Eesti rahvusstaadioni A. Le Coq Arena valmimiseni on jäänud veidi enam kui aasta. Mis oli seni puudu ja miks tekkis olukord, kus staadioni ehitamist tuli õigustada? Ajakirja Jalka detsembrikuu number selgitas.

Kerime esmalt aega tagasi. Kui lugeda 2001. aasta ajalehti, vaatab sealt vastu hoopis teine maailm, kui aastal 2016 seda ette kujutada võiks. Napid nädalapäevad enne staadioni avamängu valatud betoon peab suure rahvamassi all vastu, kinnitab ehitaja.

"Kui laborist tulevad reedel positiivsed vastused, siis lubame laupäeval rahva peale," ütleb linnaametnik.

"Päev enne mängu on veel pooled toolid staadionile kruvimata, kuid see pole probleem," lausub abilinnapea.

"Piirded saavad paika ja allakukkumise ohtu pole," kinnitab järelevalveinsener.

SL Õhtulehes seisid aga read: "Kiibitsejad kõhklevad ometi: paadunud optimist Pohlak tutvustab taas parimaid omadusi, rahvast ju vaja rahustada! "Olen veendunud: Eesti mängib Hollandi ja Iirimaaga Lillekülas, aga mitte kuskil mujal. Olen realist, näen iga päev, mis staadionil toimub," kostab jalgpallijuht rahulikult."

Edasine on ajalugu: Eesti võõrustas Lillekülas 2. juunil 2001 MM-valikmängus Hollandit, sealt hetkest alates on tegemist meie rahvusstaadioniga. Tahtmine nihutada tol ajal kehtinud piire ja teha suurt asja domineeris kõige muu üle. Unistusest sai reaalsus.

Sajandivahetus oli üldse unistamise ja suurte tegude aeg. Eurovisiooni lauluvõistluse finaaliks valmis Saku Suurhall, mille kohta toonased ajalehed ütlesid: milline raiskamine, 180 miljonit krooni maksev telesaade! 1999. aastaks toodi Eestisse murdmaasuusatamise MK-etapp, mille jaoks valmis Tehvandi staadion tegelikult alles aastaid hiljem – enne oli tahe, alles siis tuli infrastruktuur.

Kui eelmisel aastal tuli uudis, et valitsus otsustas toetada Eesti riigi ühe visiitkaardi, meie rahvusstaadioni projektijärgset lõpuni ehitamist, tabas seda teatud osast avalikust ruumist kriitika. Uskudes, et tegemist ei olnud pahatahtlikkuse, kadeduse või omakasupüüdlikkusega, ei jää muud võimalust kui see, et põhjuseks oli hoopis teadmatus. Parandame selle vea ja käime läbi kritiseerijate väited.

Üks etteheide oli, et jalgpall on niigi saanud palju toetust. See ei pea paika. Näiteks 2010. aasta Eesti spordi kongressi materjalides on tabel selle kohta, kui palju raha saavad spordialaliidud avaliku sektori üleriigilistest allikatest ja Eesti olümpiakomiteelt. Harrastatuim spordiala jalgpall paikneb 15. kohal, eespool on kergejõustik, suusatamine, korvpall, võrkpall, sõudmine, judo, jalgrattasõit, ujumine, tennis, laskesuusatamine, maadlus, uisutamine, jahtklubide liit ja käsipall. EOK andmeil on Eesti kergejõustikuliit aastail 2002–2013 saanud avalikult sektorilt 8,8 miljonit eurot ja Eesti korvpalliliit üle viie miljoni euro rohkem kui jalgpalliliit. Need summad ei sisalda riigi ega omavalitsuste taristutoetusi. Seega ei saa jalgpall praeguse staadionitoetusega mingit eelist, see hoopis vähendab tema rahastuse vahet teistega.

Teiseks küsiti, kas riik peaks üldse toetama niisuguseid spordiobjekte. Tegelikult on see loomulik: olgu selleks Tehvandi keskus, Tondiraba hall või uus Haapsalu vehklemishall – kõik need on valminud riigi või omavalitsuse toel, nüüd on käes jalgpalli kord. Näiteid ka välismaalt: Soome riik ja Helsingi linn investeerisid äsja Helsingi olümpiastaadioni renoveerimisse 209 miljonit eurot, Leedus otsustas Kaunase linn ehitada 12 miljoni euro eest uue, 8000 inimest mahutava jalgpallistaadioni (siiani mängib Leedu koondis 5067 pealtvaatajat mahutaval ja vaevaliselt rahvusvahelistele nõuetele vastaval kunstmurukattega staadionil Vilniuses).

Kolmas etteheide oli seotud tribüünide täitumisega. Mis mõtet on staadionit lõpuni ehitada, kui istekohtade arv on praegugi piisav? Siin on kolm nüanssi. Esmalt lihtne loogika, et pooleliolev objekt tuleb lõpuni ehitada, seda nii kasutajasõbralikkuse kui ka arhitektuurilise poole pealt. Teiseks ei saa me aga unustada, et jalgpall on Eesti ja maailma kõige harrastatum ja jälgitum spordiala, Eesti spordiregister annab harrastajate arvuks 19 888, maailmas on tegelejaid üle 300 miljoni. Eriti populaarne on jalgpall noorte hulgas, teisisõnu kasvab harrastajate hulk aasta-aastalt. Jalgpall on Eestis tulevikuala, mis tähendab ka publikuarvu kasvu. Kolmas nüanss on vale eeldus, et staadioni lõpuni ehitamine tähendab automaatselt, et igal võistlusel peab olema täismaja. Ei pea. Kui tihti näeme täismaja Tondirabas, Tehvandil, Saku Suurhallis või näiteks lauluväljakul?

Oli veel etteheiteid, neist üks toetuse eraldajatele: miks valiti just A. Le Coq Arena? Sarnane etteheide kõlas ka jalgpalliliidule: miks selle rahaga midagi muud ei tehta? Esmalt, A. Le Coq Arena on kogu riigi üks visiitkaarte, mida on külastanud kümned tuhanded turistid ja kust igal aastal tehakse sadade miljonite televaatajateni jõudvaid otseülekandeid. Tegemist on kohaga, kus on viibinud tuhandeid ajakirjanikke paljudest riikidest üle maailma. Teine pool on konkreetne üritus: UEFA superkarika finaal Eesti riigi 100. sünnipäeval. Tegu on rahvusvahelise suursündmusega, mis jõuab ligi 50 miljoni televaatajani ja toob Eestisse umbes 10 000 väliskülalist. Isegi puht pragmaatiliselt – jättes kõrvale turundusväärtuse – toob selline arv turiste staadionisse investeeritud raha Eestile tagasi, kuigi see ei saa olla omaette eesmärk.

Mugav, aga ääretult ebaõiglane on loopida etteheiteid, nagu oleks staadioniehitust ümbritsenud segased rahaasjad. Mitte midagi segast ei ole. Jalgpallirahvas on rahvusstaadionit seni arendanud oma jõududega – jah, rohkem kui kümnend tagasi ostis riik staadionis osaluse, kuid mõned aastad hiljem müüs selle sama hinnaga tagasi. Ühele mittetulundusühingule ei ole nii suure riiklikult tähtsa objekti ülalpidamine ja arendamine kerge, nii polegi olnud võimekust ehitada staadion lõpuni ja luua kõik vajalikud tänapäevased tingimused. Enne iga valiksarja investeerime hädapärastesse lahendustesse, sest UEFA ja FIFA nõudmistega tuleb sammu pidada.

Eriti kummaline on olnud kuulda mõne jalgpallihuvilise ettepanekut, et sihtotstarbeliselt(!) A. Le Coq Arena lõpuni ehitamiseks eraldatud raha võiks kasutada näiteks sisehallide ehitamiseks. See pole ju võimalik. Sisehallide jaoks tuleb leida uued võimalused, jalgpallil on tarvis mõlemat!

Staadioni lõpuni ehitamine hõlmab endas mitut riigihanget, mille hulgas on nullkorruse tribüünide ehitamine, põhjatribüüni katuse rajamine, lõunatribüüni ekraanhoone ehitamine, viienda korruse tribüünide ehitamine, neljanda ja viienda korruse hüdroisolatsiooni tööd ning staadionil erinevate pooleliolevate tööde lõpetamine.

Nullkorruse tribüünid valmivad 2017. aasta veebruari lõpuks, põhjatribüüni katus aprilli keskpaigas, lõunatribüüni ekraanhoone oktoobri lõpuks ning muud asjad 2018. aasta alguseks. Esimesed riigihanked on lõppenud ja lepingud ehitajaga sõlmitud.

On äärmiselt vastuoluline, et teatud seltskonnale on rahvusstaadion justkui rist, mida jalgpalliliit peab ise kandma. Paralleel kiriku ja staadioni vahel on muidugi tõene – üks on kristlaste, teine jalgpallifännide pühakoda, kus on kindlad laulud, rituaalid ja riietus. Vastutus Eesti kultuuri (sealhulgas spordi) eest pole aga ühe alaliidu privileeg, vaid meie kõigi kohustus.

Ajakirja Jalka varasemaid numbreid saab sirvida siin.