Kaheksandad naiste maailmameistrivõistlusted jõuavad lõpule täna Nice'is peetava Inglismaa - Rootsi pronksikohtumisega ja homme Lyonis mängitava USA - Holland finaaliga. Kuigi Euroopa võib kolmandat MM-i järjest tiitlita jääda, on lõppev finaalturniir olnud vaieldamatu Euroopa triumf.

Arvud ei valeta. Üheksast MM-il osalenud Euroopa naiskonnast ei jõudnud alagrupist edasi vaid üks (Šotimaa) ning kaheksast veerandfinalistist koguni seitse esindavad Euroopat. Esimest korda naiste MM-ide ajaloos polnud kaheksa parema seas ainsatki Aasia esindajat.

Euroopa naiskonnad on senise turniiri jooksul pidanud teiste maailmajagude esindajate vastu 31 mängu, millest võitnud 23, viigistanud kaks ja kaotanud kuus, kusjuures neist kaotustest neli on tulnud USA käest ehk kui tiitlisoosik nr 1 tollest arvutusest välja arvata, on pilt ikka tohutult ühepoolne. Miks on Euroopa nii võimas?

Koduseinad? Või sportlik õnn? Ilmselt omajagu mõlemat, aga peamine põhjus on ikkagi raha. Euroopas viimaste aastate jooksul naiste jalgpalli tehtud investeeringud on andnud teiste maailmajagude ees selge eelise.

Tippklubid nagu FC Barcelona, Torino Juventus, Lyoni Olympique, Manchester City, Chelsea, Arsenal, Müncheni Bayern ja paljud teised on otsustanud naiste klubijalgpalli arendamise tõsise(ma)lt ette võtta. Ning tulemus on nüüd MM-il näha.

"Nagu käiksid Euroopa meistrivõistlused," muigas Hollandi esiründaja Vivianne Miedema enne veerandfinaale ja tõi põhjusena välja naiste jalgpallile Euroopas loodud võimalused. "Parim näide on Itaalia. Juventus ja paar teist klubi hakkasid naiskondadesse korralikult panustama ning tulemus on nüüd MM-il näha. Kui kodumaa kõrgliiga on tugev, siis selle tulemusel muutub paremaks ka rahvuskoondis."

Eelmiselt neljalt MM-finaalturniirilt kõrvale jäänud Itaalia, kelle 23 mängijast 22 kuuluvad kodumaa klubidesse, jõudis Prantsusmaal veerandfinaali, kus andis valitsevale Euroopa meistrile Hollandile sitke lahingu. Lõpuks tuli vastu võtta 0:2 kaotus, ent Miedema viis hollandlannad mängu juhtima alles 70. minutil.

Euroopa ülemvõim pole muul maailmal märkamata jäänud. 2011. aasta maailmameister ja 2015. aasta finalist Jaapan, võitluslik Kanada, alati kirglik Austraalia ning ikooniliste naisjalgpallurite Marta ja Formiga kodumaa Brasiilia pidid kõik juba kaheksandikfinaalide järel koju sõitma. USA ründaja Tobin Heath tõdes siis: "Jalgpallifännina sooviksin turniiri praeguses faasis näha veidi rohkem mitmekesisust."

Euroopat see ei huvita. 2013. aastal Saksamaa koosseisus Euroopa meistriks tulnud ja 2014. aastal maailma parimaks mängijaks valitud Nadine Kessler töötab nüüd Euroopa jalgpalliliidus (UEFA) naiste jalgpalli nõunikuna ning saab käimasolevat MMi uhkusega vaadata. "Viimaste aastate pingutused on võimaldanud Euroopal oma üldist taset tõsta. Rohkem meie naiskondi suudavad sekkuda kõige kõrgemasse mängu," sõnas Kessler.

Inglismaa koondise väravavaht Karen Bardsley, kelle koduklubiks valitsev Inglismaa meister Manchester City, rõhutab, et suurenenud investeeringud naiste jalgpalli ei tähenda ainult paremat palka mängijatele, vaid ka nendeni jõudvat oskusteavet ja teeninduse taset. Naistega tegelevad paremad treenerid ja neile võimaldatakse sportlastena arenemiseks paremad tingimused.

"Niimoodi on naisjalgpalluritele saanud osaks asjad, mida me varem ei kogenud. Ning tulemuseks ongi kõrgenenud sportlik sooritusvõime," sõnas Bardsley.

Reedesel pressikonverentsil märkis maailmajalgpalliliidu (FIFA) president Gianni Infantino, et 2023. aasta naiste MM-finaalturniir võidakse senise 24 koondise asemel pidada 32 osavõtul.