SN Luzernis | Konstantin Vassiljev: ausalt öeldes arvan, et ma väärisin seda mängu (4)
Poolkaitsja Konstantin Vassiljev lõpetas koondisekarjääri Luzernis. Maavõistluses Šveitsiga (Eesti kaotas 0:4) sekkus ta vahetusest 81. minutil ja sai kirja oma 158. A-maavõistluse, millega tõusis Eesti rekordinternatsionaaliks.
Kohtumise järel ajas Vassiljev platsi peal mitmete kaasmängijatega juttu. Teda embasid koondise taustajõudude liikmed. "Soovisin poistele edu. Tänane mäng näitas ka, et midagi lihtsat [koondisejalgpallis] ei ole ja kergemaks ei lähe. Mehed vajavad jõudu, energiat ja usku oma võimetesse," sõnas Vassiljev pärast mängu.
Eelmisel nädalal ütlesid, et tunded tulevad siis, kui see viimane mäng päral. Kas need tunded on nüüd kohale jõudnud?
Ikka. Ikka jõudsid. Mul oli piisavalt aega, et ennast selleks hetkeks valmis seada. Ma ei läinud liiga emotsionaalseks.
Mis need tunded ikkagi on?
Üks pikk-pikk periood elust sai otsa. Elu läheb edasi, aga see on võib-olla kõige huvitavam ... No me ei tea kunagi, mis tuleb, aga see kindlasti oli väga huvitav seiklus.
On seal rõõmu, on seal kurbust, on seal uhkust? Mida veel?
Igat asja natuke. Kurb, et see otsa sai. Rõõm, et see kujunes nii pikaks. Muidugi natuke pettumus, et ei suutnud koondisesärgis kõike, millest unistasin, korda saata.
Uhkust?
Ikka. See oli alati. Iga mänguga, iga särgiga, iga hümniga. Need on väga erilised hetked igas koondisemängus. Ma nautisin neid 18 aastat ja natuke rohkem päevi (Vassiljevi debüüt oli 2006. aasta 31. mail Uus-Meremaa vastu – O. J.).
Andsin endast ... tõesti võin öelda, et koondisesärgis ma andsin endast kõik. Mul ei olnud midagi rohkemat sees. Vahepeal tuli see välja paremini, vahepeal halvemini, aga ma tõesti olin alati olemas, kui natukenegi võimalik. Tahan tänada oma peret, et nad mind selle pika perioodi jooksul toetasid.
Thomas Häberli ütles päev enne mängu, et su osalemine pole täiesti kindel. Kui oluline see sinu jaoks oli, et sa ikkagi said täna need minutid? Kas lõi südame soojaks?
Jaa, ikka lõi. Ma arvan, et meil olid sarnased mõtted. Küsimus oli, kui palju ma saan mängida. Ja minu praegune vorm tekitas palju küsimusi. Võin ausalt öelda – ja ma tihti selliseid asju ei ütle – aga lõppkokkuvõttes väärisin seda.
Kas tänaste minutite jooksul tuli midagi niimoodi kohe eriti hästi välja kah, mis sellise mängurõõmu tekitas?
Leidsin end kaks korda healt löögipositsioonilt, aga ei saanud palli. Selle üle olin natuke pettunud. Tahtsin ikka proovida. Arvan, et mäng tuli enamvähem välja.
Ütlesid, et arvad, et väärisid seda mängu. Kas võib öelda, et see oli tasu 18-aastase pühendumuse eest? Ja selle töö eest, mida sa tegid enne seda aega, et need 18 aastat üldse võimalikuks saaksid?
Arvan, et jah. Lõppkokkuvõttes sa ei saa seda, mida sa ei vääri. See oli väga pikk periood. Et seda teha, oli vaja energiat, jõudu ja lähedaste inimeste toetust. Arvan, et see pole ainult minu saavutus, vaid ka minu pere saavutus. Ja nende treenerite, kellega tööd tegin.
Mida sa kõige rohkem igatsema hakkad?
Koondise esindamine annab võimaluse teha midagi erakordset. Seda võib teha ka klubikarjääris, aga koondis on koondis. Siin on omad plussid, miinused ja piirangud. Selle pika perioodi jooksul, ükskõik kes mu kõrval koondises olid, me unistasime ja tegime kõik, mida suutsime. Kahjuks sellest ei piisanud. Loodan, et järgmised põlvkonnad jõuavad sinna, kuhu meie ei suutnud.
Thomas ütles, et pidas meeskonnale mängu järel viie-minutilise kõne. Kas sa ka midagi ütlesid?
Ei, ma veel midagi ei rääkinud. Võib-olla õhtul. Aga soovin, et nad teeksid paremini, kui tegime meie. Siis kindlasti ükspäev me oleme seal ... nemad on seal, koos meie toetusega, kuhu meie ei jõudnud.
Kus sa laupäeval mängu vaatad?
Ma veel ei tea, ausalt. Homme jõuan koju ja siis vaatan. Usun küll, et staadionil. Aga asjad võivad muutuda.
