Tallinna Levadia poolkaitsja Carlos Torres (19) rääkis, et isa Curro Torrese käe all mängida on keeruline, aga samas tal on isa vastu suur usaldus.

Carlos Torres pidas oma teise kohtumise Levadia esindusmeeskonna eest ja ühtlasi esimese euromängu, kui sekkus Riias FC RFS-i vastu vahetusest 72. minutil. Levadia oli kaotanud Meistrite liiga esimese eelringi avamängu RFS-ile kodus 0:1 ja ka võõrsilmatš lõppes 0:1 kaotusega (koondtulemuseks seega 0:2).

"Olen uue kogemuse üle väga õnnelik. Tulemus on natuke kurb, sest arvan, et väärinuksime mõlemas mängus rohkemat. Aga peame jätkama töötamist, mängima Konverentsiliigat ja Premium liigat, võtame mäng-mängult," kommenteeris Carlos Torres.

"Ma pole kunagi varem mänginud väljaspool Hispaaniat, nii et see on uus kogemus. Ma arvan, et Levadia on suurepärane klubi. Tiimikaaslased on mind kõvasti toetanud, nii et olen siin väga õnnelik."

Küsimusele, kuidas on treenida ja mängida oma isa käe all, vastas Carlos: "See on keeruline. Aga tunnen teda ja tean, et tema eesmärk on mind paremaks teha. Mul on temasse suur usk, ta aitab mind palju.

Keeruline on sellepärast, et pean tegema vahet, millal ta on isa ja millal treener. Aga see tuleb välja küll. Enne treeningule minekut on ta isa, kodus räägime jalgpallist minimaalselt. Trennis ei räägi me midagi, mis on seotud koduste asjadega."

Küsimusele, kas tiimikaaslased on teinud ka nalja, seoses sellega, et Carlos on treeneri poeg, vastas noor poolkaitsja: "Jah, alguses oli seda rohkem. Esimese asjana võisid nad mõelda, et olen siin lihtsalt sellepärast, et olen treeneri poeg. Pidin end tõestama, et nad kohtleksid mind kui täisväärtuslikku kaasmängijat."

Oma tugevuste kohta, mida ta Levadiale juurde annab, märkis Carlos, et tema trumbiks on ettepoole söödud ja väljakul olevate ruumide leidmised.