitrovic, aga Levadia õnneks viivitas Gabri pisut löögiga ja lõpuks oli pall jälle Vallneri süles.

Kerge vastaste surve all kulges mäng järgmised veerand tundi, kuniks 35. minutil teenis Levadia vasakult äärelt karistuslöögi. Pall jõudis karistusalas Uggeni, kes ka teravalt tulistas. Kone oli siiski eesmise posti juures valvel.

Avapoolaega peegeldavalt jäi ka viimane võimalus enne pausi vastastele. Kena kombineerimise järel anti paremalt äärelt värava eest läbi madal tsenderdus, milleni Gabri siiski ei küündinud. Hinge tõmbama mindi seisul 0:0, mis jättis Hiberniansi kahe mängu kokkuvõttes endiselt napilt peale.

Teise poolaja alustuseks suutis teravamaid momente luua Levadia. 52. minutil pettis Agyiri keskväljal stiilipuhtalt ära kaks vastast, aga venitas spurdi järel veidi löögiga ning kaitsjad jõudsid jaole. Mäng kiskus aina füüsilisemaks – keskväljal panid jõuliselt jalad kokku Antonov ja Yunusa Muritala, kuid armeenlasest kohtunik Henrik Nalbandjan lasi mängida ning neljandal kohtunikul oli maltalaste keevalise pingipersonali rahustamisega tükk tegemist. Minutike hiljem võlus Brent Lepistu vea ja kollase kaardi välja Gabrilt.

Viimase pooltunni alguseks püsisid tablool aga endiselt nullid ja see sobis jätkuvalt külalistele. 61. minutil pidi Vallner lisaks kõik oskused mängu panema, et pareerida Degabriele terav löök. Kolm minutit hiljem mängis Levadia nurgalöögi osavalt lahti, ent Lepistu kõmmutas healt positsioonilt üle. Kohe seejärel pääses platsile Roosnupp, kellele pidi koha vabastama kahvatuks jäänud Beglarišvili. Vahetusest sekkunu oleks äärepealt esimeste puudetega ka värava sepistanud, aga tema tsenderdust ei tabanud viielt meetrilt täiesti vabaks jäetud Kirss.

Mängida jäi veidi alla kahekümne minuti, kui Pika ja Velijevi asemele tulid lisateravust looma Karl Rudolf Õigus ja Liliu. Hibernians langetas liine, Levadia suutis tänu sellele tekitada survet, aga mitte viimast teravust. Ja siis, 78. minutil, kärises Levadia kaitse ootamatul moel.

Hibernians teenis nurgalöögi ning Ferdinando Apap oskas pealtnäha lihtsa liikumisega ära lollitada kõik Levadia kaitsjad, kes eesmist posti valvasid. Apap võttis koha sisse väravajoonel, miskipärast joosti tema pealt minema ning Apapile piisas paarist kiirest sammust, et esimesena peapallini jõuda ja vabaks jäetuna see tagasi posti kõrvale suunata. Vallneril polnud võimalustki – 0:1.

Hetkeks lootusetuna tundunud seisust õnnestus Levadial veel tagasi pinnale rabeleda. Rünnakule tormanud Agyiri suutis nurgalipu juurest sööta Liliule, kes spurtis karistusalasse ja kukkus seal. Vile vaikis, ent kukkumise pealt tõmbas brasiillane pisut õnnega pooleks palli kaasa, sai kohe uuesti jalad alla ja söötis teravalt värava ette, kust Õigus palli võrku suunas – 1:1!

Uuesti indu saanud Levadia vajanuks nüüd veel ainult ühte väravat, et mängu lisaajale viia, kuid allesjäänud veerandtunni jooksul enam ühtegi tõeliselt head võimalust tekitada ei suudetudki. Hibernians tappis oskuslikult mängu ning võis lõpuvile kõlades juubeldada – pääs kolmandasse kvalifikatsiooniringi, kus ootab juba ees Läti meisterklubi Riga FS, oli tagatud. Levadia euroteekond sai aga oodatust palju varasema ja väga mõru lõpu.

Soccernet.ee tegi kohtumisest järgmised tähelepanekud:

Võrreldes avamänguga tegi Ivan Stojkovic algkoosseisus päris mitu muudatust. Pingile jäeti nii Mark Oliver Roosnupp, Liliu kui ka Rasmus Peetson. Kahe esimese mittealustamine oli üsna loogiline, sest Roosnuppu oli viimastel päevadel kimbutanud kerge haigus ja Liliu jäi avamängus üpris kahvatuks – seega oli nende väljavahetamine vastavalt Murad Velijevi ja Robert Kirsi vastu arusaadav.

Peetsonit asendas aga nominaalselt paremkaitsja kohal Ilja Antonov, keda eelmised juhendajad Marko Savic ja Vladimir Vassiljev kasutasid – eriti suurtes mängudes ja alustajana – üsna harva. Mullu oli osalt põhjuseks ka vigastus, kuid tänavugi on suurte rahvusvaheliste kogemustega Antonov koduliigas algkoosseisu kuulunud vaid kaheksas mängus.

Ent juba siis, kui Stojkovic kevadel Levadia treeneritetiimiga liitus, rääkis ta Soccernet.ee-le antud intervjuus, et ei usu niivõrd asetustesse kui mängijate võimetesse neile pandud ülesandeid täita. Ka nüüd jäi 4-2-3-1 formatsioon lõpuks vaid paberile ning väljakul nähtu oli märksa loomingulisem.

Stojkovic tegi täpselt nii nagu päev varem pressikonverentsil lubas ehk võttis avamängust kaasa selle positiivse, mida võtta oli. Seal lõpetati mäng vahetuste tulemusena just nimelt nii, et paremal äärel oli Velijev ja Antonov tuli justkui paremkaitsesse, aga tegelikult liikus sealt väga palju ka keskväljale ehk Marko Putincanini kõrvale teiseks keskpoolkaitsjaks. Täpselt sama tegi Antonov ka nüüd, jättes sageli äärekaitsja töö noorele Velijevile.

Ning täpselt nagu Maltal lõpetati, alustati ka nüüd mängu kolme keskkaitsjaga, kuid meeskonna kapten Bremt Lepistu ei liikunud mitte Maximiliano Ugge ja Milan Mitrovici vahele nagu varemgi nähtud, vaid hoopis kolmese tagaliini vasakpoolseks meheks. Keskele jäeti Mitrovic, kellel oli avamängus vastaste kiirete rünnakute neutraliseerimisega teatavaid probleeme.

Muutusi tehti ka eespool. Tavapäraselt äärel tegutsev Ernest Agyiri, kes paremääre Velijevi sekkumise tõttu nihutati vasakule, tegutses seal ründava poolkaitsjana, jättes ääre Artur Pikale vabaks. Vaid parempoolset ründavat poolkaitsjat mänginud Zakaria Beglarišvili ja tipus olnud Kirss jäid harjumuspärastele positsioonidele.

2. Valikud polnud tingimata valed, aga lõpuni ei toiminud

Teoorias rääkis selliste käikude kasuks päris mitu argumenti. Eeskätt Frank Liivaku ja Bogdan Vaštšuki lahkumisest tingituna on Levadia vahepeal väga pikana tundunud pink jäänud ootamatult õhukeseks ja vangerdamisruum napiks. Et senine lähenemine ei toimi ja vähemasti eurovastased suudavad Levadia plaani kerge vaevaga lahti harutada, näitasid poolteist mängu Islandil ja Maltal päris veenvalt.

Paraku ei õnnestunud soovitut enamasti praktikasse rakendada. Lepistul ja Pikal kulus päris kaua, enne kui vasakul äärel ründamise-kaitsmise tasakaal paika saadi ning ka Agyiri kõik trumbid ei pääsenud uuel positsioonil maksvusele. Sootuks nähtamatuks jäi kolmandat euromängu järjest Beglarišvili, kes taas ka varakult välja vahetati.

See kõik ei tähenda, nagu ei võiks Stojkovici lükked Levadiale koduse hooaja jooksul edu tuua. Pigem on teõnäoline, et pikas plaanis toovadki, sest vahepeal kaua vaid ühest mänguplaanist kinni hoidnud Levadia arsenalis on nüüd jälle midagi uut, millega vastastel on vaja toime tulla. Kuid nädalane harjumisaeg kahe euromängu vahel jäi ilmselt liiga lühikeseks.

3. Kümme on kõvasti rohkem kui üheksa

Kahekümne koduliiga mänguga on vastased suutnud palli Levadia võrku saata üheksa korda. Euroopas lasti endale kolme mänguga lüüa kümme väravat – üsna kõnekas. Lillekülas oli Levadia kaitsetegevus oluliselt parem kui avamängus, mis on loogiline, sest mängiti ju enamjaolt ka Savici-Vassiljevi käe all kolmese tagaliiniga.

Samas lipsas lõpu eel ikkagi sisse üks rumal viga, mis võis tagantjärgi targana ka edasipääsu maksta. Ning avapoolajal oli kaitsetöös rabedaid hetki, mille osavam vastane oleks ehk väravaks vormistanud, õige mitu.

Kui kaitse seekord vähemalt skoori mõttes enam-vähem pidas, siis ootamatult nappis nüüd ründeteravust. 75. minutiks oli seisu järgi kogu aeg väravat vajanud Levadial kirjas vastastest üle kahe korra vähem pealelööke (5 vs 11) ja raamidesse oli pall õnnestunud suunata vaid kahel korral. Mängu lõpuks kogunes lööke seitse ja raamilööke kolm ehk pärast väravani jõudmist tegelikult enam midagi ohtlikku ei tekitatudki.

Mitte kordagi ei jäänud mängu vaadates püsivat tunnet, et just Levadia on see meeskond, kes hädasti tabamust vajab, ning 90 minuti jooksul võis lõpuks võõrustajate väga head väravavõimalused kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Kuigi erinevalt kahest eelmisest kohtumisest ei lülitatud Levadiat kordagi ka mängust täiesti välja, polnud kordagi tunnet, et tabamuseni jõudmine on vaid aja küsimus.

Rünnakutel puudunud järjepidevusele viitas pärast kohtumist ka Stojkovic. Eriti kummastav oli Levadia hambutus viimastel minutitel, kui paljuräägitud psühholoogiline eelis pidanuks olema justkui nende poolel – vastaste tabamusele suudeti kohe vastata, vaja oli veel ainult ühte väravat, mänguaega jagus küllaga. Aga head šanssi Levadia enam tekitada ei suutnud ja Kone oskused jäidki proovile panemata.

5. Mängu parim – Ernest Agyiri

Selgeid särajaid on Levadia ridadest raske leida. Kuid Stojkovic märkis õigesti, et tehniliselt osav ghanalane suutis ka keskväljal Roosnuppu asendades pallihoidmisel meeskonnale kasulik olla. Seeläbi kadus küll võimalus äärel tema kiiruse pealt kaitsjatega üks-üks olukordi luua, ometigi kipub juba tavaks saama, et kui Levadia rünnakul midagi toimub, on moel või teisel selle keskmes Agyiri. 

Protokoll:

28. juulil kell 20.00 A. Le Coq Arenal

Tallinna FCI Levadia - Hibernians FC  1:1 (0:0) - kahe mängu kokkuvõttes 3:4
79. Karl Rudolf Õigus - 78. Ferdinando Apap

Hoiatused: 16. Maximiliano Ugge, 72. Mark Oliver Roosnupp - 15. Ferdinando Apap, 58. Gabri, 90+6. Zachary Grech
Mänguolud: +18, vahelduva pilvisusega ilm, muruväljak väga heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 1351
Peakohtunik: Henrik Nalbandjan
Abikohtunikud: Artur Gdljan, Vanik Simonjan
Neljas kohtunik: Zaven Hovhannisjan (kõik Armeenia)

Levadia: Karl Andre Vallner, Artur Pikk (73. Karl Rudolf Õigus), Milan Mitrovic, Maximiliano Ugge, Ilja Antonov (82. Rasmus Peetson), Brent Lepistu, Marko Putincanin, Ernest Agyiri, Zakaria Beglarišvili (64. Mark Oliver Roosnupp), Murad Velijev (73. Liliu), Robert Kirss.
Varus: Artur Kotenko, Rasmus Peetson, Mark Oliver Roosnupp, Liliu, Markus Jürgenson, Maksim Podholjuzin, Andre Järve, Artur Sakarias, Karl Rudolf Õigus.

Hibernians: Ibrahim Kone, Gabri, Gonzalo Llerna, Rodolfo Soares, Ferdinando Apap, Jake Grech (85. Gabriel Mensah), Ali Diakite, Dunstan Vella, Thaylor (80. Zachary Grech), Tereence Groothusen (54. Yunusa Muritala), Jurgen Degabriele.
Varus: Justin Haber, Isaiah Chkunyere, Lorenzo Fonseca, Ayrton Attard, Zachary Grech, Gabriel Mensah, Joseph Zerafa, Yunusa Muritala, Jayden Ohaka, Andreas Baekskov Laursen.