Kaugele kodumaast: mida peaks teadma jalgpalliagentidest? (0)
Selle aasta alguses tabas naiste jalgpalliturgu tõeline buum: välismaale siirdus nii naiste meistriliigas ning ka koondises kanda kinnitanud mängijaid kui ka neid, kes kohalikul vutimaastikul korralikku nime teha pole jõudnud. Nimest olenemata on neil mängijatel võimalus end välisriigis sada protsenti jalgpallile pühendada ehk siis mängida jalgpalli selliselt, kuidas Eestis pole see lihtsalt võimalik – professionaalselt.
- Lugu ilmus esialgselt aprillikuu Jalkas.
Kodumaalt väljapoole pallima suundumise taga ei ole vaid mängija ränkraske töö ja treeneri otsatud tarkuseterad, vaid oma rolli täidavad ka jalgpalliagendid. Kuna sobiva agendi leidmine ja välismaale siirdumine võivad olla kõvad pähklid pureda, siis aitavad tagamaid selgitada Austrias mängiv Getriin Strigin ja Bulgaarias ründajana tegutsev Gerli Israel. Peale nende jagab mõtteid Soccer Generation Sports Agency agent Stavros Gkelias.
Millest tuleks alustada?
Tallinna FC Florast Austria kõrgliigasse siirdunud Strigin leiab, et esmalt peaks välismaale siirdumisest unistav mängija teadma, milline on tema soov. „Mida sa oled mõelnud – mis riigid, mis liigad, millised on su eesmärgid?“ jätkab puurilukk loeteluga ning lisab, et neid küsimusi küsib ka agent.
Teise olulise aspektina toob ta välja video, mis kajastab mängija tegevusi platsil. Väravavahi arvates on hiilgehetkede video tegemine kõige tüütum ja raskem osa, kuid toonitab, et ilma selleta ei saa kuhugi. „Sul peab olema midagi näidata,“ selgitab ta.
Eesmärgi olulisust rõhutab ka oma esimesse välisklubisse siirdunud Israel, kuid leiab, et esimesena peab leidma vastuse hoopis teisele küsimusele. „Kas sa oled valmis kõik Eestis maha jätma?“ viskab ründaja küsimuse õhku.
Israel lisab, et tema jättis Bulgaaria kõrgliigasse mängima minnes maha oma ametid õpetaja ja treenerina, sealjuures ka pere ja sõbrad. Hoolimata suurtest ohverdustest ja julgest sammust ta oma otsust ei kahetse. „Esimest korda elus olen ma väga rahul, et ma võtsin sellise riski ning tulin oma unistust täitma,“ sõnab Stara Zagora Lokomotivi ründaja enesekindlalt. „Ja ma tean, et siin minu karjäär ei lõppe.“
Kuidas leida endale agent?
FC Wacker Innsbrucki väravavaht Strigin sõnab, et siinkohal mängivad suurt rolli tutvused. „Ma arvan, et minu kasuks räägib see, et ma olen koondisemängija ja lihtsalt paratamatult on läbi aastate tekkinud mingeid tutvuseid,“ leiab ta, „ja ma olen ise julgenud küsida abi oma sõbrannade-tiimikaaslaste käest.“
Puurilukk rõhub agendi otsimise ja välismaale siirdumise juures just suhtlusele ja informatsiooni jagamisele. Ta lisab, et soovitab julgelt ühendust võtta mõne mängijaga, kes välismaal juba mängib. Küsimusele, kas ka tema poole on keegi huviline pöördunud, vastab Strigin eitavalt. Kuid lisab lõbusalt, et tema sotsiaalmeedia postkastidesse võib julgelt teateid „libistada“.
Pahatahtlikkust või konkurentsist tulenevat ebasõbralikkust aga karta ei tasu, sest oluline on mõista suuremat pilti. „Me peame kõik kokku hoidma,“ alustab Strigin. „Ma ei usu, et keegi lihtsalt ignoreerib, kui talle kirjutatakse.“
Bulgaaria kõrgliigas mängiv Israel nendib aga, et teda leidis agent ise. „Esimest korda võttis ta minuga ühendust 2020. aasta alguses, aga siis olin ma vigastatud ning mõistus ütles, et ma ei tohiks ennast hetkel siduda,“ selgitab ründemängija. Agent kirjutas Israelile ka sama aasta sügisel ja talvel ning võib öelda, et sellisest väikesest survest väravakütile ka piisas. Detsembrikuuks oli endine Lasnamäe FC Ajaxi mängija otsustanud, et soovib kodumaa tolmu putsadelt pühkida.
Kuidas leiab agent mängijaid?
Strigini ja Israeli näitel võib liigitada agendid laias laastus kahte kategooriasse: need, kes ise mängijaid ei otsi, ning need, kes just otsivad. SG Sports Agency agent Stavros Gkelias tõdeb, et tema kuulub just viimasesse rühma. Samas on aktiivse tegutsemise tagajärjel aina rohkem ka neid, kes ise agendi poole pöörduvad.
Kolm aastat agendina töötanud Gkelias selgitab, et mängijate poole pöördumise eelduseks pole vaid jalgpalliteemalised pildid sotsiaalmeedias, vaid sinna juurde käib küllaltki mahukas ja põhjalik eeltöö. „See on protsess, mis kestab 14–15 päeva, ning alles seejärel kontakteerun ma mängijaga,“ jätkab ta.
Nii leidis Gkelias tee ka Israelini. Internetis leitav statistika ja mängija hiilgehetkede video olid need, mis avasid Eesti ründajale ukse välismaale. Seega toonitabki Gkelias, et oluline on leida „lubavate“ mängijate kohta võimalikult palju informatsiooni: CV, eelmiste hooaegade statistikat ja videomaterjali.
Kuidas teha kindlaks, et agent on tõesti selle ala esindaja?
Kuna Israeli näide kinnitab, et on agente, kes otsivad ise potentsiaalseid mängijaid ja teevad esimese sammu, siis on oluline mõista, kuidas sellisel juhul käituda. Siinkohal tuleb mängu sotsiaalmeedia, mis on end tõestanud võimsa abimehena, võib naljatledes isegi öelda, et kui sind pole Facebookis või Instagramis, siis pole sind justkui olemaski.
Niisiis leiavad nii Strigin, Israel kui ka Gkelias, et tundmatuna näivat agenti saabki interneti abiga kontrollida. Teisalt tasub alati küsida nõu ka teiste mängijate käest. „Kuna naistejalgpalli turg on väike, siis pole keeruline leida pettureid,“ toob Gkelias välja positiivse nüansi.
Israel lisab, et jälgida tuleks näiteks seda, kellega agent koostööd on teinud, ja mõelda, kas mängijale sobiks just selline agent. Tänu internetis surfamisele leidis ründaja küllaldaselt positiivset infot nii oma agendi Gkeliase kui agentuuri kohta. Siiski ei saa kõikide agentide kavatsustes kindel olla ning hoolimata oma õnnestunud tehingust kutsub eestlanna mängijaid üles ettevaatlikkusele. „Tuleb silmas pidada seda, et kõik agendid ei pruugi olla head,“ tuletab ta paratamatut tõde meelde.
Sarnase kaitseasendiga on ka Strigin, kellega on mitu agenti ise ühendust võtnud. Selline lähenemine puuriluku arvates väga hea tava ei ole. „Ma arvan, et see ongi minu jaoks kõige hirmutavam, aga paraku naistejalgpall selline lihtsalt on,“ viitab Eesti koondise väravavaht tõusuteel, kuid siiski arengutee alguses olevale naistejalgpalli turule.
Ta jätkab, et täiesti tundmatud agendid kirjutavad ja kutsuvad noori kogenematuid mängijaid välisriikidesse mängima, kuid selliseid kutseid ei osata tihtipeale ratsionaalselt analüüsida. „See ei ole päris nii, et sa lihtsalt lampi saad kuskilt superhea pakkumise, lähed ja ongi kõik no nii tore – see ei käi nii,“ toob Austria kõrgliigas palliv väravavaht mängijaid maa peale.
Millised võiksid olla ohumärgid?
Koondise väravavaht on oma karjääri jooksul teinud mitu tähelepanekut agentide ebaharilike käitumisviiside kohta. Esmalt toob ta välja agendi liigse pealetükkivuse. „Mul on seni olnud kaks agenti, kes on tahtnud teha agendilepingu enne, kui nad on kuulanud, mida ma soovin või kuhu ma tahan,“ meenutab Strigin. „Kui see agent üritab suruda lepingut, siis see võiks olla väike ohumärk.“ Ta jätkab, et pimesi sõlmitud leping ei pruugi alati soovitud tulemuseni viia. „Sa ostad põhimõtteliselt põrsast kotis,“ ei soovita väravavaht lepingu allkirjastamisega kiirustada.
Strigin arvab, et esmalt tuleks agendiga rääkida läbi kõik detailid soovide, lootuste, ootuste ja muu säärase kohta. Siis asub agent sobivat klubi otsima ning reaalse töö tagajärjel sõlmitakse leping. „Kui tulebki pakkumine, millega ma olen rahul, siis ma lähen selle agentuuri alla ja nad on minu esindajad,“ illustreerib Strigin enda ja oma agendi töömeetodeid ning lisab, et Austriasse siirdudes sõlmis ta lepingu esmalt klubiga ja seejärel oma esindajaga.
Kreekast pärit Gkelias selgitab aga, et lepingu sõlmimise aeg oleneb puhtalt agendi töömeetodist. Kuna erinevad kogemused on teinud teda ettevaatlikumaks, siis eelistab ta lepingu sõlmida võimalikult varakult. Sellisel viisil väldib ta seda, et mängija töötab samal ajal mitme agendiga – seda on Gkelias oma töös korduvalt näinud. Teisalt kaitseb leping mõlemat osapoolt. „Kui agent ei taga lepingus määratletud asju, siis on ka mängija kaitstud,“ sõnab ta.
Ohumärk on Gkeliase hinnangul aga see, kui agent küsib lepingu sõlmimise eest raha. „Vabandust väljendi eest, aga see on täielik jama,“ on Gkelias oma arvamuses vägagi kindel. Ta jätkab, et on arusaamatu, mille eest sellisel juhul raha küsitakse. „Sina lähed mängija juurde – sa ei peaks selle eest raha küsima, sa pole midagi veel teinudki,“ arvab SG Sports Agency agent.
Mida võib agent mängijalt küsida?
Kui rääkida finantsilisest poolest, siis on oluline silmas pidada FIFA regulatsioone. Hetkel käimasolev üleminekuid puudutav reform keerleb üldiselt kahe numbri ümber. Nii mängijat kui ka sihtklubi esindav agent võib teenida 3% mängija töötasust, kusjuures mõlemat esindades korrutatakse protsent kahega. Üleminekust kuni kümme protsenti võib teenida jalgpallurit müüva klubi agent.
Gkelias nendib, et enamasti ta oma mängijatelt vahendustasu ei küsi. Ta leiab, et niigi madala sissetuleku juures võib agendile tasu maksmine olla keeruline. „Mulle ei tähenda see summa midagi, kuid mängijatele võib see tähendada palju,“ selgitab ta. „See võib olla abiks ta perele, õele-vennale.“
Kui aga mängija ise tasu ei maksa, siis sätestab FIFA, et selle summa võib küsida klubilt, kuhu mängija siirdub. Enamasti talitab niimoodi ka Gkelias. Samas ei välista ta seda, et mõni agent töötab hoopis teistmoodi – kõik oleneb lepingust, mille mängija ja agent koostöö alguses sõlmivad.
Kui rääkida üldisematest küsimustest, siis küsib agent enamasti mängijat puudutavaid asju. Alustades sellest, millised soovid mängijal on ja mida on tal enda kohta ette näidata, lõpetades aga lihtsalt sellega, kuidas mängijal läheb ja ega teda näiteks mõni vigastus ei kimbuta.
Israel lisab veel, et tema agent on uusi mängijaid otsides silmas pidades temalt nõu küsinud. Ründemängija on teisi silmapaistvaid Eesti mängijaid agendile ka soovitanud, kuid muus osas pole Gkelias tema abi vajanud.
Mida võib mängija oma agendilt küsida?
Tegelikkuses oodatakse abi ja tegutsemist enamasti vastupidises suunas. Niisiis on mängijail endil tavaliselt nii mõnigi soov, mida agendile ja potentsiaalsele klubile esitada. Siinkohal ütleb koondise väravavaht Strigin, et kuigi naisjalgpallurid oma loomu poolest eriti midagi nõuda ei julge,tuleb seda kindlasti teha.
„Kui sa tead oma väärtust, siis oskad ka küsida,“ arvab ta. „Kui sind ei ole kunagi keegi kõrvalt toetanud ja pannud sind mõtlema nende asjade peale, siis on sul kindlasti raske.“ Samas usub ta, et olukord paraneb. „Mida aeg edasi, seda rohkem me läheme vabamaks ja saame rääkida,“ on Strigin kindel.
Oluliseks peab Austriasse siirdunud puurilukk ka testimise nõudmist, sest see annab võimaluse tutvuda uue klubi, treenerite ja treeningutingimustega. Ta lisab, et kui mängija seda nõuda ei oska ja kui seda otseselt ei pakutagi, siis võibki juhtuda nii, et mängija võetakse klubisse ilma proovimiseta. Ta nendib, et naistejalgpall lihtsalt on hetkel sellises faasis. „Ja kui sa teedki lepingu kaheks hooajaks klubiga, kus sa pole ise veel kohapealgi käinud, siis see tundub lihtsalt absurdne,“ avab kogenud väravavaht järjekordset murekohta.
Oma positsiooni spetsiifika järgi peab puurilukk oluliseks ka väravavahtide treeneri olemasolu. Kogenud pallur selgitab, et reaalseks arenguks ei piisa vaid ühest tugevast mängust nädalas ning oluline on see, et keegi väravavahiga eraldi tegeleks. „Kui sul on nädalas viis-kuus trenni, kus sa ei saa teha oma positsiooni jaoks spetsiifilisi asju, siis kui palju sa sealt lõpuks võidad?“ kõlab mängija suust igati loogiline retooriline küsimus.
Gkelias toob välja, et mängijate tavalised nõudmised on küllaltki tagasihoidlikud ja tavalised. Nende hulka kuuluvad näiteks elukoht, lennupiletid ja hea palk. Kusjuures palgasoov oleneb suuresti mängija oma nägemusest. Agent toob ka välja, et kuna riigiti on elatustase erinev ja ka toidukaupade hinnad varieeruvad, siis esitab tema klubile nõude tagada mängijale minimaalselt kaks toidukorda. Gkelias leiab, et see võib mängijale väga abistav olla.
Kes siis ikkagi on jalgpalliagent?
„Mina ütleksin, et agent on mängija mentor,“ pakub Gerli Israel välja. Ta selgitab, et välismaale siirduva mängija puhul on agendil väga oluline roll, sest tema on see, kelle peale saab probleemide ilmnedes loota. „Ilma agendita välismaale mängima minemine on väga riskantne,“ hoiatab Israel.
Ka Stavros Gkelias arvab, et agendil on mitu ülesannet. Muu hulgas toob ta välja töö jalgpalluri imago kallal ja mängija karjääri silmas pidades uute võimaluste otsimise. Teisalt peab agent olema 24/7 valvel ja reageerima kohe, kui midagi juhtub või kui mängija midagi vajab. Selleks et probleeme ennetada ja oma mängijate olukorraga kursis olla, suhtleb Gkelias nendega üle päeva. „Küsin, kas asjad toimivad, kuidas treeningud lähevad, kas on vigastusi, kas klubid tagavad selle, mis on lepingus kirjas,“ toob agent võimalikud vestluste teemad välja.
„Ma arvan, et agent peaks seisma oma mängija heaolu eest,“ ütleb Strigin. Ta jätkab, et agendi ülesannete sekka kuuluvad nii mängija soovide mõistmine, klubi leidmine kui ka üldiste tehniliste küsimustega tegelemine. „Kui tekib mingisugune lahkheli, siis agent on see, kes sinu eest seisab ja aitab sul neid lahendada, et sa ei peaks üksi kellegagi seal võitlema,“ illustreerib kogenud pallur, „et sa ei oleks üksi võõral maal oma murega.“
Austriasse siirdunud puurilukk toob näite, et uues elukohas polnud tal esmalt korralikku voodit ning ta tahtis oma murega ise klubi poole pöörduda. Enne veel mainis ta seda oma agendile, kes seepeale probleemi kohe enda kanda võttis. Strigin nendib, et tegelikkuses ongi agent see, kes tegeleb kõige muuga, mis otseselt mängimisse ei puutu. „Ta on selline vahemees, et sa ise ei tekitaks endale üleliigseid pingeid,“ võtab väravavaht agendi ülesanded suures plaanis kokku.
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
