Osa 7: Pidubuss tagasiteel

Hommik... Kellegi krabisev hääl... Keegi käsib passid välja võtta ja viisakad välja näha... Mayhem? ... Võimalik, kuid võib vabalt ka hoopis keegi teine olla... Buss seisab... No muidugi -- Poola-Leedu piir!

Rahvas on roidunud ja kuidagi nukker... Ei anna võrrelda kohe kuidagi seltskonnaga, kes 24 tundi tagasi sama piiri teiseltpoolt ületama asus... Kus on Oku? Ah seal ta tukubki... Aga keegi on tema kõrval juba istumas... Oeh... Ajan end põrandalt püsti, haaran passi järele... Olemas!!! Jumal tänatud... Teen ringkäigu bussis ja saab selgeks, et ainus vaba koht on Bergi oma, kes praegu veel põrandal vedeleb. Üks koht on selgelt puudu... Müstifikatsioon? Hoopiski mitte. Tuleb välja, et Wiiner va hull-loom on meile bussi jäneseks tulnud ning külvab sellega paanikat... Wiinerit endamisi kirudes olen siiski nahhaal ja hõivan Bergi koha. Berg jääbki põrandale istuma ning tundub oma olukorraga üsna rahul olevat...

Algavad katsed elustada Aff'i... Kasutades erinevaid elustamismeetodeid, ei õnnestu meil tulevast tohtrihärrat teispoolsusest tagasi kutsuda ning peale vaevukuuldava mörina ei avalda Aff ka ühtegi teist elumärki... Meie kohal lasub reaalne oht, et poolakad lasevad meil piiril laagerduda tänu Affile... Viimases hädas võetakse Affi taskust pass ning asetatakse see talle avatult rinnale...

Trepist ronib üles piirivalvurionu... Vaatab Affi, keegi ei iitsata... Ega hinga... Piirivalvurionu vaatab meid, seejärel Affi, siis Affi passi ning seejärel jälle meid, muigab endamisi ja viskab poolakeelse nalja, mille peale ise lõbustatult naerma hakkab... Hingame kergendatult. Piirivalvurionu kaob mugisedes bussi tahaotsa... Krt, oi kuidas tahaks talle jalaga p...e lüüa, igavene eestlaste üle irvitaja selline...

Mõne hetke püsib veel suht-puht masendav meeleolu. nagu kokkulepitult hakkavad kõik rääkima oma töö- ja õppimisasjadest, mis neid Eestimaal ees ootavad... AiFo meel muutub väga kurvaks... Mitte ei tahaks koju jõuda... Tahaks olla koos selle laheda seltskonnaga, tahaks, et juba samal õhtul ootaks meid ees uus riik kuhu sõita, et Eesti koondisele toetust avaldada... Tahaks... Oi, kui masendav...

Aga õnneks ei kesta masendus kuigi kaua. Buss vurab Leedu territooriumile ning jääb peatuma juba meile hirmtuttavas bensiinijaamas. Rahvas tormab vallutama bensiinijaama peldikut, kus sünnib hirmsaid asju.

Rahvas elavneb ning aiFo, kes eelneva öö rahulikult maha magas, saab kuulma, et teel Varssavist piirile toimus nii mõndagi märkimisväärset. Peategelasteks Inz, Raix ja tegelane, kellele jäi külge hüüdnimi Roberto Carlos... AiFo saab teada, et bussijuhid on tropid, kes lähevad hullumoodi närvi kui 5-minutiline peatus pooleteisttunniseks venib ja et öösel olla keegi joonud parasjagupalju viina... See "keegi" aga ei avalda elumärki enne Läti vabariiki ning seetõttu jääb ta bussi edasi magama, kui teised bensiinijaama baaris istet võtavad... Inz kiitleb sellega, et ta pole öösel silmatäitki maganud ning jätab üldse liialt aktiivse tegelase mulje...

Aktiivsuse tipul on ka Raix, kes ostab meeletu hulga zlottide eest meeletu koguse õlut... Egas midagi, asutakse õllet lahendama... Kalev paneb pähe kõrvaklapid ning tema eestvedamisel hakatakse village people'i ymca'd laulma... Roberto Carlos üritab meeleheitlikult endale omletti tellida, mille valmimine võtab aga niivõrd meeletult aega, et vaene mees on totaalses (aja)hädas... See teeb teistele muidugi palju nalja...

Raix leiab taskust veel natuke ebatarvilikku raha ja otsustab selle kulutada sihtotstarbeliselt. Sihtotstarbelisest ettevõtmisest tekitatakse aga bussi vahekäiku täiesti mõttetu moodustis, mis muudab kibekiiresti oma asukohta, kui buss teostab esimese äkilise manöövri... Tulemuseks 2 purunenud pudelit trepil, terve hulk terveid pudeleid alumisel korrusel, suur hulk murelike nägudega inimesi ning targutav Inz -- ÜhesÕnaga totaalne kaos...

Umbes just nüüd ilmneb Rainmani täiesti senitundmatu külg, mille eest ta pälvib austava nimetuse söögikunn. Nimelt tirib tegelane keset üldist nälga ja viletsust välja kilekoti, mis lausa pakatab erinevast söögikraamist! Hoplaa -- Ja kõigil tuju hea!!!

Paari tunni pärast tehakse metsapeatus, kus tuleb Oku tungival nõudmisel ettekandmisele pihlapuulugu. Järgneval teekonnal lõpeb aga Raixi ostetud õlu... Õnneks Rainmani kotist pudeneb ühtteist...

Televiisor leiab jälle hoolega rakendust... Kuivõrd jalgpallist on juba väike küllastus, siis leitakse, et pole midagi toredamat kui vana hea nupagadii...

Kõik oleks kena ja rahulik, kui une rüpest ei virguks Affi, kelle protestimeel jälle ohtrasti sihtmärke leiab. Aff nimelt arvab, et tal on kibekiiresti tarvis Tartusse jõuda ja teeb tõepoolest kõik endast oleneva, et kõigile olukorra kriitilisust selgitada. Affi kannatus pannakse lõplikult proovile Riia lähistel, kus tehakse väike peatus, et rahvas saaks palli mängida ja puhata. Kõige hullema sajatuse osalisteks saavad Raix ja aiFo, kel jätkub jultumust rahulikult väljas einestada, samal hetkel kui Pärnust Tartu poole suunduvad bussid kõik kannatlikult Affi saabumist ootavad...

Nujah, lõpuks me siiski läheme ja nagu lepase reega on buss jõudnud päikeselisse Pärnusse, kus Tartu ja Pärnu seltskond kiirustades ning asju kaasa haarates lahkub bussist... Aff leiab kellale vaadates, et aega on küll ja veel ning koos Nõo pundiga otsustatakse, et esimese Tartu bussi peale pole tarvis minna... AiFo, Tafka, Katre, Brunts ja Rauno lähevad aga selle bussi peale ning rahulikult Tartu poole loksudes ei juhtu peaaegu et mitte midagi, kui välja arvata ehk see, et Viljandi lähistel elu üle järele mõeldes peab aiFo suure hämminguga nentima, et ta on vistiti oma kitarri Poola pidubussi peale unustanud...

Nii ta siis oli see poolareis... Oleks vist suur jultumus paluda poolaskäinutel nüüd, x ajaühikut hiljem, samuti oma mälestusi sellest reisist kirja panna... Sest ausaltöelda see on päris suur ettevõtmine...