Eesti jalgpalliajaloo edukaimad klubid FC Flora ja FCI Levadia tähistavad tänavu omamoodi juubelit, sest nende vahelisel Tallinna derbil on käimas veerandsajas hooaeg.

Pühapäevase Flora ja Levadia duelli eel on pinged haripunktis, Eesti suurim jalgpallivastasseis tõotab taaskord tiitliheitluse seisukohalt otsustavaks saada. Seekordse derbi eel on aga üheks keskseks jutuaineks tõusnud hoopis ajalugu. Selle ajendiks on mängupaiga ümbertõstmine Lillekülast Kadriorgu, kus peeti aastate eest maha meeldejäävaid derbimänge.

Nii on FCI Levadia reklaaminud sotsiaalmeedias seda kohtumist juba loosungiga "retro derby – oleme võõrsil, aga kodus" ning Premium liiga kanal tegi videoklipina tagasivaate aastasse 2001, mil peeti üks esimesi derbisid Kadriorus. Õli valas tulle ka Flora peatreener Jürgen Henn, kes rääkis omast kogemusest, et just Kadriorus ongi kõige õigem derbitunne.

Flora ja Levadia 123 printsipiaalset duelli 25 aasta jooksul on rohkem kui piisav aines, et anda alust erinäolistele müütidele. Käesolev lugu vaatab vastu kolmele levinud derbimüüdile ning püüab nende paikapidavust statistika abil kontrollida.

Mitte et müütide sisu faktiline kinnitamine või ümberlükkamine nende tegelikku tähendust määraks. Ometi on huvitav vaadata, kas tõesti olid omaaegsed derbid tulisemad kui tänapäevased, kas Levadia mentaliteet pääseb derbides maksvusele ja kas pühapäevane kohtumine peetakse siis ikkagi Flora või Levadia koduseinte vahel?

Statistika on koostatud 30. augusti seisuga. Algallikad: "Estonian Football 100 Years", jalgpall.ee ning Soccernet.ee, Õhtulehe ja Eesti Päevalehe veebiarhiivid.

Müüt number 1: Omaaegsed derbid olid tulisemad

Klassikaline "muru oli rohelisem" väide käib ikka pikaajaliste nähtuste juurde. Lõppude lõpuks on võimatu mõõta seda, millise mulje omaaegsed derbimängud toonastele pealtvaatajatele jätsid, rääkimata nende elamuste võrdlemisest tänastega.

Ent Tallinna derbiga on kaasas käinud ka jutud eriti tulistest madinadest väljakul, kus jalga kunagi tagasi ei tõmmatud, kondid ragisesid ja pead kumisesid. Eelmises lauses lingitud juhtumid aastastest 2001 ja 2005 aitavad ehk selgitada, millest see derbide vägivaldsuse müüt tekkinud on, eriti kui arvestada nendega kaasnenud süüdistusi, mida meedias teineteise suunas pilluti.

Sedalaadi tulisuse mõõtmiseks pakub jalgpallistatistika meile aga vägagi konkreetse mõõdiku kollaste ja punaste kaartide näol. Alljärgnevalt on see statistika esitatud graafiliselt läbi 25 hooaja, kusjuures kuna omavaheliste mängude hulk on hooajati kõvasti varieerunud, siis on eelnevalt iga hooaja puhul eraldi välja arvutatud kaartide hulk keskmiselt mängus.

NB! 1999. ja 2001. aastal peetud Flora ja Levadia nelja karikamängu kohta kaartide info puudub, nii et neid mänge ei ole selle graafiku koostamisel arvestatud.

Nagu näeme, siis pigem pärinevad kaartiderohkemad derbihooajad hoopis hilisematest aastatest. Eriti kehtib see kollaste kaartide kohta, samas kui punaste kaartide osas on varasemalt olnud viljakamaid perioode (käimasoleva hooaja kõrget punaste kaartide statistikat mõjutab eriti väike valim).

Mis aga veelgi ootamatum, siis derbiajaloo kogustatistikat vaadates tuleb välja, et Flora ja Levadia vastasseis ei ole üleüldse eriliselt kaardirohke. 119 derbi peale, millest kaardiinfo leitav oli, on keskmiseks kollaste kaartide hulgaks 3,88 ja punaste kaartide hulgaks 0,28. Võrdluseks: Premium liiga käimasoleva hooaja keskmiseks kollaste kaartide hulgaks on 4,5 ja punaste kaartide hulgaks 0,26.

Niisiis: kui just kohtunikud ei ole aastate möödudes palju rohkem kaarte viibutama hakanud, siis ei ole Tallinna derbid tuntavalt kaardirohkemad kui Eesti kõrgliiga reamängud. Kas need ei olegi siis tegelikult ebatavaliselt tulised või miskipärast ei väljendu see tulisus teenitud kaartides?

Müüt number 2: Olgu muuga kuidas on, derbid kuuluvad ikka Levadiale

See müüt ringleb viimastel aastatel vaiksemalt, põhjuseks ilmselgelt Flora domineerimine, aga veel mitte kuigi kauges minevikus võis tihti kuulda või lugeda, kuidas Levadiat peeti just derbimängude kontekstis ülimuslikuks. Kuna aastatel 2004-2018 ei ulatunud Flora derbivõiduprotsent mitte ühelgi aastal viiekümneni, siis pole ka keeruline arvata, kust selline arusaam idanema läks.

Selle müüdiga koos ringles erinevaid põhjendusi. Kes nägi seal taga rahvuslikke eripärasid (ajast, mil Florat ja Levadiat peeti vastavalt eestlaste ja venelaste klubideks), kes klubikultuuride erinevusi (et üks läheb väljakule võitma ja teine endast parimat andma) ning kes Levadia mängijate suuremat valmisolekut kasutada vajadusel räpaseid võtteid. Mis puudutab seda viimast väidet, siis käesolev statistika kinnitab, et Levadia on teeninud derbides 44% rohkem kollaseid ja 35% rohkem punaseid kaarte kui Flora, aga kahtlemata on eri klubide poolehoidjatel erinevad narratiivid selle erinevuse põhjuste kohta.

Kui Levadia on võitnud ühtekokku 123 derbist 54 ja Flora vaid 39, siis kas seal kuskil võib ka tõetera sees olla? Ei pruugi, sest kui me vaatame derbivõitude jaotust hooaegade kaupa, siis detailne vaade viitab teistsugustele järeldustele:

Näeme, et kuigi Levadial on olnud väga võimsaid domineerimise perioode (näiteks 1999-2000 ja 2012-2013), siis sama võimsaid on olnud ka Floral (2001-2003 ja 2019-2022). Pigem käib derbistatistika ühte jalga klubide mõõnade ja tõusudega ning see klubi, kes parasjagu domineerib derbisid, on suure tõenäosusega ka tiitlivõitja.

Eelneva 24 hooaja jooksul on esinenud ainult kaks juhust, kus Tallinna derbides rohkem võite võtnud meeskond ei lõpetanud konkurendist liigatabelis kõrgemal. 2010. aastal tuli Flora meistriks, olgugi et võitis kuuest derbist vaid kaks, ning 2021. aastal tuli omakorda Levadia meistriks, olgugi et võitis viiest derbist vaid ühe.

Niisiis ei saa öelda, et Levadia omaks derbimängudes Flora vastu eelist olenemata olukorrast. Pigem peegeldavad derbide tulemused üleüldiseid jõujooni, mis on ajas pidevalt muutunud.

Müüt number 3: Kadrioru staadionil on Levadia koduseinad

Kui keegi ütleb "Tallinna derbi Kadriorus", siis kangastub kohaliku jalgpalli fännile ilmselt kohe 2012. aasta hullumeelne mäng, kus Igor Morozov lõi penaltipunktilt kübaratriki ja Levadia võitis 5:4. Sellised eredad sündmused mõjutavad tugevalt meie mälu ja küllap on see üheks põhjuseks, miks Kadrioru staadionit peetakse tihti siiani Levadia tegelikuks koduõueks.

Selle kõrval võib paista kentsakana fakt, et kui Levadia 1999. aastal kõrgliigas mängima hakkas, siis oli nende koduväljakuks hoopis Maardu linnastaadion ning Flora koduväljakuks ... Kadrioru staadion. Samuti on Flora pidanud omal ajal derbide kodumänge Maarjamäel, kuhu Levadia vahepeal enda kodu tegema hakkas.

Lisaks tänaseks püsivalt jagatavale A. Le Coq Arenale on Flora ja Levadia jaganud kunstmuruperioodil koduväljakuna ka Sportland Arenat. Rääkimata nendest kordadest, kus on vastamisi mindud karika- või superkarikafinaalides ja vormiline kodumeeskond on juhuslikult määratud. See kõik muudab üleüldise kodu- ja võõrsilmängude statistika üsna väheoluliseks. Samas aga võime ikkagi võrrelda seda, kuidas kummalgi on läinud erinevatel staadionitel:

Ja paistab, et siinkohal ongi müüt tegelikkusega vastavuses! 50 A. Le Coq Arenal peetud derbit ja 24 Sportland Arenal peetud derbit on mõlemad napilt Flora kasuks, kuid väljaspool Lilleküla mängitud derbid räägivad tugevalt Levadia kasuks. Kadrioru staadionil on peetud 33 derbit, millest Flora on suutnud võita vaid 5. Ülejäänud 16 derbit on toimunud Maarjamäel, Maarjamäe kunstmurul, Maardus, Viimsis, Männiku kunstmurul ja EJL-i hallis ning Flora on võitnud neist vaid 2.

Müüdiskeptik ei saa siinkohal jätta märkimata, et Levadia kolis oma koduväljaku Kadriorust lõplikult Lillekülla 2019. aastaks ehk umbes-täpselt just siis, kui Flora hakkas kodust klubijalgpalli domineerima. Nii on Flora viimastel aastatel oluliselt enda Lilleküla-statistikat parandanud, samas kui Levadia edunumbrid muudelt staadionitelt on puutumata jäänud.

Siiski peab Flora nüüd astuma üliolulises derbimängus väljakule teadmisega, et Kadriorus on nende derbivõiduprotsent peaaegu kolm korda madalam kui A. Le Coq Arenal, kust nad oma kodumängu ära olid sunnitud kolima. Ja vastaku müüdid faktidele või mitte, mõjutavad need meid tahes tahtmata.