Eesti rannajalgpallikoondis mängis möödunud nädalavahetusel Itaalias Catanias Euroliiga etapil, kui oma alagrupis saadi teine koht, kuid superfinaalist jäi meeskonda lahutama vaid üks värav. Koondise peatreeneri, Kristian Marmori arvates tehti siiski samm edasi.

Intervjuu on võetud jalgpall.ee portaalist.  

Meeskond läks alagrupis esikohta saavutama, kuid sellest jäi napilt puudu. Kaks võitu, üks kaotus lisaajal, kuus punkti ja väravate vahe +3. Tundub, et Eesti jäi justkui teenimatult finaalvõistlusest eemale?
Oli teada, et meie eesmärk on superfinaali pääse kindlustada ja oma alagrupi võitmine oleks selleks loomulikult olnud kõige kindlam viis. Siiski säilis ka pärast teises mängus Ungarile lisaajal kaotamist võimalus jõuda superfinaali olles kolme parima alagrupis teise koha saavutanud meeskonna seas. Moldova ja Leedu alistamisega teiseks me alagrupis jäimegi, aga kahjuks ka sellest ei piisanud, sest üks värav jäi puudu ning Serbia koondise kohale mitte ilmumine ja teistele koondistele kerge kolme punkti ning 3:0 väravate vahe nii-öelda kinkimine seda samuti ei lihtsustanud. Kui seda arvesse võtta, siis tõepoolest tundub superfinaalist eemale jäämine teenimatu, aga sellised need reeglid kord on.

Loomulikult on mängijate ja minu pettumus suur, sest tagantjärele analüüsides oleks nii mõneski olukorras targemini tegutsedes värava ära hoida suutnud või ise mõne juurde lüüa. Minevikus oleme sarnaste numbritega superfinaali jõudnud, sel korral jäime kõige napimal viisil esimestena välja. Sellega tuleb leppida.

Millise mulje jättis sulle meeskonna mängupilt?
Mängupildiga saan suures pildis rahule jääda, aga mängude lõikes esines meil tihti taktikalist praaki kaitsefaasis ja äralangemisi. Kahjuks pean siiski tõdema, et me ei ole täna veel sellisel tasemel taktikaliselt ja füüsiliselt, et suudaksime üheaegselt efektiivselt rünnata ja kaitsta. Näiteks Moskva turniiril olime kaitses oluliselt agressiivsemad, kui Catania kolmekümne kraadises lõõmavas kuumuses.

Rõõmustab aga fakt, et kõikide gruppide (nii A- kui ka B-divisjon – toim.) peale lõime kõige rohkem väravaid ehk 17, mis teeb 5,6 väravat mängu kohta. Olukorras, kus meil oli paar nädalat treeningutel realiseerimist ja mängupilti parandada, oli see suur edasiminek ja andis mulle kinnitust, et tee, mille olen koondisele valinud, on õige.

Kui üldse, siis millise jälje jätab meie rannajalgpallile rannajalgpallikoondisele finaalvõistlusest eemalejäämine? Või pigem asjaolude loogiline käik hetkeseisus?
Eelkõige jääb koondisel mängimata neli väga korraliku tasemega mängu ja koondise hooaeg sai põhimõtteliselt selle turniiriga läbi. Kõige rohkem kahju ongi just olemata jäänud mängudest, sest Eesti-sugusele koondisele, kes hooaja jooksul väga palju rahvusvahelisi mänge ei saa, on see parim viis omandada kogemusi ja seeläbi areneda.

Loomulikult tähendab superfinaalist eemale jäämine seda, et unistus A-divisjonis kunagi mängida lükkub jälle ühe aasta võrra edasi. Me olime sel aastal kindlasti piisavalt heal tasemel, et superfinaali jõuda ja seal A-divisjoni kohale pretendeerida, aga erinevate asjaolude see eesmärk ei täitunud. Nüüd teeme hooaja lõpuni trenni ja tõenäoliselt tuleme meeskonnaga ühel hetkel kokku ning arutame, kuidas ja mis plaanidega edasi liikuda ning vaatame lootusrikkalt tulevikku.