Nõmme Unitedi peatreener Martin Klasen rääkis Õhtulehe taskuhäälingus "Kolmas poolaeg" sellest, kuidas annaks tema arvates Eesti jalgpalli taset tõsta. Klaseni hinnangul algab kõik klubis tehtavast tööst, milles peab olema piisavalt nii kvaliteeti kui ka kvantiteeti.

"Eestlased treenivad minu arust absurdselt vähe. Rääkimata sellest, et meie treeningmetoodika on ajast ja arust, või sellest, milline on meie igapäevane personal. Üldjuhul tegeleb mängijatega peatreener, väga-väga hea, kui sul on abitreener. Meie proovime Unitediga seda teed minna, lisaks tahame, et igale grupile oleks olemas füsioterapeut," ütles Klasen.

"Kui lähed ja vaatad välismaal tippakadeemia treeningut, siis seal on tavaliselt kahe mängija kohta üks staffi liige, kes nendega tegeleb. Ja kui Eestis on treening üldjuhul poolteist tundi, millest esimesed kümme minutit treener paneb asju maha, siis midagi tehakse, iga kolme-nelja minuti tagant on joogipausid, asju tehakse pikas kolonnis, kõik seisavad, ootavad, külmetavad, tuul puhub … siis on palle võib-olla vähe … See ei käi loomulikult kõigi kohta, aga olen näinud siiamaani selliseid treeninguid," nentis Klasen.

Lisaks Unitedile ka Eesti U19 koondise peatreeneri ametit pidava Klaseni hinnangul peab palliga mängimise õppimine käima igapäevaselt klubitreeningutel, koondise juurde jõudes on juba hilja. "Paraku on Eestis mindud pigem lihtsama vastupanu teed, mängitakse natuke sirgjoonelisemat jalgpalli. Ja kui selline filosoofia on juba noorteliigades, kuidas me saame siis loota, et kui mängija läheb noortekoondisesse, tunneb ta end seal palliga mugavalt?" esitas Klasen retoorilise küsimuse.

"See, mida mängijad teevad koduklubis, on see, mida nad teevad lõpuks ka rahvusvahelisel tasemel. Mängija peab ju väljakul tegutsema intuitiivselt. Kui sa treenerina talle kõrvalt ütled, et otsi seda või seda käiku, siis juhul, kui ta on kümneid tuhandeid kordi koduklubis seda olukorda teistmoodi lahendanud, siis nüüd veel kõrgema surve all ja veel stressirohkemas situatsioonis oleks veel naiivsem loota, et ta mängib nüüd järsku tagant lühikese sööduga välja või nüüd teeb söödupette, langetab õla ja läheb vastasest mööda."

Klasen soovib sellegipoolest panna ka koondises rõhku enda filosoofiale. "Ma keskendun ikkagi rohkem sellele, mida meie palliga teeme. Väga lihtne on vältida suuri kaotusi noortekoondistes – võtad mängijad, treenid oma poole sees välja korraliku kompaktse kaitsebloki, annad kaks käiku kontrarünnakuteks, võib-olla on sul mõni kiire ründaja ka, annad palli sinna ääretsooni ja ongi. Aga mina ise ei saa sellest midagi, ma arvan, et väga-väga paljud mängijad ei naudi seda ja ma ei näe, mida Eesti jalgpall sellest võidaks," märkis Klasen.