Osa 2: Pidubuss Lätis

Oli sulnis reedeõhtu... Maad oli võtnud vaikus... Eesti-Läti piiril oli kõik rahulik. Õhtupäikese kiired kuldasid puude latvu, kordoni kÕrval kuusikus laulis metsvint, kaugel külas haukus koer...

Nooremseersant Stepanovs istus mõnuledes pingile, puhkas jalgu... Tore on see elu siin Ainazis, mõtles ta... Prii söök, kroonu kulul riided... Ja töö, mis on temale, Liepaja poisile, kontimööda... Piirivalvur vabastas jalad saabastest, eemaldas jalanartsud ning liigutas mõnuledes päikese käes kõiki oma 12 varvast... Mõnuuus.... Ehhhh...

Kuid mis nüüd?! Korraga hakkas Eesti poolt kostuma kisa ja kära. Oli kuulda meeste sõimu, naiste kilkeid ja laste nuttu...

"OH EI!!! MITTE NÜÜD! AAAAH! NEED EESTLASED ON HULLUD -- NAD TEEVAD SEDA JÄLLE!!!..." jõudis reamees Stepanovs veel mõelda ja sealt nad tulid... Tasujad sinises... UWAGA-UWAGA!!! Kiiruga jõudis Stepanovs loendada 3678 eesti vutifänni, siis läks tal lugemine sassi ja ta minestas...

...Jällegi oli maad võtnud vaikus. Päikesekiired kuldasid puude latvu, kuusikus laulis metsvint, külas haukus koer... Kuid kõik ei olnud enam endine... ei, kaugeltki mitte! eesti vutifännid olid vallutanud Lätimaa...

Algas Läti lähiajaloo üks hirmsamaid episoode...

Niih! Iklani jõudis meie reisiseltskond ütlemata toredasti. Natuke õltsi, natuke laulu, natuke tantsu, natuke videot... Vene mäng oli video pealt ära vaadatud enne Pärnut, jäi üle vaadata vähemväärtuslikku kraami... Ja seda ka tehti... Suure rõõmuga!

Millegipärast meil Iklas/Ainazis probleeme ei tekkinud... Tea kas seal tänapäeval enam piiripunkti ongi...

Igatahes -- esimene bensiinijaam Lätimaal võeti õnneks -- siinkirjutajale osteti Oku poolt umbes 1000 suurt ja tumedat Lätimaa limpsi, mis hakkas üsna olulist rolli etendama aiFo seedetraktis...

Edasi oli vist sedamoodi... Buss sõitis bensiinijaamast minema... Leedumaa poole... Oku ja aiFo hakkasid suuri tumsaise lahendama... Jõudis kätte öö... Nagu hea laps kunagi, jäi aiFo ilusasti tuttu... Seega jäi tal nägemata kunsttükk, millega sai hakkama Brunts... Ilmselt hakkas Bruntsil igav ja ta tundis ennast pisut häirituna, et keegi temast eriti välja ei tee... Igatahes sooritas Põlva Lootose staarründaja, hoolimata oma kipsis käest, kunsttüki, mida ma teil, armsad lugejad, kodus järele proovida ei soovita... Kunsttükk oli iseenesest suhteliselt konkreetne ja otsekohene. Trikimeister pööras lihtsalt 2. korrusel trepile selja, ootas ära bussipoolse toetava jõnksatuse, haaras kaenlasse esimese ettejääva seljakoti (ilmselt Mcmanaman'ile kuuluva) ja sooritas koos sellega korrapärase tagurpidikukerpalli mööda treppi esimesele korrusele... Sellega oli 1. sportlik osa lõppenud... Algas 2. sportlik osa -- Rooberti lähetamine...

Asi oli iseenesest jällegi ütlemata lihtne ja spontaanne. Lõi välja järjekordselt vutifännide küünarnukitunne ja üksmeel seatud eesmärkide saavutamisel. Eesmärgiks seati esimesel bussikorrusel asetsev kraanikauss ja see üritati kiiruga head-paremat täis saada...

Kuiv6rd Tafka esialgu hoolsasti üritust saboteeris ja koristajat mängis, siis jäi i-le küll täpp peale panemata, kuid ürituse v6ib üldjuhul õnnestunuks lugeda...

Viimane peatus Lätimaa pinnal toimus miskises pimedas ja külmas kohas... Bussist julgelt välja sammudes kaotas selle kirjatüki autor kahevõitluse riukaliku Lätimaa gravitatsiooniga ning nigu sellest veel vähe oleks olnud, sai seesama kiuslik Lätimaa pinnas rikkamaks terve hulga aiFo isikliku varanduse, muuhulgas ka eelpoolmainitud tumsais-limpsiga... Suur osa mahapillatud pudi-padist (peamiselt aus eesti raha) sai jälle maast üles korjatud, recycled õllemärjuke jäi sinna pimedusse aga oma paremaid päevi ja öid ootama...

Koristustöö tehtud, pidas aiFo paremaks jälle turvalisse bussi, Oku kaissu magama minna... Öeldud-tehtud! Buss eemaldus sellest pimedast ja kõledast kohast ning aiFo kaotatud mittevajalikest asjadest... Paraku hakkas aga aiFo varsti t6siselt kahtlema mõningate kaotatud asjade mittevajalikkuses...

...

AiFo ärkas Oku õrna hääle peale, kes vabandas tülitamise pärast, kuid tegi üldjoontes selgeks, et meie pidubuss oli jõudnud Läti-Leedu piirile... Niih! Väike ringutus... Haigutus... Kätte6pitud liigutusega käsi taskusse passi järele... Kuid mida ei ole on PASS!!!

Korrapealt on pea selge ning käed-jalad kobavad kõikvõimalikes peidupaikades!... Aga pass... EI OLE!...

AiFo tormas nigu peata kana mööda bussi ringi, vaadates põrandale, prügikottidesse, trepile... UKRADINA!!! Reisiseltskonnale, kes rahumeelselt istudes napsu võttis, tegi aiFo olukord muidugisti hirmsamal kombel nalja! Hihii -- pass kadund jah? Hihiii!!!! Aga aiFol oli nutt kurgus...

Altkorruselt kostub juba võõrakeelset möla... Kohe tuleb võtta oma 2 asja ja Eesti poole tagasi kulgeda... Kui äkki!!!

Mida aiFo näeb!!!

Nagu päikesekiir peldikupotist... Nagu keskmine sõrm möödasõitva mersu aknast, ujus bussipõrandalt, radika ja tooli alt, õlleloigu ja salvrätikute vahelt välja ta oma ja armastatud pass... Ligumärg ja lehkav... Kuid täiesti oma!!!

Sellega oli mure murtud ja piirivalvurtegelasele uhkelt passi ulatades ei tulnud mõttesegi, et selline ligumärg pass võiks kellelegi mitte meeldida... Piirivalvur tegi küll pisut haput nägu, kuid tänu aiFo lahkele näole ilmselt leppis olukorraga....

Sellega oli meie retk Lätimaa peal igati toreda lahenduse leidnud... Ees ootas Leedu! Aga aiFo heitis bussipõrandale puhkama...