Mida näitas Eesti meeste jalgpallikoondise teisipäevane 0:8 kaotus Saksamaale? Kui jätta kõrvale mängivat koosseisu ja peatreeneri isikut puudutavad küsimused, mis säärase tulemuse järel loomulikult üles kerkivad, siis eelkõige rahvusmeeskonna haavatavust koondisejalgpalli halastamatus konkurentsis.

Täpselt nagu 2008. aasta 0:7 kaotus Bosniale ja Hertsegoviinale, 2011. aasta 0:2 kaotus Fääri saartele, 2014. aasta 0:0 viik San Marinoga ja 2016. aasta 1:8 kaotus Belgiale. Kõik need tulemused kutsusid esile reaktsioonid, mis sarnanevad selle nädala jooksul nähtule. Lisaks nukrusele, pahameelele ja kibedamaigulisele irooniale ka hala, et "Eesti jalgpall pole mitte kuskile arenenud" või, nagu Priit Pullerits eilses Postimehes teatas, et "Eesti jalgpallil pole lootustki".

Kui nukrus, pahameel ja iroonia on asjakohased, siis see hala muidugi täielik jamps, sest eirab enamikke jalgpalli valdkondi (noorte jalgpall, rahvajalgpall, treenerite koolitus, Premium liiga, naiste jalgpall, rahvusvaheline suhtlus ja sealt tõusev kasu, taristu, erineva jalgpallilise oskusteabe import) ja keskendub kõigest meeste jalgpallikoondisele, mis täidab küll olulise osa Eesti jalgpalli esindusfunktsioonist, aga on kaugel sellest, et võrduda Eesti jalgpalliga.

Keegi ei eita, et Eesti meeste A-koondise olukord on praegu halb. Aga see ei tähenda, et Eesti jalgpall tervikuna seisaks paigal või liiguks tagasi. Neljapäeva hommikul küsiti minult Terevisioonis esimese asjana "Mis on lahti Eesti jalgpalliga?". Vastasin, et mitte midagi, sest eelmisel päeval olid poisid Pääsküla gümnaasiumi platsil kenasti vutti tagunud, nagu alati. See on vundament, mida ei suuda lõhkuda ka ebaregulaarse regulaarsusega juhtuvad piinlikud tulemused, nagu teisipäevane 0:8.

Jalgpalli mitte tundvate või selle väliste kriitikute tavapäraseim argument, millega vutti nüpeldatakse, kõlab üldistatult: kuidas on võimalik, et jalgpall on Eestis suurimaid rahalisi võimalusi omav alaliit, aga ei suuda ikkagi meeste A-koondisega rahvusvaheliselt läbi lüüa? See on primitiivne ja asjatundmatu seisukoht, mis jätab arvesse võtmata elementaarse tõiga, et pidevas arengus on ka teiste riikide koondised.

Rumalus, trots või kitsarinnalisus?

Mida väiksem on spordiala, seda staatilisem tema dünaamika ja seda lihtsam on seal ka kiiresti tippu jõuda. Jalgpall on maailma kõige suurem ja kõigist teistest tohutult suurem. Jalgpalli rahvusvaheline konkurents pole objekt, mida mööda on võimalik teatud liigutusi õigel ajal tehes ülespoole ronida, vaid maailma spordielu kõige konkurentsitihedam valdkond, mille kõik osalised pidevalt arenevad ja muutuvad.

Liigutus A, mis tõi kaasa tulemuse B ajahetkel C (näiteks EM- ja MM-finaalturniirile jõudmisega päädinud Islandi otsus investeerida sisehallidesse ja noortetreeneritesse), ei tähenda, et liigutuse A sooritamine ajahetkel D tooks samuti kaasa tulemuse B. Ta võib, aga ei pruugi. Tõenäoliselt oleks tulemuseks B mingisugune hübriid, aga võib-olla mitte.

(Eesti) Jalgpalli suurimad kriitikud keelduvad möönmast erinevat konteksti ja soovivad asetada jalgpalli samasse raamistikku spordialadega, millel globaalne haare puudub sootuks või on väga kasin. See tuleneb kas rumalusest, trotsist või kitsarinnalisusest.

Vahemärkus. Milles peitub kergejõustikutreeneri Jaanus Kriiski autoriteet ja/või ekspertiis, et Delfi esitas kolmapäeva hommikul küsimusi Eesti jalgpalli kohta just talle? Mis on tema saavutused? Kes on tema nimekad õpilased? Milline on tema kogemus suurte MTÜ-de juhtimisel? Eeldades, et eesmärk polnud labane provokatsioon, siis kuidas langes valik just talle? See jutust puudus pädevus.

Avalikkus tajub seda konteksti oluliselt paremini. Keskmine Eesti spordisõber oskab piisavalt hästi inglise keelt ja sageli muidki võõrkeeli, et selle abil oma maailmapilti avardada. Ta reisib Euroopas ja maailmas ning tajub üha paremini, millised spordiväljal paiknevad nähtused pälvivad universaalset, millised regionaalset ja millised lokaalset tähelepanu. Jalgpall kuulub ühena vähestest kahtlemata esimesse kategooriasse. Ja Eesti inimene saab sellest aru.

Kuidas muidu seletada, et vaatamata silmapaistvate sportlike tulemuste puudumisele – finaalturniirile ju koondisega jõutud pole – järgnes Saksamaalt saadud 0:8 kolakale ulatuslik poleemika nii kirjutavas kui ka rääkivas ajakirjanduses, samuti sotsiaalmeedias (ja ilmselt ka mitteavalikes eravestlustes)?

Ainuke usutav vastus ütleb, et avaliku ruumi täitnud jalgpallikoondise-teemalised sõnumid tähendavad, et ootamatult kehv tulemus läks paljudele hinge, mis ongi Euroopa kontekstis normaalne. Ja Eesti, tuleb välja, on täiesti normaalne Euroopa riik. Mis on muidugi tore.

Pilgud Pohlaku suunas pole üllatavad, vaid loogilised

Arutelud mängijate tahteliste omaduste üle olid laialdased ja asjakohased. Samuti on terava tähelepanu all peatreeneri Martin Reimi koosseisuvalikud tolles mängus ja positsioon üldisemalt. Lisaks pälvivad rohkelt mainimisi märksõnad "põlvkondade vahetus", "mängijate valik", "liidri puudumine". Täiesti loogilised ja asjakohased teemapüstitused, mida tippjalgpallis suuremat sorti tõrgete puhul ikka ja jälle esitatakse.

Eestis lisandub sellele pea alati ka alaliidu presidendi Aivar Pohlaku persooni puudutav. Mart Soidro andis Õhtulehes mõista, et probleemide allikas on liiga kaua jalgpalliliitu juhtinud Pohlak. Postimehes liigitati alaliidu president kaasvastutajate sekka. Ning kui käisin neljapäeval Äripäeva Raadio spordisaate lindistusel ajakirjanike Dannar Leitmaa ja Otto Oliver Olgoga jalgpallikoondise olukorda lahkamas, tõstatasid ka nemad küsimuse Pohlakust.

Et 0:8 kaotuse järel pööratakse pilgud alaliidu juhi suunas, pole üllatav. Samamoodi pidid mullu sügisel kodus Saksamaalt saadud 43:86 kaotuse järel vastama teravatele küsimustele korvpalliliidu juhid, korraldati suisa kriisikoosolek. Suusaliidu president Andreas Laane on nelja-aastase ametiaja jooksul saanud kriitikat üha enam kiratsenud murdmaasuusatamise tõttu. Ning kui Ott Tänakut tabasid Korsika ja Argentina rallidel tehnilised probleemid, kukuti tal istumise all olevat Toyotat panniks sõimama. Täna Sardiinias juhtunu vallandab uue ja võimsama pasarahe.

Kirjeldatu on loogiline, sest jalgpall, ralli, korvpall ja murdmaasuusatamine on spordialad, mis lähevad Eesti spordihuvilistele sügavalt hinge. Kui korvpalli ja murdmaasuusatamise puhul asuvad põhjused eelmises aastatuhandes, ralli puhul kombinatsioonis tugevast traditsioonist ja praegu MM-tiitlile pretendeerivast kaasmaalasest, siis jalgpallis viimase paarikümne aasta jooksul toimunud Eesti spordipildi jalgpallistumises. Spordiregistri andmetel on jalgpalli harrastajaid Eestis 21 564, mida on rohkem kui korvpallil, võrkpallil, käsipallil, jäähokil ja saalihokil kokku (20 095).

Naastes jalgpalliliidu juhtimise küsimuse juurde, siis sõltumatu organisatsiooni suuna otsustab tema liikmete, mitte kellegi isehakanud lärmaja Jaanus Kriiski tahe. Iga spordiala valib oma juhid ikka ise ning ka vastutab nende valikute eest. Me ei ela ega toimeta autoritaarses režiimis, kus sporti juhitakse ülevalt alla, vaid iga alaliit on mittetulundusühing, kes allub demokraatliku Eesti Vabariigi seadustele.

2009., 2013. ja 2017. aasta jalgpalliliidu üldkogudel Aivar Pohlakule vastaskandidaati ei esitatud. Kui 2021. aastal on kandidaate rohkem kui üks, siis järgnevad debatt ja hääletus.

Vahemärkus: tööalaselt erinevatel tasanditel tegutsevate klubidega suheldes on siinkirjutajal jäänud mulje, et Eesti jalgpall – NB! Erinevalt 0:8 kaotusest rääkides on siinkohal selle termini kasutamine põhjendatud ja õigustatud! – praeguse seisuga kursimuutust ei soovi. Nüansse, mida lihvida, tuuakse muidugi esile, aga suures pildis ollakse rahul. Muidugi võib olukord pooleteise aasta pärast olla teistsugune.

Aga kindlasti tuleb igal kandidaadil, olgu neid üks või mitu, arvestada, et A-koondis või tippklubide edu eurosarjas pole jalgpalliliidu liikmete jaoks ilmselt prioriteetne teema. Säärast primitivismi jalgpallikogukond, julgen arvata, endale ei luba. Igalt kandidaadilt eeldatakse ja nõutakse põhjalikku ja terviklikku, loosungivaba nägemust kõigi jalgpallivaldkondade kohta. Sest, nagu eespool märgitud, Eesti meeste jalgpallikoondis ei võrdu Eesti jalgpalliga, vaid on kõigest üks selle osa.

Ning Eesti jalgpallile mulla peale kraapimisest kiunuvatele kiuslikele ja parastavatele nähvitsatele tuleb tunda kaasa, sest jalgpalli marginaliseerimiseks tuleks ümber kujundada Eesti inimeste mõttelaad ja kultuuritunnetus. Keeled on suus ja piirid lahti, mis tähendab, et kaasaegse maailma kultuurilise läbikäimise üks levinumaid vorme – jalgpall – juurdub edasi.