"Beppe teab" ehk kuidas on Juventus tõusnud kui fööniks tuhast (4)
Juventuse domineerimine liigas ning võimu näitamine Euroopas pole juhuslike asjade tulem. Suurepärane kompott sihikindlusest, usust, tarkusest ja kirest on viinud selle Põhja-Itaalia klubi taas tippu.
Mai 2010. Juventus on ajaloo ühes suuremas kriisis. Inter võidab lisaks koduliigale ja karikale Meistrite Liiga. Interi fännidel on Mourinho, Sneijder, Eto`o ja tiimitäis meistreid. Milanil on Thiago Silva, Pirlo, Gattuso ja rahakott, mille abil tuuakse paari kuu pärast tiimi Zlatan ja Robinho. AS Romal on viie aasta jooksul tulnud neli teist kohta ja fännid on kindlad, et kohe-kohe on nende Scudetto-aasta. Juventuse (siinsetel) fännidel olid… piinarikkad õhtud Tallinna pubides, kus mängude kõrvale kuuled kaks tundi mõnitusi. Meeskonna maine on tänu mõne aasta tagusele Calciopoli skandaalile nullilähedane, Serie A-s pole tiim neli aastat reaalses tiitlikonkurentsis olnud, koosseis on täis ülemakstud keskpäraseid mängumehi, peatreeneriteks on Ferrara-Zaccheroni sugused õudused ning kuna samal ajal on klubi võtnud suured finantskohustused uue staadioni ehitamiseks, siis pole ka võimalusi tippmängijate meelitamiseks. Kerime linti seitse aastat edasi ja oleme maikuus 2017. Juventus on tegemas ajaloolist seeriat, kui on võidetud kuus järjestikust Scudettot, kolm järjestikust Coppa Italiat ning ollakse teist korda kolme aasta jooksul Meistrite Liiga finaalis. Meeskond on etaloniks kõikidele Itaalia tiimidele ja teinud Euroopa suurest kolmikust (Barca-Real-Bayern) suure neliku. Kuidas sai Juventuse nii kiire ja järsk tõus teoks?
Kõik sai alguse samal 2010. aasta kevadel, kui Juventuse juhtkonnal oli selge, et kala on mädanemas peast. Meeskonna president Jean-Claude Blanc oli küll geniaalne ärimees, kuid kahjuks puudusid tal elementaarsed arusaamad jalgpallist kui sellisest ja spordidirektor Alessio Secco oli mõne aasta jooksul suutnud hankida meeskonda ühe ülemakstud flopi teise järel. Juventus küll kulutas turul raha, aga sajad miljonid maeti mängijate nagu Amauri, Tiago, Diego, Poulsen, Melo ja Jorge Andrade alla, kellest pea ükski ei mänginud hinnalipikule/tipptiimile vastavat. 60% Juventuse aktsiatest omanud EXOR grupp või siis täpsemalt FIAT-i ülesehitanud Agnelli perefirma otsustas, et on aeg tuua klubi etteotsa pereliige. Otsust toetas ka ajalugu. Juventuse edulugu sai alguse aastal 1923, kui Torino autotööstuse FIAT-i omanik Edoardo Agnelli ostis meeskonna, ehitas uue staadioni ning järgnevatel aastatel tõusti Itaalia jalgpalli valitsejaks, kui kolmekümnendatel võideti 5 järjestikust tiitlit. Koos Edoardo surmaga 1935.aastal lõppes ka Bianconeri valitsemine. Järgneva paarikümne aastaga sai Juventus vaid 2 tiitlit ja taaskord pöörati pilgud Agnelli pere suunas, kui meeskonna presidendiks asub Edoardo noorim poeg Umberto. Vaid mõne aastaga muutus Juventus Itaalia tipptiimiks, kes hakkab järjepanu tiitleid võtma. Nii on enam kui loogiline, et meeskonna uueks presidendiks tõusis oma vanaisa ja isa jälgedes Andrea Agnelli.
Meeskonna praegune spordidirektor Giuseppe “Beppe” Marotta iseloomustab Agnellit kui ideaalset klubipresidenti, sest mees on ühes isikus nii president, ärimees kui ka fänn. Just Beppe Marotta sai uue klubijuhi esimeseks hankeks. Andrea Agnelli, kes juba varajasest lapsepõlvest nägi priviligeeritult isa kõrvalt Juventuse siseelu ja kes noorena mehena sai juhtivatele kohtadele perefirmades nagu Ferrari ja Iveco on tunnistanud, et juhi olulisim oskus on delegeerimine ja tugeva meeskonna loomine. Nii pööras Andrea pilgud liigas neljandal kohal lõpetanud Sampdoria suunas. Sealne spordidirektor Beppe Marotta oli koos oma parema käe Fabio Paraticiga mõne aasta jooksul näidanud suurepärast nina nii treenerite, noormängijate kui ka säästuhinnaga tippmängija leidmiseks. Selle suurimaks tõestuseks oli Fiorentinas võileivahinnaga ostetud Giampaolo Pazzini ja Real Madridist tasuta hangitud Antonio Cassano ründeduo, kes terroriseeris terve liiga kaitseliine. Vaid mõned päevad pärast Agnelli tõusmist klubijuhiks teatati, et senine spordidirektor Secco on vallandatud ning uuest suvest vastutab üleminekute eest Beppe Marotta. (Siinkohal oleks paslik mainida, et aasta peale Marotta lahkumist kukkus varasema hooaja Meistrite Liiga kohal lõpetanud Sampdoria Serie B-sse ning toonasesse hiilgusesse pole meeskond senini suutnud naasta. Pole vist juhus.)
Ja nii algas lammutamine peale. Marotta on ka ise tunnistanud, et esimene aasta oli raske. Eriti šokeeris teda enda sõnutsi Juventuses valitsenud õhkkond ja totaalne jalgpallikultuuri puudumine - nii võeti eesmärgiks enamikest mängijatest ja süsteemist loobumine ning nullist meeskonna ehitamine. Paratici sai enda õlule kogu analüütilise poole ja skautimisvõrgustiku loomise ning Marotta hakkas aktiivselt tegelema mängijate ostmise ja müümisega, mis tekitas esimesel üleminekuaastal toetajate seas paksu verd. Fännidele ei mahtunud pähe, et miks peksti meeskonnast minema varasemad võtmemängijad nagu Diego, David Trezeguet, Mauro Camoranesi, Christian Poulsen, Felipe Melo jne. Kuna ka esimese hooaja tulemus koduliigas oli äärmiselt keskpärane ja nii mitmedki ostud ebaõnnestusid, siis tundus, et projekt on läbi kukkumas. Kuid tegelikkuses vajas Marotta lihtsalt aega, et süsteem tööle panna. Kui hetkel küsida Reali fännidelt, et kes on nende tiimi olulisim liige, siis vastatakse Cristiano Ronaldo ja Barcelona fännid ei kujutaks ette meeskonda ilma Lionel Messita. Kui küsida Juventuse fännidelt, et kes on meeskonna olulisim lüli, siis väga-väga suure tõenäosusega oleks vastus “Beppe Marotta”, sest just tema on kogu praeguse koosseisu kokku toonud ja tulevikugi kindlustanud.
Juventuse või siis täpsemalt Beppe ülemineku-suved on aastast-aastasse väga sarnase rütmiga. Esiteks otsitakse säästuveterane, teiseks tõmmatakse ära koduliigas oma positsiooni parim(ad) mängija(d), siis vaadatakse mõistliku hinnaga tegijaid mujalt ja neljandaks proovitakse käpp peale panna ühele või kahele tulevikutegijale. Sarnases süsteemses võtmes on läinud kõik kuus viimast suve.
Säästuveteranid
Küsimus lihtne. Kas turul on saadavad veteranmängijaid, kelle CV on täis tiitleid, kuid kes nüüdseks mingil põhjusel tasuta saadaval? Viimasel kuuel aastal tasuta saadud vanurmängijate saldo on muljetavaldav:
2011 Andrea Barzagli ja Andrea Pirlo
2012 Lucio
2013 Fernando Llorente
2014 Patrice Evra
2015 Sami Khedira
2016 Dani Alves
Esimeste Scudettode puhul oli meeskonna võtmemängijaks Andrea Pirlo, kes toona 32-aastasena tundus olevat karjääri loojangul. Kuna Milan polnud nõus meest pikemalt klubiga siduma, siis tuli mängu Torino esindusklubi ja Pirlol oli kõigile üllatuslikult jalgades jõudu mängidal 3-4 aastat kõige kõrgemal tasemel. Pirlo edu lainel on pea igal suvel tiimi toodud mõni veteran, kellest enamus on ka algkoosseisu tõsnud ja ebaõnnestunuks saab pidada vaid Lucio lüket.
Hetkel leiab põhikoosseisust kolm tasuta tulnud mängijat, kellest ehk üllatuslikuim on Barzagli näide. 29-aastane Andrea Barzagli oli mõned aastad varem võitnud Itaalia koondisega maailmameistritiitli ja mängis iga mänguminuti 2009. aastal Saksamaa meistriks tulnud Wolfsburgi ridades. Peagi langes Barzagli Saksamaal treeneri rotatsioonist välja - kui muu maailm nägi, et mehe puhul on tegu “parim enne” möödunud kaitsjaga, siis Juventus nägi mehes Meistrit, kes väärib uut keskkonda ja võimalust, kes ka sisuliselt tasuta tiimi toodi (olgem ausad, 300 000 eurone ostuhind on suures jalgpallis sisuliselt tasuta liikumine). Nüüd, 36-aastaselt on mees olnud viimased 6 aastat Juventuse võtmekaitsja ning suure tõenäosusega alustab Meistrite Liiga finaalis algkoosseisus. Ulme. Kuigi Sami Khedirat päris veteranmängijaks nimetada ei saa, siis temagi oli Realis vajunud suuresti tänu vigastustele pingile. Juventuse kaalutlus oli lihtne - Sami on olnud edukas igas tiimis, kus ta on mänginud (mehe CV-s oli MM-i, CL-i, Bundesliga ja La Liga võidud, millele nüüd lisandunud 2 Scudettot) ja kui tasuta on selline mees saadaval, siis ta tuleb lihtsalt ära tuua. Fännid olid alguses küll pöördes, et milleks sellist poolvigast mängijat tiimi tuua, kuid taaskord oli Beppel õigus, sest Khedira on tänavu teinud ehk oma senise karjääri parima hooaja. Sarnaselt ajas fänne vihaseks tänavusuvine Dani Alvese tasuta toomine, sest 33-aastase veterani asemel oodati pigem mõnda noort tegijat. Tagantjärgi peavad fännid taaskord nõustuma, et Alvese toomine oli ainuõige käik, sest tema kogemused on suurtest mängudes asendamatud ehk lühidalt Beppe teab.
Koduliiga tähed (või läbimurdestaarid)
Küsimus number kaks: Kes on koduliigas need mängijad, kelles on sisu tõusta Juventuse põhimeheks? Vastused on seni olnud järgnevad:
2010 Leonardo Bonucci
2011 Stephan Lichtsteiner ja Mirko Vucinic
2012 Mauricio Isla ja Kwadwo Asamoah
2013 Angelo Ogbonna
2014
2015 Paulo Dybala
2016 Miralem Pjanic ja Gonzalo Higuain
Juventuse juhtkond pole varjanud, et nende suurimaks eeskujuks suures jalgpallis on Müncheni Bayern. Nii pole üllatav, et igal suvel on käpp peale pandud koduliiga parimatele mängijatele, kes on oma parimas eas või kohe-kohe parimasse ikka jõudmas. Kuigi on tehtud väga suuri möödapanekuid (Isla, Ogbonna), siis suures plaanis on igal aastal ära nopitud Serie A-s aastaid oma positsioonil parimate seas olnud mängijad või möödunud hooajal enim esiletõusnud noormängija, kelles näib olevat sisu tippmängijaks tõusmiseks. Viimaste hulgas on parimateks näideteks Barist toodud Bonucci, kes polnud oma vanuseklassis nii heade eeldustega kuI Andrea Ranocchia või Davide Astori, kuid juba varakult näitas, et tal on mõistus õiges kohas. Taaskord juhtum, kus fännid ei saanud aru, et miks antud mehe eest maksti pea 15 miljonit eurot. Mõned aastad hiljem, kui Bonucci on tõusnud maailma üheks parimaks keskkaitsjaks, tuleb taaskord möönda, et Beppe teab.
Just kahel viimasel hooajal, kui meeskonna rahakott on muutunud kopsakamaks, on koduliigas hakatud tegema aina suuremaid ja julgemaid liigutusi. Trio Dybala-Pjanic-Higuain peale pandi üle 150 miljoni euro ja seni on kõik kolm ennast ka õigustanud. Higuaingi on hea näide sellest, kuidas Juventuse juhtkond tõestas, et nad on targemad kui fännid - Pipita toomine ründesse tekitas fännide seas pahameeletormi, sest milleks maksta rekordsumma 28-aastase ründaja eest. Kuid antud raha eest saadi täpselt see, mis meeskonnal puudu oli ehk hooajal üle 30 värava lööv tipuründaja. Jah, Higuain tundub hooti ülekaalus ja hooti kipus suurtes mängudes ära kaduma, kuid kõik “Miks sama raha eest Batshuayi`d ei toodud” räusanud fännid tõdevad, nagu ikka, Beppe teab.
Võõrliigade säästudiilid
Järgmiseks vaadatakse võõrsile ehk proovitakse leida mujalt liigadest lammutaja, kelle turuhind pole tänu mängija noorusele või vanusele liiga kõrge. Viimase kuue suve saldo on järgnev:
2011 Arturo Vidal
2012
2013 Carlos Tevez
2014 Alvaro Morata
2015 Alex Sandro, Juan Cuadrado ja Mario Mandžukic
2016 Mehdi Benatia
Loogika on lihtne. Esiteks otsitakse mängijaid, kes peagi saamas 30 ja kes mingil põhjusel on oma koduklubi poolt maha kantud. Sellel hooajal põhimeeste seas olnud Cuadrado ja Benatia olid Serie A-s aastaid stabiilsed tegijad, kuid erinetel põhjustel (Cuadrado ja koduigatsus, Benatia ja vigastused) olid mehed koduklubides pingile vajunud. Juventus nägi võimalust ja tõi mõlemad mehed laenule, et näha, kas mängumehed saavad jalad alla. Klassikaline “low risk, high reward” lähenemine, mis mõlema puhul toimis. Ka Mandzukici karjäärikõver näis näitavat allasuunda, kuid samas oli teada, et horvaat on võitleja, kes annab endast alati 100%. Tänavu, esmakordselt karjääris äärel mängivana, on mees olnud täiesti asendamatu lüli.
Eraldiseisev juhtum on Alex Sandro, kes oli seni terve karjääri olnud üsna alahinnatud. Sandro oli aastaid Portos stabiilne tegija ja üks suurimaid vasakkaitse talente. Kuid miskipärast sai Juventus ilma teiste suurklubide konkurentsita mehe enda ridadesse. Ja kuigi Alex Sandro on olnud läbi hooaja meeskonna stabiilseim liige ja mänginud läbi aasta kui maailma parim vasakkaitsja, siis ei mahu ta siiani veel Brasiilia koondisesse ega saa suuremat tunnustust.
Noored "lihvimata teemantid"
Loogika lihtne. Kui sul on võimalik saada tuleviku tipptegija, siis võta ta ära.
2012 Paul Pogba
2013
2014 Daniele Rugani, Stefano Sturaro ja Kingsley Coman
2015 Mario Lemina
2016 Marko Pjaca, Mattia Caldara
Paratici-Marotta duo on väga aktiivne ka noorte talentide otsimisel. Viimane neist on isegi tunnistanud, et Paratici loodud skaudivõrgustiku üheks peamiseks ülesandeks oli nii kohalike kui ka võõrsiltalentide varajane ülesnoppimine. Tuntuimateks lüketeks võib pidada Pogba-Comani duo tasuta toomist meeskonda ja mõned aasta hiljem nende mahamüümist pea 130 miljoni euro eest. Kuid mõneti nähatamatult tegutseb Juventus pidevalt noormängijate enda ridadesse saamisega. Kui esmapilgul tundub Juventuse keskkaitseliin väga vana (pea kõik mängijad 30 või vanemad), siis reaalsuses on seis väga hea, sest tiimi ridades on kaks suurimat Itaalia keskkaitsetalenti (jättes kõrvale Romagnoli): Rugani ja Caldara, kellest viimane oli Atalanta ridades täna ehk terve liiga parim keskkaitsja. Kui esmapilgul tundub paremkaitsega olukord halb, sest Lichtsteiner-Alves duol on kahepeale pea 70 eluaastat turjal, siis tegelikkuses pole muretsemiseks põhjust, sest alati saab noore Hispaania talendi Lirola Sassuolost koju tagasi tuua. Ka Mandzukicil on turjal üle 30 eluaasta, kuid temalegi on meeskonnas asendaja Pjaca näol (kes küll ennast Lillekülas pea pooleks aastaks vigastas) olemas. Ja selliseid näiteid võib tuua pea igalt positsioonilt.
Kuigi Juventuse hooaeg kestab veel selle laupäevani, siis olenemata Reali mängu tulemusest võib kindel olla, et Marotta on juba praegu noolimas lepinguta veterane, teiste suurklubide radari alt läbijooksvaid tulevasti tähti ning koduliiga suurimaid talente. Ja isegi kui ostud tunduvad esmapilgul ebaloogilised või ülemaksmised ebavajalikuid, siis Bianconeri fännid enam ei protesteeri, sest on aru saadud: Beppe teab.
