Narva Transi tänavune hooaeg on olnud küllaltki halb ja kuigi on üllatatud näiteks Tallinna Levadia ja Nõmme Kalju alistamisega, siis karikasarjas langeti penaltitega II liigas mängiva Tartu Santose vastu. Meeskonna peatreener Valeri Bondarenko on rusutud, kuid säilitanud teatava optimismi.

Järjekordses kaotusmängus Flora vastu oli Bondarenko nägu pärast avapoolaja lõppu ja lõpuvilet murest must, justkui viibiks mees matustel. Soccernet.ee uuris, mis teda vaevab ja mis Transiga tänavu lahti on.

"Selle mängu käigus oli näha, et meil oli raske reserve leida. Need on meil hetkel olemata. Te ise näete, kui lühike meie pink on. Mehed, kes pingil on, olgem ausad, ei oska meie mängu tugevaks muuta või meid kaotusseisust aidata ja võiduni viia. See on fakt.

Need asjad aga viivad sellisesse seisundisse, et saad aru, et tahad midagi muuta, parandada, paremaks teha, kuid pole midagi parata ega midagi teha. Ma ei ütle, et see ongi lootusetus, kuid need momendid räägivad sellest, et meil on hetkel väga-väga raske.

Muidugi tuleb selliseid situatsioone ette, aga meeskond peab lihtsalt need üle elama ning nendest raskustest välja rabelema, sest Narva Trans on olnud selline meeskond, kes soovib mängida alati võidu peale, olla liidrite seas, saavutada medalid ja mängida Euroopas.

Hetkel aga oleme sellises olukorras, kus peame võitlema nii-öelda elu eest ehk püsimajäämise eest. Loomulikult, kui näed, et sul on ressursse, siis vaatad elu peale suurema optimismiga, aga kui sa näed, et neid sul ikkagi napib ja on sellised suured probleemid..."

Kohtunikud ja kaardid

"Meie probleemid on kõigepealt seotud kaartidega. Siin ma tahaks öelda, et kohtunike töö... aga ei ütle. Ei ütle, et see on suunatud meie vastu või kohtunikud meid ei armasta, ei taha seda öelda, vaid tahan öelda seda, et kohtunikud tulevad mängule mõttega, et nende käes on mängu saatus. See pole õige.

Hea kohtunik jääb platsil nähtamatuks. Kohtunikul peab olema suurem ja parem kontakt mängijatega. See tähendab, et kohtunik peab rohkem meeskondi tundma. Teadma nendest võimalikult palju ja kindlasti ta peab oskama mängust šou teha, kuid mitte sellist, et lendab ise peale ja näitab sellist suurt karistust nagu kollast kaarti mängijale stiilis, et oled sa halb inimene. Sedasi oma positsiooni ja võimu näidates.

Kohtunikud ei tohi olla karistajad ja kohtumõistjaskond ei tohi olla karistusorgan! Näiteks Inglismaal saavad kohtunikud ja mängijad omavahel väga hästi läbi. Kohtunik võib midagi mängijalt küsida või vastupidi. Nende vahel toimub pidevalt kontakt ja info vahetamine. See toimub aga naeratusega huulil: üks mõistab teist. Nad naeratavad üksteisele ja see ongi etendus. Jalgpall ongi etendus!

Aga kui asjad lähevad nii, et iga pisivea pärast näidatakse kollast või punast, siis see pole enam etendus, vaid suur nuhtlus. Sellest kasvaski üks meie suurimaid probleeme. Meil on kogu aeg suur arv mängijad, kes on mängukeelu ohus. Loomulikult nad kardavad, et äkki saavad selle otsustava kaardi ja me peame taas uue, teistsuguse koosseisu otsingutega tegelema.

Just see meil praegu meeskonnaga toimubki. Kui kaks mängijat põrkavad kokku ja siis üks neist saab kollase või koguni punase... No see on ju jalgpall, meeste mäng. Ma ei räägi sellest viimasest, [Viktor] Plotnikovi kaardist, vaid üleüldse."

Kokkumäng

"Kogu aeg mängib igas mängus täiesti uus koosseis ja iga kord on muudatused väga kardinaalsed. See omakorda toob veel ühe probleemi majja - probleemi kokkumänguga ja üksteise mõistmisega platsil. Ja lõppude lõpuks meie pink on lühike ka selle tõttu, et meie suureks nuhtluseks on sel aastal vigastused, mis ei lase meil optimaalse koosseisuga mängida, et meil oleks rohkem valikuid ja vabadust taktikalises mõttes.

Kokkuvõttes need asjad ongi meie kõige suuremad probleemid sel aastal. Ja need probleemid jätsidki oma jälje mu näole, sest olen selline inimene (naeratab - A.S.), kel on raske midagi enda sees hoida: kõik ilmub kohe näo peale. Keegi pole veel surnud - ärge oodake (naeratab - A.S.)! Kuid need probleemid on mul sees, ma tunnen neid kogu aeg.

Aga see ongi treeneri töö - ma pean neist mõtlema, neid lahendama, kõrvaldama ja kui mäng ei kulge meie jaoks edukalt, siis kuidas teha nii, et ebaedu pöörata hoopis eduks. Eriti kui on momente, kuid sa ei saa midagi parata..."

Töökoht kindel

Tagasi astuda pole plaanis ja lähete Transiga ikka lõpuni? "Arvan, et mu tööhõive saatus on Narva Transi presidendi otsustada. Võite talle ise helistada ja aru pärida - ajakirjanikud teavad, mida sellistes olukordades klubi presidendilt küsima peab (naeratab - A.S.). Ma ei ole see inimene, kes jätab asjad pooleli. Võin garanteerida, et tagasiastumisplaani mul pole ja kavatsen Narva Transi ka edaspidi juhendada. Olen selline inimene, kes läheb alati lõpuni, kui raske ka poleks!"

Narva Transi president Nikolai Burdakov kinnitas telefonivestluses, et usaldab treenerit: "Võin öelda, et usaldus Valeri Bondarenko vastu on jätkuvalt suur ning mul ei ole hetkel plaanis treeneri väljavahetamist."