See on meeskond, mis on oma ajaloos võitnud kõik, mida vähegi võita annab. 26-kordne Hispaania meister, 31-kordne Copa del Rey võitja ja viiekordne Euroopa parim jalgpallitiim. Aga lisaks eelnimetatule on see ka meeskond, mis on praegu nii sügaval augus, et õudne mõelda. See on FC Barcelona.

Ja mina olen selle meeskonna fänn. Olen olnud seda sellest ajast peale, kui üldse üheksa-aastaselt jalkat vaatama hakkasin. Kamoon, seal oli ju Lionel Messi!

Alguses oligi ainult Messi. Mul oli kolm erinevat Messi särki. Kolm! Kõik replikad ja kuskilt Türgi avarustest hangitud, aga ikkagi Messi omad. Ja ma olin tõsine fänn! Lõputud vaidlused isaga, kas ma palun-palun-palun võin teisipäeva õhtul seda Meistrite liiga mängu vaadata? Barca ju mängib! Ja Messi ka.

Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas kiindumus just klubi, mitte enam niivõrd Messi vastu. Nii kaua kui ma mäletan, spekuleeriti alati Messi lahkumise üle, olgu see siis Pariisi, Manchesteri või kuhu iganes. Mäletan end mõtlemas, et okei, aga ta on ju ainult üks mees. Meil on ju Neymar, Luis Suarez, Andres Iniesta, Gerard Pique ... mis ikka juhtuda saab? Ja sisimas ma ju tegelikult ei uskunud, et Messi kuhugi läheb. Nii ei saa ju olla, et ta lihtsalt läheb ära!?

Aga nüüd, aastaid hiljem, on ta läinud. Ja seda mitte omast tahtest, vaid olude sunnil. Barcelonas on ennegi kriisiaegu olnud, kuid sellist auku ... no vot ei meenu. Kui kellelgi meenub, siis tuletage mulle palun meelde.

Ma ei ole tõtt-öelda suurem asi glory-hunter (õnnekütt - ingl. k.). Tagantjärele mõeldes imestan isegi, et minu jalgpalliteadvuse algusaegadel just üliedukas Barcelona mu lemmikuks sai, kuigi näiteks 2014. aasta MM-il elasin algusest peale kaasa (väga eduka turniiri teinud) Costa Ricale ning neli aastat hiljem (tõsi, pärast edukat 2016. aasta EM-i) soetasin endale Islandi koondise särgi. Sest mulle lihtsalt meeldib olla nende poolt, kellelt eriti midagi ei oodata.

Nüüd on ajad muutunud ja minu igavesest lemmikust, Kataloonia uhkeimast sümbolist ja rahvuslikust aardest on nii paljudes vastasseisudes saanud hoopistükkis tühipaljas autsaider. Võin kõlada imelikult, aga tegelikult mulle natuke isegi meeldib see. Mulle meeldib see põnevus, et ma ei tea kunagi, kuidas seekord minna võib. Kolm-neli aastat tagasi olnuks näiteks Sevilla alistamine pelgalt rutiinne, kohustuslik võit. Kuid täna? Täna on see korralik saavutus! (Sõna "saavutus" tuleb lugeda veidi negatiivse alatooniga.)

Aga kui nüüd tulemuslikkuse peale mõelda ...

... siis tegelikult ei olegi ju mitte midagi teha, sest raha ei ole. Ja Messit ka enam ei ole.

"Barca on üks maailma parimaid klubisid. Neil on suurepärane koosseis ning lõppude lõpuks mängijad tulevad ja lähevad. Nagu Laporta ütles, siis see klubi on olulisem kui ükskõik milline mängija. Küll inimesed ära harjuvad," sõnas möödunud suvel pisaratega võideldes oma lahkumiskõnet pidanud 34-aastane argentiinlasest pallivõlur. "Alguses võib olla imelik, aga lõpuks lepitakse olukorraga."

Seda leppimist ei ole (veel) tulnud. Tähendab, laiemalt jalgpalliüldsuselt ei ole. Aeg on väga keeruline, kuid meedia, (eelkõige teiste klubide) fännid ja üldse kõik, kes jalgpallist midagigi mõikavad, loobivad Barcelonale üha enam ja enam puid alla.

Ja Barcelonal on vaid üks ülesanne. Kannatada. Kannatada ära. Sest tegelikult on sellel klubil (mitte ilmtingimata rahalises, aga moraalses) mõttes praegu käsil hiilgava arengupotentsiaaliga periood.

Uppuv laev, mida annab remontida

Oktoobri lõpus andis Barcelona juhtkond eesotsas president Joan Laportaga sule sappa meeskonna senisele peatreenerile Ronald Koemanile, kes jõudis seda ametiposti hoida veidi üle aasta. Tulemused ei olnud rahuldavad ja Koeman ei saanud mitmete mängijatega just eriti soojalt läbi - klubi tegi ainuõige otsuse.

Koemani ainuvõimalik asendaja oli igale cule'le ehk Barcelona toetajale tegelikult juba algusest peale selge. Kes siis veel, kui mitte Xavi?

Xavi Hernandeze ja Barcelona vahele võib julgelt tõmmata võrdusmärgi. Xavi ongi Barcelona! Mitte keegi ei tunne seda klubi temast paremini. Kuigi talle on aeg-ajalt siin-seal ette heidetud väheseid kogemusi ning varasema treeneritööpaiga (Al-Sadd, Katar) mitte eriti kõrget taset, tegid Barcelona klubijuhid teda palgates ainuõige valiku.

Sest lisaks sellele, et nüüd kohe on vaja võitma hakata, peab finantsraskustes klubi paratamatult pöörama pilgu tasakaalupunkti leidmise suunas. Tuleb leida tasakaal rahalise võimekuse ja mängijate taseme vahel. Aga on üks viis, kuidas tasakaalupunktist edukalt mööda vaadata, ja selleks on klubi enda noormängijad.

Barcelonal on La Masia. Eduka jalgpalliakadeemia etalon, kuhu saabuvad mängijad ülinoores eas ning just seal kasvatataksegi neist barcelonalased. Mängijad, kes peavad sobituma Barcelonasse.

Maailmas ei ole ilmselt mitte ainsatki Barcelona peatreeneri ametipostist huvitatud treenerit, kes tunneks La Masia filosoofiat ja sealset töökorraldust sama hästi kui Xavi. Ning Xavi ongi nüüd pööranud pilgu just La Masia poole.

Kas hea hüppelaud või liigne surve?

Teeme väikese viktoriini, aususe peale. Küsimus: kas sina, hea lugeja, teadsid näiteks pool aastat tagasi midagi sellisest jalgpallurist nagu Nico Gonzalez? Tegemist on 19-aastase poolkaitsja, Barcelona klubi oma kasvandikuga. Mõningaid minuteid teenis ta ka Koemani käe all, kuid seda rohkem sümboolselt. Aga Xavi usaldab teda. Päriselt. Ja igati õigustatult: viimastel kuudel massiivse arenguhüppe teinud Nico on löönud värava juba kahes järjestikuses liigamängus. Ning tema väljaostuklausel on ... 500 miljonit eurot.

Ja Barcelonal on ka Gavi. Tema on lihtsalt väga hea ega vaja enam ammu tutvustamist. 17-aastaselt Hispaania koondise põhimees ... ei ole just palju vutimehi, kes sellise saavutusega uhkustada saavad. Aga Gavi saab. Ning ka meeskonna peatreener ise on avalikult tunnistanud, et 17-aastane Gavi on mitmetes elementides parem, kui oli 17-aastane Xavi.

Võtame siia tutvustusringi sisse ka kolmanda mehe. Mehe metsast. Ta ei ole küll La Masia kasvandik, kuid sellegipoolest viimase kahe kuuga Xavi käe all "päris heaks" jalgpalluriks kasvanud. 20-aastane Abdessamad Ezzalzouli (ehk suupärasema nimega Ez Abde) liitus Barca duubelmeeskonnaga möödunud suvel Hispaania neljandas liigas (!) palliva Hercules CF-i ridadest, kuid ennäe imet - nüüd on Barcelona esindusmeeskonna põhimees! Sest Xavi andis talle võimaluse.

Loetletud mängumehed on Xavi Hernandeze meeskonnas vaid loetud kuudega (tõsi, Gavi veidi pikema aja jooksul) kasvanud üliolulisteks veduriteks. Ning Xavi ei karda noortele võimalusi anda: kui laupäevase liigamängu eel Elche vastu olid vigastusega audis nii Memphis Depay kui Martin Braithwaite, eelistas Xavi esiründaja kohal kogenud Luuk de Jongile hoopis duubelmeeskonna mängumeest Ferran Jutglat.

Ning 22-aastane ründaja, Hispaania kõrgliigas alles oma teist mängu (debüüt oli eelmises voorus, kui ta viimaseks minutiks platsile vahetati) teinud ründaja õigustas usaldust sajaprotsendiliselt. Nimelt lõi ta juba 13 minuti möödudes kohtumise avavärava.

View this post on Instagram

A post shared by FC Barcelona (@fcbarcelona)

Noortel mängumeestel pole iialgi olnud Barcelonas sedavõrd head elu kui praegu, sest neil on peatreener, kes neid päriselt usaldab. Ja noh, mis seal salata, ka finantsprobleemid aitavad selle usalduse tekkimisele omalt poolt päris tugevasti kaasa.

Kui ma ülalkirjeldatu enda jaoks mõned päevad tagasi lahti mõtestasin, tundsin rahulolu. Sest Xavi teab, mida ta teeb. Need noored mehed on oma võimalust aastaid oodanud ja selle saamist lootnud ning väga paljudel samasugustel, väga andekatel mängumeestel on see ka saamata jäänud. Aga need noored mehed saavad selle. Nad saavad hiilgava hüppelaua.

Öelnuks keegi mulle aastaid paar-kolm tagasi, et Barcelonast saab noormängijate jaoks arengulava, oleksin ma ilmselt naerma hakanud. Kuid hetkel ei ole maailmas mitte ühtegi jalgpalliklubi, kust noored mängijad saaksid kõvema kooli kui Barcelonast.

Klubi toetab neid, kuid meedia ja fännid lintšivad. Barcelona kuvand ei luba eksimist, aga Barcelonas pole iial olnud paremat aega, mil eksida.