A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Minu MM-finaalturniiri külastus jäi lõpuks ära, kuid alljärgnev lugu on põnev nagu jalgpallimäng. Täis ootamatusi, rõõmu ja vihapurskeid. Ehk on sellest teistel midagi õppida.
2010. aastal, mil Venemaa valiti 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldajamaaks, hõõrusin käsi kokku. Lõpuks ometi tuuakse MM peaaegu koju kätte, lõpuks ometi näen oma silmaga lapsepõlvelemmiku Argentina ära. See uudis tuli toona suurepärasel ajal, kuna samal aastal toimunud MM oli läinud Argentinal Diego Maradona kaost meenutaval juhatusel täielikult (staadioni)aia taha. Tõsimeelse fännina olin mõistagi kindel, et saatus on ette määranud, et näen maailmameistrit kaheksa aastat hiljem oma silmaga. Ent nagu elus teinekord ette võib tulla, ei pruugi kõik plaanipäraselt minna ...
Argentina loositi paljude jaoks surmagruppi, mis minule kui jalgpallifännile tähendas ainult head: mängud on maiuspalad, mis lisavad oma silmaga äranägemisele ainult väärtust. Ka fortuuna oli armuline ning loosimise tulemusena õnnestus saada piletid koguni kahele Argentina mängule: 16. juunil Moskvas Argentina avamängule paljudele eestlastele südamelähedase Islandiga ning 21. juunil Nižni Novgorodis toimunud matšile Horvaatiaga, kusjuures ka Horvaatia on mulle kogu aeg olnud sümpaatne. Niisiis oli mul ees ootamas unustamatu jalgpallireis Venemaale, mis juba iseenesest on reisisihtkohana vahva paik.
Läks veidi aega mööda. Jõudis kätte aeg hakata reisi planeerima. Mängupiletid on ju ainult seikluse üks osa – osta tuleb sõidupiletid ja muretseda ööbimine. Lennupiletid tundusid igati mõistliku hinnaga ja olin ühe oma reisi osa juba peaaegu ära planeerinud. Kui lõin aga lahti tuntud majutusportaalid, pidin sõna otseses mõttes peaaegu toolilt pikali kukkuma.
Igaks juhuks hoiatan ette, et järgmised numbrid pole võetud kuskilt ulmefilmist, vaid need olid täiesti reaalsed pakkumised maailmatuntud veebilehtedelt nagu booking.com või airbnb.com. Oli avantüriste, kes pakkusid Moskva kesklinnast umbes 40 kilomeetri kaugusel magalarajoonis kuskil koletus paneelmajas asuvaid kortereid, mille siseviimistlus pärines ilmselt ajast, mil hoone ehitati. Ja küsisid 30 000 eurot öö eest. Muidugi saanuks vastu väga võimsa ajamasinarännaku kümnendeid tagasi. Tuhmunud vaip seinal, arusaamatu disainiga sektsioonkapp nurgas, vannitoas pesemiseks roostes malmvann, köögis linoleum nii maas kui ka söögilaual. Lühidalt öeldes: korralik nostalgiapakett.
Kas omanikud lootsid mõne kogemata – näiteks lotovõiduga – miljonäriks saanud ullikese heausklikkusele või kellegi juhuslikule eksimusele broneerides, pole teada, nagu ei tea ka seda, kas mõni selliste ilmselgete petturite ohvriks langes. Ent just seda MMi-aegne Venemaa majutusturg pakkus. Samasuguseid "pärleid" oli võimalik leida Nižni Novgorodis ning kuna see kõik tundus niivõrd jabur, jagasin kuvatõmmiseid ka sõpradega, et koos laginal naerda. Ühte "ahvatlevat" pakkumist võite oma silmaga artikli juures olevalt lisapildilt näha – neli ööd kolmele inimesele ajahambale tugevalt jalga jäänud korteris vaid 85 201 euro eest. Põhimõtteliselt saab selle raha eest endale Tallinnasse korraliku korteri soetada.
Mõistagi pole ma ainuke, kes selliseid anomaaliaid märkas. Maailma meedias kirjutati samal teemal palju artikleid, milles toodi välja reaalsed hinnavõrdlused. Inglaste Independent näiteks avaldas juba jaanuari lõpus põhjaliku ülevaate turuseisust, mida on eelneva jutu jätkuks paslik meenutada. Ainuüksi pealkiri "Venemaa hotellid on maailmameistrivõistluste ajaks tõstnud majutuse hindu kuni 18 000%" paneb ahhetama.
Toodi välja ka hinnavõrdlused: näiteks Kaliningradis muidu öö eest 17 naela (19 eurot) kasseeriv kolmele inimesele mõeldud superior-korter pani virtuaalsele hinnalipikule 3125 naela (3530 eurot), mis tähendabki 18 282-protsendilist tõusu. Parim pakkumine, mille Independent toona välja tõi, oli 63 naela (71 euro) eest kesklinnast üheksa miili kaugusel aasal asuv telk kahele.
Kuna isiklikus plaanis oli käsil veel üks oluline periood – nimelt olin ostmas esimest päris oma eluaset –, tekkis meeletu dilemma. Sisuliselt oli mul kolm võimalust: a) täita lapsepõlveunistus, aga maksta end vigaseks ja toituda ülejäänud 2018. aasta kiirnuudlitest ja sugulaste armust; b) minna Venemaale kohale ilma majutust broneerimata ja olla vajaduse korral valmis pargipingil magama, c) piletid raske südamega maha müüa ja jääda uut MM-i ootama.
Kaalumisprotsess oli pikk ja bipolaarne, ent lõpuks otsustasin viimase variandi kasuks. Tõsi, hiljem olen oma valikut kahetsenud, sest üks aastatepikkuse MMi-kogemusega hollandlane, kellele lõpuks piletid loovutasin, jagas minuga hiljem väärt tarkuseterasid. Selliseid, mida võiks iga selle artikli lugeja, kes tulevikus MMile minna plaanib, kõrva taha panna.
"Mul on MMi-kogemust üle 25 aasta ja ma tean täpselt, kuidas asjad toimivad," rääkis hollandlane Patrick Sneller. "Mitte kunagi ei tasu ööbimist pikalt ette broneerida. See tuleb jätta mõneks päevaks enne mängu ja nii ei maksa kunagi liiga palju. FIFA sõlmib enne maailmameistrivõistlusi lepingud võõrustajate linnavalitsustega, kes lubavad hotellidele täismaju, ning nii pannakse tubadele broneeringud peale. MMi lähenedes on aga näha, et inimesi ikkagi ei tule nii palju, nagu lubatud, ja nii on mõni päev enne MMi paljud hotellid peaaegu tühjad. Me broneerisime alati võimalikult vähe ette ja ei maksnud neljatärnihotelli eest kunagi rohkem kui 150 eurot."
Ent tagantjärele tarkused paraku ei loe ja mina otsustasin enne neid teadmisi piletid müüa. Ja see on täiesti eraldi käsitlemist vajav teema. Kuidas müüa pileteid, kui Eestis oma tuttavate ringis huvilisi ei leia. Internetijumal ja Mark Zuckerberg olgu tänatud, et meil on olemas foorumid ja eri grupid, kus tung piletite järele on meeletu. Ent kuidas leida kümnetest tuhandetest inimestest koosnevatest sotsiaalmeediagruppidest usaldusväärne ostja? Ning miks peaks keegi mind usaldama, kui samas grupis müüvad mõned "nigeerlased" ilmselgelt võltsitud pileteid – kusjuures osa võltsinguid on nii kehvad, et jääb mulje, nagu piletid oleks käsitsi joonistatud.
Kui oma müügipostituse tegin, laekus mu postkasti hetkega kümneid kirju. Paljud mõistagi Argentinast, ent sisuliselt oli huvilisi igast ilmakaarest. Kuna mul polnud mingit huvi minna näiteks Pakistani koha peale sularahatehingut sõlmima, tuli kõik ajada interneti teel. Facebooki-profiile analüüsides valisin välja kandidaadid, kes kõige usaldusväärsemad tundusid. Ent jällegi: miks peaks mind usaldatama?
Argentina - Horvaatia mängu puhul sõbrunesin ühe Argentina disaineriga, Federico Bocaneraga Tucumani provintsist. Mulle tundus ta usaldusväärne ja ilmselt mina talle ka, ent tegime igaks juhuks lepingu, mille mõlemad allkirjastasime. Pool raha ette, pool raha siis, kui piletid on ostjal käes. Postitasin piletid Omniva kaudu kuu aega enne argentiinlase lahkumist kodumaalt ning mulle lubati, et tähitud kiri jõuab kindlasti 12 tööpäevaga Argentinasse ja ma ei pea üldse muretsema. Möödus 12 tööpäeva. Ma ei muretsenud veel. Kui möödunud oli 20 päeva, tekkis paanika. Ja mis siin salata, see kiri pole kohal ka nende ridade kirjutamise ajal (12. juuli).
Internetipõhine jälgimissüsteem näitab, et piletid on Argentinas deklareerimisel. Olin Omniva töötajale rõhutanud, et see on väga tähtis kiri, ja küsisin korduvalt üle, kas see on kindel, et see kohale jõuab. Küsisin üle, kas peaksin sisu kindlustama või kasutama kiirkulleri teenust. Mulle valetati näkku. Omniva peale olen nii vihane, et ...
Federico lendas Venemaale ilma pileteid kätte saamata.
Argentina - Islandi mängu piletitele leidsin ostja Hollandist. Sellesama Snelleri, kes võttis sõna enne ja võtab veelgi. Saatuse tahtel selgus, et tal elab Eestis tuttavaid, ning sain õnneks teha otsetehingu tema sõbraga. Kõik osapooled olid rahul: Sneller, kes sai piletid põnevale kohtumisele, ja mina, et sain kallihinnalised pääsmed maha müüa ilma neid raisku laskmata. Ent millega Sneller rahul pole, on kogu piletiostusüsteem.
"Sellist kauplemist ei tohiks kunagi kutsuda mustaks turuks, seda tuleb kutsuda piletituruks ning selles olukorras on süüdi FIFA," märkis 53-aastane Sneller. "FIFA paneb piletid müüki pool aastat enne alagruppide loosimist. Mõistagi tahavad kõik finaali näha, ent sageli broneeritakse pileteid meelevaldselt mingitele mängudele, et midagi üldse saada. Kui pärast loosimist selgub aga, et said pileti matšile, mis kohe üldse ei köida, on see täiesti normaalne, et soovid seda müüa või vahetada."
Snelleri sõnade kinnituseks võtke lahti mõni sadadest Facebooki-gruppidest märksõnadega "FIFA 2018 tickets", kus näete tuhandeid sarnaseid postitusi. Ent mõistagi käib kõva äri ka mängupaikade lähedal.
"Näiteks Moskvas piletikeskuse lähedalt leiab sadu müüjaid ja ostjaid ja võimud pigistavad rahulikult silma kinni, mis on minu meelest väga terve suhtumine," hindas Sneller. "Ja on üks asi veel, mis mind ärritab: sageli pole mõnele mängule võimalik pileteid saada, ent paar päeva enne matši järsku on. Sellisel juhul tahaksid paljud pileti osta, ent siis pole enam lennupileteid võimalik saada."
Minu lapsepõlveunistus jäi sedapuhku täitmata, ent olgem ausad: tegelikkuses ei unistanud ma kindlasti sellest, et näen oma silmaga kohapeal, kuidas Argentina teeb Islandiga 1:1 viigi ja hävib Horvaatiale 0:3. Lapsepõlveunistus saab täidetud kunagi hiljem ja nüüd olen kindlasti kogemuse võrra targem. Ja loodetavasti olete teie ka.
LISALUGU
Venemaa pole jalgpalliriik
Kuigi täieliku autsaiderina kodust turniiri alustanud Venemaa veerandfinaali jõudmine oli positiivne üllatus ning andis minu hinnangul turniirile väga palju juurde, puudub Venemaal tõeline jalgpallikultuur. Eks see on ka põhjus, miks peaaegu 150 miljoni elanikuga Venemaa polnud seni pärast NSV Liidu lagunemist suurel areenil erilisi sähvatusi korda saatnud (kui välja arvata 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustel täieliku šokina poolfinaali jõudmine).
"Venemaa inimesed on väga sõbralikud ja abivalmis ning püüavad alati nõu ja jõuga abistada. Hoolimata sellest, et enamik ei räägi inglise keelt," alustas Jalkaga vestelnud hollandlane Patrick Sneller, kellele oli Venemaal toimunud MM juba karjääri seitsmes.
"Ent midagi pole teha – see on väga halb, et Venemaa pole siiski jalgpalliriik. Siin pole päris maailmameistrivõistluste atmosfääri nagu Lõuna-Aafrikas, Brasiilias või Saksamaal," lisas Sneller, kes võrdles 2018. aasta turniiri eelmise kolme turniiriga.
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?