Lahkumismäng on kahtlemata üks jalgpalluri karjääri pidulikumaid päevi. Rahvuskoondise särk seljas, jookseb Raio teisipäeval platsile. Aga kuidas ta üldse vuti leidis ning milline ta noormängijana oli? Sõna saavad mehe kasuisa Tiit Raudnagel ning esimene treener Raimo Paulberg.

Raio Piiroja oli alles juntsu, nii 5-6 aastane, kui ta vutieluga sinapeale sai. See oli aeg, mil tema kasuisa Tiit Raudnagel, kes oli Pärnu KEK-is nii noortetreener kui mängija, võttis väikse poisi jalgpallilaagritesse kaasa. Nii see vutipisik tuli.

"Kõik meie treeninglaagrid jõlkus kaasa," meenutab Raudnagel muigega. Seda mäletab ka Raimo Paulberg – toonane KEK-i pallur, kellest sai hiljem Piiroja esimene treener. See võis olla kolmandas klassis, mil Raio Raimo juurde trenni jõudis.

"Juba siis olid tema põhiomadused olemas," mäletab Paulberg. "Tahtejõud oli tal väga hea, talle meeldis joosta ning võidelda, kaotada ta ei osanud, tahtis ainult võita. See oli tal väga hea anne – kõva võitlejahing. Olles aus, tuleb mainida, et tehnika tal väga tugev ei olnud. Jalgpallis öeldakse tavaliselt puujalg (naerab – toim.). Mul oli teda hea õpetada, tundsin tema stiili, sest ise mängides olin ka pigem puujalg ja võitleja. Tean ise, et vahepeal tehnika lihtsalt ei tule läbi jalgade."

Kui kasuisa elu keerleb jalgpalli ümber, siis on vutimäng asjade loogiline samm. Raudnageli sõnul trennivaliku osas mingisugust sundimist ei olnud. Raio proovis erinevaid spordialasid ning sõelale jäi lõpuks üks. Kasuisa sõnutsi oli jalgpall emotsionaalselt Raiole ilmselt kõige huvitavam. Lapsena jõudis Piiroja tegeleda nii kergejõustiku, ujumise, karate, purjetamise ning isegi kabega. 

Loe pikemalt Eesti - Island maavõistluse mängukavast!