Eesti parim Belgia vastu - aukartuseta tegutsenud Vladislav Kreida (0)
Eesti koondis ei jäänud Brüsselis peetud MM-valikmängus maailma esinumbri Belgia vastu häbisse, kaotades 1:3. Mängupildi poolest oli meeskondade tasemevahe selge, ent samas suutis Eesti teha võõrsil belglaste vastu kümme pealelööki, millest pooled lendasid ka raamidesse. Soccernet.ee valis Belgia-Eesti mängu parimaks keskpoolkaitsja Vladislav Kreida.
Mänguskoori avas Matvei Igoneni ränga eksimuse järel juba 11. minutil Christian Benteke ja avapoolaeg möödus Belgia tugeva surve all. Rohkem väravaid siiski esimese kolmveerandtunniga ei sündinud ning algul vääratanud Igonen hiilgas mitme suurepärase tõrjega, lükates posti kaudu väravast mööda Kevin de Bruyne karistuslöögi ja pareerides seejärel Eden Hazardi üks-üks läbimurde. Väravaraamid kolisesid teistki korda, kui Benteke pealöök posti tabas.
Belgia pidi oma teist tabamust ootama 53. minutini. Siis keerutas Yannick Carrasco karistusala tagant väravasse löögi, mis oli kaitsjatele peatamatu ja Igonenile püüdmatu. Eesti parimad hetked saabusid pärast vahetusi, sest 70. minutil tõrjus Thibaut Courtois Rauno Sappineni löögi enda ette ja esimesena jõudis jaole Tallinnaski belglaste vastu skoori teinud Erik Sorga.
Eestlaste rõõm vähenenud kaotusseisust kestis siiski vaid mõne minuti. 74. minutil ei suudetud takistada vasakul äärel tegutsenud Dries Mertensit ja de Bruynet, viimane tsenderdas tagumise posti suunas ning Thorgan Hazard vormistas lõppseisuks 3:1.
Belgia kindlustas võiduga koha MM-finaalturniiril, Eestil lõpetab aga sõltumata teisipäeval Prahas Tšehhiga peetava mängu tulemusest alagrupi neljandal kohal.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Matvei Igonen – 5. Esimese värava olukord pani kahe käega peast haarama. Sellisel tasemel ei tohi ju ometi nii lapsikult eksida! Aga Igonen ei lasknud rängal prohmakal kõrvade vahele pugeda ning asus otsekohe vigu parandama, lõpuks kogunes tema arvele kolm suurepärast tõrjet. Ülejäänud kahes väravas tal süüd polnud, nii et 90 minuti lõikes kujunes esitus lõpuks korralikuks. Probleemiks ja suurimaks tasemevahe tekitajaks Karl Jakob Heinaga on paraku endiselt jalaga mäng, mis peaks olema oluliselt kindlam ja täpsem.
Taijo Teniste – 5. Hätta ei jäänud, mis on tema praegust klubitasandit arvestades kindlasti kiitus. Kui mitu korda oleme aastate jooksul tõdenud, et "Teniste tegi oma ära"? See on selge kvaliteedimärk. Aga tema äärel pandi eriti avapoolajal kohati väga kõva vurr käima ja mitmel puhul jäi tunne, et Teniste on sunnitud piltlikult öeldes hammastega mängust kinni hoidma. Panus rünnakule jäi mõnda küljeauti arvestamata kasinaks, kuid see tulenes ka mõistagi kogu meeskonna esitusest.
Maksim Paskotši – 5. On selge, et õhuvõitlustes on Paskotši füüsisega mehel Christian Benteke suuruste ründajate vastu, kes temast õlgadest kaks korda laiemad, raske. Ent Paskotši kompenseeris hea mängulugemise ja kiirusega päris paljud vajakajäämised ja sai kokkuvõttes tublilt hakkama. Endiselt lipsab sisse ka hetki, kus mõni kohavalik või olukorra lugemine on "noore poisi oma", kuid ei maksa unustada, et Paskotši pole veel hakanud klubitasandil igapäevaselt tipptasemel meeste jalgpalli mängima.
Joonas Tamm – 6. Kolmese kaitseliini keskmise mehena tegutsemine sobib talle, ka nüüd pääses tema tarkus ja kiirus mitmel puhul hästi maksvusele. Eksis korra avapoolajal, kui läks "hääletama" suluseisu ja Eden Hazard pääses väravavahiga silmitsi, samuti tuli väike vääratus sisse kolmanda värava puhul, kui läks katma meest, kelle juures juba oli kaitsja. Tamm mängib igapäevaselt tugevas välisliigas ja saab kenasti hakkama, aga ju siis on maailma tipptasemega võrreldes ikkagi väike klassivahe sees.
Karol Mets – 6. Kehtib enam-vähem sama mis Tamme puhul: võid ju teha üsna korraliku mängu, aga kui kolm palli on võrgus, ei saa kuidagi kõrgemat hinnet anda. Mets on leidnud meeldiva tasakaalu endale omase hingestatud põlemise ja külma pea säilitamise vahel, mis toob ehk küll mingites olukordades kaasa ka liigset tormakust, aga kokkuvõttes jäävad meelde siiski tema otsustavad klaarimised ja julged palli ette hüppamised.
Henrik Ojamaa – 6. Kaitsefaasis võis vabalt tegu olla Ojamaa parima koondisemänguga. Tegi seda, mis peaks suurepäraseid füüsilisi eeldusi vaadates olema tema trump ehk oli vastastel hagijana kallal ja temast naljalt mööda ei mängitud. Selle võrra kannatas küll natuke ründepanus, aga oma karistusalast palliga vastase kastini triblabki ehk vaid Cristiano Ronaldo. Avapoolajal oleks äärepealt edu toonud Zenjovile jooksu peale antud supersööt, ent kaitsja jõudis viimasel hetkel segama.
Mängu parim Vladislav Kreida – 7. Kui igapäevaselt mängupraktikata oleva Kreida puhul on tihti olnud probleemiks mängu sisse elamine, siis seekord sai ta kaks korda osavalt keha vahele sättides enesekindluse kiirelt kätte ja läks sealt edasi ainult paremaks. Üks väheseid, kui mitte ainus Eesti mängija, kes suutis vastaste taseme välja mängida. Just Kreida vaheltlõige keskväljal algatas Eesti väravaga lõppenud olukorra. Ainsaks väikeseks miinuseks oli kehvapoolne tegutsemine palliga, aga tõele au andes ei olnud mängu ehitamine ka seekord Kreida põhiülesanne.
Markus Poom – 6. Õnnestunud euromängud on kasvatanud Poomi enesekindlust ja usku, et ta saab ka tipptasemel hakkama. Palliga oli Poom Eesti parim keskväljamees ja korvas selle, mis kohati kaitsetöös puudu jäi. Avapoolajal sooritas just tema soolo järel karistusala tagant korraliku pealelöögi, teisel poolajal proovis Courtois’ ebaõnnestunud väljatuleku järel kaks korda õnne. Julge ja söakas esitus lubab Poomi tõsta aina enam koondisele vajalike mängumeeste sekka.
Konstantin Vassiljev – 5. Ei olnud maestro päev, sest palliga tegutsemiseks ei antud üldse aega. Belglased olid kodutöö teinud ja Vassiljev lülitati mängust üsna edukalt välja. Paar korda jäi siiski napilt puudu, et Vassiljevi kaval sööt oleks sihtmärgini jõudnud, aga teisalt lipsas sisse ka halbu eksimusi. Nii sai just Vassiljevi lohakast valesöödust alguse belglaste 3:1 väravaga lõppenud rünnak.
Henri Anier – 5. Hinne kaldub isegi peaaegu nelja poole, sest eestlastest ainsana võib Anieri kohta öelda, et ta jäi täiesti nähtamatuks. Kui palju on selles aga süüdi ründaja ise, kes piisavalt palli ei nõua, ja kui palju söötjad, kes ei suuda teda leida? Igatahes viitab Anieri seekordsele anonüümsusele ka asjaolu, et ta võrdlemisi varakult välja vahetati.
Sergei Zenjov – 5. Mees, kes oli Thomas Häberli ametiaja alguses põhikoosseisust kadunud ja pidi leppima parimal juhul varumehe rolliga, on ennast taas pilti mänginud. Rünnakul jäi tema panus seekord küll napiks ja mõneti kattuvad põhjused Anieri puhul väljatooduga, ent avapoolajal tundus kõige tõenäolisem, et just Zenjovi pealt võib Eesti harvadel rünnakutel midagi sündida. Lisaks paistis ta silma hingestatud kaitsetööga, võites Eesti jaoks kriitilistel avapoolaja hetkedel mitu õhuvõitlust.
Rauno Sappinen – 6. Eesti hetke parima ründaja esialgne pingile jätmine oli üllatav käik, mis aga selles mõttes ennast õigustas, et terve tunni jagu rassimist ei olnud jalgades ning see võimaldas vahetusest sekkumise järel tal rünnaku ellu äratada. Tema pealelöök viis ka Eesti värava sünnini ning suurem osa teise poolaja võimalustest sai moel või teisel alguse tänu Sappineni tegutsemisele.
Vlasi Sinjavski – 5. Esmapilgul tundus, et sekkus suurepäraselt, sest sooritas kohe esimeste puudetega oma firmamärgi ehk äärelt keskele lõikamise järel Eesti esimese raamidesse läinud pealelöögi. Seejärel jäi aga silma, et kaitsefaasis mängiti temast mitu korda mööda ja korra lükati ta eriti kergelt palli pealt minema ehk selles plaanis jäi kasutegur madalaks.
Erik Sorga – 7. Kui tuled vahetusest mängu, oled õigel ajal õiges kohas ja lööd võõrsil Belgiale värava, siis on ju töö hästi tehtud! Kui Sappinenile jäi rünnakute algataja-ehitaja-vedaja roll, siis Sorga sai rahulikult panustada oma trumbile ehk õiget hetke noolida ning leidis selle ka üles.
Sander Puri ja Markus Soomets mängisid hinde teenimiseks liiga vähe, kuid andsid neile osaks saanud kümnekonna mänguminuti jooksul sarnaselt teistele vahetusmeestele tubli panuse Eesti mängupildi paranemisse.
