Olgu sissejuhatuseks tehtud üks ennustus, mille häda, saagu kohe öeldud, seisneb selles, et väga väiksele infohulgale toetudes ei võimalda see anda lubadust, et see üht tulevikupilti piisava veenvusjõuga kirjeldada suudab, mispärast ei vääri see ennustus meenutamist isegi juhul, kui see ka kriitilisel määral tõeks peaks osutuma.

Aga väidame sellegipoolest, et 8. jaanuarist võib kujuneda päev, mil avalikus jalgpalliruumis kerkib vähemalt üheks päevaks esile teema, mis sinna pikki aastakümneid jagatud iseenesestmõistetavusega ei kuulunud ning kui see teema viimaks oma olemasolust märku andis, ei osatud sellele esimese hooga muul moel kui mitmekordsete eitustega reageerida. Selleks teemaks on homoseksuaalid jalgpallis.

Laome siis algatuseks lauale faktirea, mis meie spekulatiivsele ennustusele ajendi andsid. Peame selleks esmalt minema ajas tagasi 2014. aastasse, kui Saksamaa koondise endine jalgpallur Thomas Hitzlsperger tolle aasta 8. jaanuaril ajalehele Zeit antud intervjuus oma homoseksuaalsust tunnistas. Homoseksuaalsuse tunnistamine iseendale oli "pikk ja raske protsess", nagu toona 31-aastane Hitzlsperger ütles ning "alles viimastel aastatel olen hakanud mõistma, et pigem eelistan elada kokku mehega".

Ei saa öelda, et Hitzlspergeri intervjuu mõttelise maavärina oleks põhjustanud, kuid järgnevatel päevadel pakkus see kõneainest nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas küll. Ent too ammune sõnum on kõigest algtõukeks meie praegusele teemaarendusele. Peamise põhjuse tuvastamiseks oleme kohustatud tegema veel kaks sammu.

Esiteks liigume ajas viis aastat edasi, osutamaks sõnumile, mille Hitzlsperger oma Twitteri kontol 2019. aasta 8. jaanuaril postitas: "Täna, viis aastat hiljem, ei suudaks ma tunda end õnnelikumana. Tänud kõigile toetajatele! #ComingOut."

Five years on and I couldn’t be happier. Thank you all for the support! #ComingOut 🌈 — Thomas Hitzlsperger (@ThomasHitz) January 8, 2019

On lihtne ette kujutada, et Hitzlspergeri elus näisid nood viis aastat olevat piisavalt pikk aeg, järelduste ja mõju hindamiseks sobiv periood, et oma kunagises otsuses täiesti kindel olla ning sellest valjul ja uhkel häälele maailmale teada anda.

Tollele säutsule reageerisid mitmed saksa meediaväljaanded teema omapoolse edasiarendusega, kuid samas jääb siiski veel püsima kahtlus, kas too tähtpäev Hitzlspergerile mitte juhuslikult ei meenunud ning sellele järgnenud artiklidki vaid päevateemaline järelkaja polnud.

Taolised kahtlused hajutati aasta hiljem ehk eelmise nädala kolmapäeval, kui Hitzlsperger Twitteris oma aastatagust sõnumit sisuldasa kordas: "Täna, kuus aastat tagasi, võtsin vastu otsuse oma homoseksuaalsust tunnistada. Paljud küll hoiatasid mind, kuid mul on hea meel, et ma küsimistest loobuda otsustasin ning tegin just seda, mis tundus õige. Ma tõestasin iseendale, et olemaks keegi, ei pea meeldima kõigile."

Today, six years ago, I came out 🌈. I was warned by many but I am glad I stopped asking, instead did what I felt was right. It proved to me, „you don’t have to be like anybody to be somebody“ — Thomas Hitzlsperger (@ThomasHitz) January 8, 2020

Nüüd tuleb tähele panna, et võrreldes aasta varasemaga on sellel viimasel sõnumil hoopis laiem tähendusväli. Esiteks juba seepärast, et kuigi tegemist pole n-ö ümmarguse tähtpäevaga, otsustab Hitzlsperger seda talle olulist päeva ühiskonnaga taas jagada. Loomulikult näitab see esmalt, kuivõrd olulise isikliku sündmusega tegemist oli, sest pole võimatu, et ta sel päeval oma teist sünnipäeva tähistab. Meie peame aga eraldi rõhutama, et ka sel korral ei jäänud reaktsioonid saksa ajakirjanduses järgnemata. Tundlik teema võeti taas käsitleda ning ühe jagatud järelmi hiljem ka lisame.

Niisiis on saksa jalgpalliavalikkus kahel järjestikusel aastal võtnud homoseksuaalsusega seonduvad küsimused arutlemiseks just nimelt Hitzlspergeri tehtud otsusega seonduvalt ning põhjust arvata, et konkreetne teema ka järgnevatel aastatel uue aasta esimestel päevadel suurema tähelepanu osaliseks saab, on vähemalt kaks.

Esiteks on see tingitud ajakirjandusliku sisumaterjali potentsiaalsest nappusest, sest just sel perioodil peab Saksa tippjalgpall talvepuhkust. Teiseks ei saa aga välistada, et gei ja lesbi kogukonnad selle päeva oma ideede levitamismehhanismide hulka kaasavad. Pigem võiks koguni öelda, et nende seisukohast vaadatuna oleks lausa rumal taolist võimalust mitte ära kasutada. On ju Hitzlsperger juba aastaid avaliku elu tegelane – endine Saksamaa koondislane ning täna Saksamaa ühe tuntuima klubi VfB Stuttgardi spordidirektorina jalgpalli tippjuht. Ka tasub noil liikumistel Hitzlspergeriga seonduv kaasata põhjusel, et just tema andis homoseksuaalsusega seonduvatele küsimustele näo valdkonnas, kus, nagu eelpool öeldud, seda pikki aastakümneid varjatud on.

Nood kollektiivsed varjamised ja eitused, kui laenata sotsioloogide Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni enam kui poole sajandi taguseid selgitusi, vastasid maailma objektiivsele tegelikkusele. Berger ja Luckmann õpetasid, et "institutsionaalse maailma objektiivsus, kui kaalukas see indiviidile ka ei paistaks, on inimese loodud, üles ehitatud objektiivsus. [...], ega omanda seetõttu inimtegevusest sõltumatut ontoloogilist staatust."

Vajalik on tähelepanu juhtida veel ühele autorite selgitusele: "... alles sotsiaalse maailma edasiandmisel uuele põlvkonnale [...] tuleb see sotsiaalse tegelikkuse aluseks olev sotsiaalne dialektika täielikult nähtavale." Ning: "... sotsiaalsest maailmast saab päriselt rääkida alles uue põlvkonna ilmudes."

See, millest me täna Hitzlspergeri näitele kokku surutuna osa saame, sobiks Bergerile ja Luckmannile viidates nimetada objektiivse sotsiaalse tegelikkuse ülekandmisprobleemiks uuele põlvkonnale. Mõranema on löönud varasemad selgituse ja õigustuse vahendid.

Alustagem sellest, et homoseksuaalsus kui positiivselt kaasatud osa saksa ühiskonnas ei saanud teemana juba ainuüksi seadusandlusest tulenevalt kuni 1969. aastani kõne alla tulla, sest oli kuni nimetatud aastani Saksamaa LV-s kriminaalselt karistatav. Teadmata küll põhjuseid ja hakkamata neid ka välja otsima, olgu joonealusena märgitud, et Saksa DV-s dekriminaliseeriti homoseksuaalsus aasta varem.

Dekriminaliseerimine ei tähenda muidugi, et ühes sellega kaasneks automaatselt ka ühiskonna üldine tunnustus vaid viiv varem kriminaliseeritud käitumisharjumuste suhtes. Ainuüksi seadustamise fakt iseenesest reedab, et tegemist pole anonüümselt ehk objektiivselt sotsiaalses ruumis tegutseva väärtusega. Objektiivsust ei seadustata, objektiivsus kujuneb. Sellisena mõistetuna avardub ka arusaam, miks seksuaalvähemuste õigusi nõudvad initsiatiivid sageli valulikele reaktsioonile põrkuvad, sest olgu nonde kummagi poole enesekaitse ükskõik mil moel sõnastatud, taanduvad nood dispuudid võitlusele objektiivse sotsiaalsuse eest.

Kusjuures oleks kasulik tähele panna, et kummagi poole sõnumid vastastikku sõltuvuses on. Hitzlsperger ei peaks kunagi oma seksuaalset kuuluvust avalikult rõhutama, kui see jagatud ruumis jagatud väärtusena tegutseks, ning igasugune vastureaktsioon muutuks asjatuks, kui edastatud oleks sõnumid, mida jagatud väärtustena defineerida sobiks.

Mööda ei saa vaadata ka dispuudi käima tõmbava sõnumi edastaja, antud juhul Hitzlspergeri isikliku motivatsioonipaketi tihedusest. Kui lugeda veel korra Hitzlspergeri hilisemaid selgitusi oma aastatetagusele otsusele, siis tuleb mõelda, et avalikkuse poole pöördumine pole oluline mitte seepärast, et informeerida seda oma seksuaalsetest eelistustest, vaid selle eesmärgiks on nonde eelistuste mitte varjamine. Tegemist on küll sügavalt isikliku probleemipesaga, kuid lahendus sellele asub mitte isiklikul, vaid jagatud tasandil. Teisisõnu, taolise avalduse eesmärgiks pole n-ö paraadil osalemisega oma olemasolust teada andmine, vaid hirm, mida süvendab paraadilt eemalejäämine. Too hirm kaalub üles nii hirmu saada paraadil tellisega visatud kui ka hirmu muutuda internetipesas verbaalsete torgete adressaadiks: "Ma ei suudaks tunda end õnnelikumana".

Püüdes nüüd homoseksuaalsusega seonduvad probleemid jalgpalliväljale kanda, võtame visandina aluseks eelpool viidatud artikli, mis aitab meil kaardistada positsioonid, kuhu Hitzlspergeri kuue aasta taguse initsiatiiviga jõutud on. Tolle artikli on kirjutanud mitmetele meediaväljaannetele kaastööd tegev ajakirjanik David Bedürftig ning selle avaldas telejaama n-tv veebileht.

Üldise hoiaku annab Bedürftig loo pealkirjas: "Hitzlspergeri eeskuju on keeruline järgida". Kokkuvõtlikult öelduna ilmneb, et kui amatöörjalgpallis on Hitzlspergeri käitumine eeskuju leidnud, siis elukutseliste tasandil on endiselt tegemist range tabuteemaga.

Muidugi tuleb rõhutada, et Hitzlsperger tegi oma avalduse ajal, mil ta profikarjääri lõpetanud oli, kuid nagu juba öeldud sai, pole ta täna Stuttgardis tähtsat ametit pidades jalgpalliruumist kadunud. Niisiis seisab ta jätkuvalt nädalast nädalasse jalgpallifännidega vahetus kontaktis. Seda on oluline rõhutada, kuna just fännidega vastakuti seismises nähakse üht suurimat takistust, mis ei luba mängijatel, kes sisimas oma homoseksuaalsed eelistused tõesti avalikuks sooviks teha, seda ellu viia.

Teiseks märgitakse, et mängijad peavad valmis olema sotsiaalmeedia vahendusel saabuvatele reaktsioonidele. Hitzlspergeri sõnumi kommentaaridel põgusalt silmi üle lastes peab siiski tõdema, et enamus noist on positiivsed, kuid samas on arusaadav, et ühe inimese elurütmi võib segama hakata ka üksainus ebameeldiv kommentaar.

Bedürftig toob oma loos välja, et märke teema elavnemisest võib siiski täheldada ka elukutseliste seas. Üheks selliseks on eelmise aasta oktoobris Twitteris loodud konto nimega "gay_Bundesligaspieler", mille taga väidab end tegutsevat üks teise liiga jalgpallur. Rohkelt tähelepanu pälvinud kontot võib pidada personaalseks pilootprojektiks, mille omanik testis, kas ta oleks valmis oma seksuaalset orientatsiooni avalikkuse ees tunnistama. Näis, et vastuse sai ta juba kahe kuuga, kui andis detsembris teada, et tõenäoliselt ta oma plaani ei realiseeri. Projekti algatades olevat ta arvanud, et on vaimselt palju tugevam.

Meile juba tuttaval 8. jaanuaril saatis ta aga järgmise sõnumi: "Ma ei ole liiga nõrk, et endast avalikult teada anda, kuid sport on liiga homofoobne! Võtame näiteks Saksamaa Jalgpalliliidu toetuse puudumise."

Kuigi meie viidatava artikli autor Bedürftig möönab, et kõnealuse Twitteri konto omanik ei pruugi olla see, kellena ta end laseb kujutada, olla tema märkused Saksamaa jalgpalliliidu suunas õiged. Homofoobiat probleemina pole teadvustatud.

Tipptasemel jalgpallis tuleb homoseksuaalsete mängijatega seonduv harva teemaks, aga kui seda tehakse, siis pälvib see laialdast äramärkimist. Viimase taolise tähelepanuväärse sõnavõtuga esines detsembri alguses RB Leipzigi peatreener Julian Nagelsmann, kes klubi seksuaalvähemustest moodustatud fännirakukese "Rainbow Bulls" liikmetega kohtudes ütles, et homoseksuaalsuse varjamine võib profijalgpalluri arengut pärssida.

Naglesmann ütles, et seksuaalsuse varjamine toodab hirme, võib avalduda ootamatutes olukordades ning häirib sedasi inimese igapäevaelu. Tollel kohtumisel sai aga enim tähelepanu Nagelsmanni vastus küsimusele, kuidas ta käituks, kui temalt küsiks nõu taoliste probleemide rägastikku sattunud jalgpallur. Nagelsmanni vastus on kaheosaline. Esmalt ütles ta, et kui jalgpalluri areng just sel põhjusel arenemise märke ei näita, soovitab ta mängijal oma seksuaalsust avalikult tunnistada. Aga, lisab Nagelsmann, sellise ülestunnistuse tegemine jalgpallimaailmas on keeruline, kuna see on äärmiselt meestekeskne ja meeste domineeritav maailm.

Special thanks to all of you who supported me along the way. Lots of individuals and organisations like @morgenmagazin @sportschau @FOXSoccer @11Freunde_de. Most importantly @VfB 🙏🏻 — Thomas Hitzlsperger (@ThomasHitz) January 8, 2020

Küllap vastab taoline kirjeldus tunnustatud reaalsusele, kuid arvatavasti on jalgpallis veel elemente, mis homoseksuaalsuse teemana tabustanud on. Olgu üks selline koos võimaliku tulevikuvisiooniga siia päris viimaseks ka visandatud.

Nimelt tuleb rõhutada, et jalgpalli üks tähtsamaid spordiväliseid kaassaadusi väljendub võimel pakkuda sisu isiklikele ja grupiidentiteedile, jalgpallurite suutlikkusel pakkuda samastumisvõimalust. Niisiis tuleks igal fännil nii iseendale kui ka oma autoriteetsele grupile vastust anda, kuidas käituda olukorras, kui mõni nende lemmik objektiivselt tajutavasse reaalsusesse mitte sobiva teatega lagedale tuleb. Võib ju eeldada, et taoline protsess fännidele just rühmaliikmetena mitte väga lihtsaks ei osutu.

Selle pinnalt võib aga juba üsna kindlalt väita, et homofoobiat võib jalgpallis arvestatavalt vähendada juhul, kui muutub jalgpalli pakutava tähendusruumi sisu. Tol momendil, kui avastame, et identiteeti loovate kultuuriliste ja sotsiaalsete sidemete tähendus on vähenenud, kui jalgpalli tähendus on hakanud piirduma suuresti vaid sportlikke elamuste pakkumisega, võime teha ka tähelepaneku, et noid sportikke elamusi pakuvad ühe enam ka avalikult oma homoseksuaalsust tunnistanud mängijad.

Kas me sellisest reaalsusest ka osa võiksime saada, on aga enam-vähem niisama küsitav nagu essee alguses püstitatud väide, et ühest aasta alguse päevast oluline tähis jalgpallimaailmas võiks kujuneda. Seega ei saa kuidagi pahaks panna, kui eelnev loba kogu kupatusega peast visata.