Premium liigas tänavu kaheksanda koha saanud Viljandi Tuleviku otsus loobuda uuel hooajal kõrgliigas mängimisest ning taotleda hoopis Esiliiga litsentsi tuli ootamatult. Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak tõdes Soccernet.ee-le, et selline asjade käik peegeldab esmajoones üldriiklikke probleeme ning raskusi professionaalse jalgpalliliiga ülesehitamisel.

• POMM: Viljandi Tulevik loobub Premium liiga kohast
• Elu ühe raskema otsuse langetanud Mutle: oleme seni kivist vett välja pigistanud, aga riskid muutusid liiga suureks
• Tuleviku samm avab uuesti ukse Pärnu Vaprusele. Palatu: tuleb plaanid ümber mängida
• Belov Legioni seisust: ei hakka varjama, et meil on raske

Kui tõenäoline on, et Premium liiga koosseis on nüüd tulevaks hooajaks paigas või võib seal tulla veel muutusi? Küsimus puudutab eeskätt Esiliiga võitjat Maardu Linnameeskonda, kelle suhtes algatati septembris distsiplinaarasi.
Koosseis on pigem paigas, aga ei saa välistada, et tulla võib ka ebameeldivaid üllatusi. Mis Maardu Linnameeskonda puudutab, siis algatatud distsiplinaarmenetlus nende osalemist Premium liigas ei takista. Jalgpalli liidu distsiplinaarmenetlus on, nagu varasematel analoogsetel juhtumitel, orienteeritud konkreetsete süüdlaste väljaselgitamisele ja see ei sega klubi sportlikku tegevust.

Vastavalt kehtivatele reeglitele peatati distsiplinaarmenetluse algatamisel klubiga seotud solidaarsusmehhanismid, aga kuna uurimine võtab pikema aja - varasematel juhtudel on samalaadsed protsessid kestnud aastaid - siis teen lähipäevil juhatusele ettepaneku mehhanismid 1. jaanuarist tagasiulatuvalt avada.

Neli aastat tagasi loobus Esiliiga võidu kaudu ehk sportlikul teel välja võideldud kõrgliigakohast Maardu, nüüd loovutab vabatahtlikult koha kõrgliigas Tulevik. Kas neid näiteid võib lugeda kaheks teineteisest sõltumatuks juhuseks või saab siin juba näha tendentsi, et Premium liigas mängimine kipub klubidele üle jõu käima - asjaolu, millele ka Tuleviku president Raiko Mutle oma tänases intervjuus korduvalt viitab?
Tegemist on teineteisest sõltumatute ja täiesti erinevate olukordadega, aga neid ühendab asjaolu, et professionaalse võistkonnaspordi, sealhulgas professionaalse jalgpalliliiga ülesehitamine Eestis on keeruline väljakutse, milleks puuduvad loomulikud eeldused.

Hetkeseisuga on 2022. aastal viis Premium liiga klubi pärit Tallinnast või selle lähiümbrusest, lisaks treenivad ka Paide ja Kuressaare esindusmeeskonnad igapäevaselt Tallinnas - seega asub igapäevaselt väljaspool pealinna vaid kolm meeskonda kümnest. Esiliigas on uuel hooajal seitsmest iseseisvast klubist neli samuti Tallinnast või selle lähiümbrusest. Tuleviku loobumine ning Vapruse ja Tammeka kesine kõrgliigahooaeg, samuti Narva Transi viimaste aastate selge langemine medaliheitlusest viitavad sellele, et väljaspool pealinna muutub tippkonkurentsis püsimine aina keerulisemaks. Kas see kõik tekitab EJL-is laiemat muret Eesti tippjalgpalli geograafilise kandepinna üle?
Olen väikekohtade patrioot ja täiesti veendunud, et taasiseseisvumise järgse Eesti ülesehitamise juures oleks tulnud kogu riigi ühtlase toimise eelduste loomine seada üheks esimeseks väljakutseks. Küllap on õige ka öelda, et jalgpalli liit on mures kogu Eesti geograafilise kandepinna üle, sest see mõjutab täpselt samamoodi meie tegevusi, nagu ta mõjutab kõiki teisi valdkondi.

Jalgpallihallide ehitamine peaks tingimusi ka väljaspool Tallinnat parandama, kuid kas enne selle projekti viljade lõikamist, mille mõju avaldub eeldatavasti alles pikemas perspektiivis, on vajalik ja võimalik teha lähema aja jooksul veel mingeid samme, et tippjalgpall väljaspool Tallinnat selle aja jooksul veelgi enam ei hääbuks? Kui ja milliseid, siis eeskätt kellel? Alaliidul? Klubidel endal?
Jalgpalli liidu solidaarsusmehhanismid - näiteks Eliitliigade transporditoetus, aga samuti noortetöö- ja kogukonnajuhtide toetused ning stipendiumite maksmise loogika - annavad ka klubidele väljaspool Tallinna täiendavat energiat. Samas on tegemist ikkagi üldriikliku probleemiga, mida tuleks sellisena ka lahendada.

Jah, oleme ka ise mõelnud näiteks laiemale transporditoetuste süsteemile, lähtuvalt läbisõidetavatest distantsidest, aga meil pole täna majanduslikku võimekust selle käivitamiseks. Oleme püüdnud oma solidaarsusmehhanismid üles ehitada nii, et need toetaksid kogu püramiidi fookusega professionaalsel jalgpalliliigal, sest see on kogu muu jalgpalli parima toimimise oluliseks eelduseks.

Ütlesin eespool, et Eestis ei ole professionaalse spordi, sealhulgas ka jalgpalli, toimimise jaoks loomulikke eeldusi, mis tähendab, et need eeldused tuleb ise luua. Esimene vundamendipost jalgpalli liidu solidaarsusmehhanismise näol on püsti. Teame ka, millised peaksid olema kaks järgmist posti ja tegeleme nende jaoks eelduste loomisega, aga ükski asi ei sünni üleöö. Jalgpalluri amet on maailmas üks atraktiivsemaid ja see on paljudele poistele oluliseks, kusjuures osadele võib-olla ka ainsaks, võimaluseks oma elu kindlustamisel. Juba see on argumendiks, miks meil väikeses Eestis peaks elukutseline jalgpall eksisteerima.

Klubide litsentseerimisprotsessis tegelesime aastaid kogukonna ja noortetöö teemadega. Mõlemas osas on nüüd olemas vastav eraldi töötav projekt koos oma solidaarsusmehhanismiga. Järgmise hooaja eel toimuvas litsentseerimises alustasime uue teemaga, milleks on klubide jätkusuutlikkus ja seda just rõhuga klubidel kui toimivatel majandusüksustel.

Kuna hooaeg oli teada põhjustel keeruline, siis me tänavu selles osas eraldi ülesandeid ei püsititanud, küll aga tutvustasime individuaalsetel kohtumistel kolme tippliiga klubidele üksikasjalikult liigapõhiseid majandustulemusi ja analüüsisime neid erinevate nurkade alt. Sügisel 2022 läheme sellelt kohalt edasi juba klubikaupa probleemide ning väljakutsete põhiselt, mis muuhulgas tähendab ka seda, et väikekohtadest pärit klubide jätkusuutlikkusega tegeleme ka selles võtmes.