Kuidas kunagine trotskist Gagarini pilgu all Winterthuri jalgpalliparadiisi rajab (4)

Kosmosevallutaja Juri Gagarin Winterthuri mängu jälgimas. Foto: aargauerzeitung.ch

Tallinna Floraga viimasel ajal tihedalt läbi käinud ja seega ka Eesti jalgpallisõbrale tuttavaks saanud FC Winterthur on midagi enamat kui lihtsalt üks viimased 34 aastat järjepanu kohalikus esiliigas pallinud Šveitsi klubi.

Ei ole vast hellemat kohta inglaste eneseteadvusele ja identiteeditunnetusele kui fakt, et nemad, jalgpalli sünnimaa ning selle "kroonimata kuningad" kogu 20. sajandi esimese poole vältel, on 89 aasta jooksul kroonitud kuningaks täpselt ühelainsal korral.

Kuid seda surematumaks on inglaste jaoks muutunud 1966. aasta MM ja selle kangelased. Finaal, mis oli läbi aegade vaadatuim telesündmus Ühendkuningriigi ajaloos, Geoff Hursti kummitus(?)värav, "60ndate Makelele" Nobby Stilesi tants lõpuvile järel ja kolli tõugu koera Picklesi sangaritegu Kuldse Jumalanna üles leidmisel on ühed vähestest seikadest, mis oma koha brittide folklooris on leidnud.

Kui tollele 66. aasta triumfile heitsid pisikese varju Hursti ikooniline värav ning legendaarset Brasiilia koondist kimbutanud vastaste väga jõhker mängustiil (mis turniiri suurfavoriidile lõpuks saatuslikuks sai), siis veidi enam kui pool sajandit varem võis Inglismaa end ilma suurema kahtluseta jalgpallikuningaks tituleerida.

REKLAAM

1909. aastal peeti Torinos turniir, mis sai turniiri initsiaatorist teemagnaadi järgi nimeks Sir Thomas Lipton Trophy. Aeg-ajalt on seda poolnaljaga nimetatud esimeseks MM-iks. Kui maailmameistrivõistlusteks on seda ehk palju nimetada, siis läbi aegade esimese rahvusvahelise klubiturniiri ja seega Meistrite liiga eelkäija tiitli võiks sellele küll määrata.

Võõrustajalinna esindas Juventuse ja Torino mängijatest kokku pandud ühismeeskond,  sakslasi aga tänasel päeval kümnendal liigatasemel mängiv Sportfreunde Stuttgart. Inglismaa jalgpalliliit keeldus, isolatsiooni au sees hoidnuna, turniirile meeskonda nomineerimast. Lõpuks saabus saareriiki esindama tollegi aja kontekstis pühapäeva liiga sats, söekaevuritest koosnev West Auckland Town. Ainuüksi Itaaliasse jõudmiseks pidid kaevurid panti panema nii mööbli kui pulmasõrmused.

West Aucklandi loost 1909. aasta Thomas Liptoni turniiril on vändatud ka mängufilm

Šveitsi au kandis aasta varem oma teise (ja etteruttavalt öeldes eelviimase) riigi meistritiitli võitnud FC Winterthur. Tegu oli jalgpalliklubiga linnast, mis juba selleks ajaks oli maailma jalgpalliloosse hindamatu panuse andnud. Näiteks oli linnas sündinud, üles kasvanud ning sealses jalgpallimeeskonnas pallinud Joan Gamper.

Gamperist sai Winterthuri naaberlinna jalgpalliklubi FC Zürichi kaasasutaja ja esimene liige, kuid veelgi paremini tuntakse teda hilisemate tegude eest Kataloonias. 1899. aastal pani ta aluse FC Barcelona nimelise jalgpalliklubile, oli esindusmeeskonna kapten, lõi üle saja värava ja täitis alates 1908. aastast viiel perioodil Barcelona presidendi kohuseid. Üks teine 20. sajandi esimese poole vutisuurkujusid, ajaloo mõjukamaid treenereid Vittorio Pozzo omandas nooruspõlves hariduse Winterthuri tehnikakolledžis.

Aga tagasi "esimese MM-i" juurde. Poolfinaalides saatis edu Winterthuri ja söekaevureid Kirde-Inglismaalt. Finaalis olid külalised teiselt poolt La Manche'i väina juba kaheksandaks minutiks ära löönud kohtumise mõlemad väravad, tuues seega esimese Liptoni trofee Inglismaale.

"Ma kasvasin üles, kuuldes lugusid sellest, kuidas West Auckland võitis MM-i," on meenutanud Dave Thomas. Nii Burnleys kui QPR-is legendistaatuses olev Thomas on 50ndate peaministri Anthony Edeni kõrval ainus märkmisväärne persoon 8500 elanikuga West Aucklandi väikelinnast. Thomas esindas 1970ndatel kaheksas mängus Inglismaa rahvuskoondist, kuid MM-finaalturniiril jäi tal käimata. Tema vanaisa Ticer Thomas jättis Torinos peetud turniiril niivõrd kustumatu mulje, et teenis hiljem Itaaliast treeneripakkumise.

West Auckland oli mitteametliku maailmameistrina valmis tiitlit kaitsma ka kaks aastat hiljem, 1911. aastal, mil turniir oli sakslaste esindusklubi võrra vaesemaks jäänud. Torino ja Juventus võistlesid eraldi.

Winterthuri asendas aga Zürich. Muidu tolerantsel linnal (sellest tuleb detailsemalt juttu veidi hiljem) on Zürichiga oma ajalooline kana kitkuda. Nii võib ikka juhtuda linnadel, kui nood asuvad teineteisest vaevu 35 kilomeetri kaugusel. Ühes lühinovellis on kirjanik Tom Combo kirjeldanud Winterthuri linnana, mis on "pakkunud peavarju Einsteinile, kes oli võimeline ehitama tuumapommi, ja Mussolinile, kes oli  piisavalt hull, et seda kasutada. Kui küsida, mida üks väikelinn võiks teha sellise pommiga, kõlab vastuseks: "Visata Zürichi peale.""

Zürichi olemasolu on tõepoolest olnud nii Winterthuri linna kui jalgpalliklubi arengu jaoks veidi problemaatiline. 21. sajandil Winterthuri tegevjuhina klubi näoks ja ajuks saanud Andreas Mösli on Zürichit kirjeldanud "majandusliku, poliitilise ja kultuurilise musta auguna, mis neelab kõik endale".

Aga vähemalt Torinos umbes 110 aastat tagasi sai Winterthur pisikese moraalse võidu. Nagu Winterthur 1909. aastal, kaotas 1911. aastal ka Zürich West Aucklandile 0:2. Erinevalt oma pisikesest naabrist, sõitis Zürich koju sootuks tühjade kätega, sest kolmanda koha mängus kaotas Zürich ka Torinole.

Torino linnarivaal Juventus võttis finaalis West Aucklandilt omakorda vastu 1:6 koslepi. 100 aastat pärast esimest Thomas Liptoni turniiri finaali ja 98 aastat pärast Juventuse ja West Auckland kohtumist läksid samad meeskonnad uuesti vastamisi. U20 meeskonnaga (kus mängis teiste seas näiteks Sebastian Giovinco) peale tulnud Juventus sai 2009. aasta suvel 7:1 revanši. Seega kaasaegset kõnepruuki kasutades olid itaallased kahe mängu kokkuvõttes napilt paremad.

Nii West Aucklandi kui Winterthuri kuldajad jäävadki laias laastus 20. sajandi esimese ja teise kümnendi vahetusse. Juba Torinost koju jõudes pidi West Auckland välja teenitud trofee andma finantsraskuste tõttu panti kohaliku hotelli perenaisele. Naise perekonnalt osteti kogukonna rahalise toetuse abil karikas tagasi alles 1960. aastal. 1994. aastal langes trofee varaste ohvriks ning nüüd ilutseb klubi auhinnakapis karika koopia.

Juba aasta pärast teistkordset Torino triumfi pankrotti läinud ja 1914. aastal taasasutatud West Aucklandi seiklustest esimesel Thomas Liptoni turniiril vändati 1982. aastal ka mängufilm. "The World Cup: A Captain's Tale" nime kandev linateos on ka Youtube'is vaatamiseks üleval.  

"Šveitslaste St. Pauli" teke 21. sajandi alguses

Winterthur tuli 1917. aastal kolmandat ja viimast korda Šveitsi meistriks, kuid sellele järgnes küllaltki näotu 80-aastane periood, mil jo-jo klubina pendeldati kümnendeid kõrg- ja esiliiga vahel. Eredamad ajad saabusid 1970ndatel paari karikafinaali näol, kuid vaikselt langes kuklasse finantsraskuste koorem ning alates 1985. aastast kuni tänapäevani on Winterthur eranditult mängitud Šveitsi vutipüramiidi teisel astmel. Nõnda on Winterthurist saanud Šveitsi esiliiga "igavese edetabeli" liider. Eestis võiks vast sarnast tiitlit kanda FC Kuressaare.

Winterthuri tabanud probleemide lätted asuvad sügaval. Igipõlises tööstuslinnas, kus eesrinnas on alati paiknenud vasakpoolsed vaated, on linna ja vutiklubi saatused käinud sünkroonselt käsikäes nagu sukk ja saabas. Kui 1920ndatel asus Šveitsi jalgpall sammu elukutselisuse poole, jäi Winterthur sellelt marsruudilt otsustavalt eemale. Amatöörspordi idealiseerimine jättis aga klubi 30 aastaks varjusurma, kuniks lõpuks visati amatörismidogma prügikasti. Professionalismile suuna võtmine tipnes edukate 1970ndatega.

Kuid siis tabasid linna mitmed majanduskriisid ja tööstuslinna allakäik peegeldus ka klubi käekäigus. Uue sajandi alguses oligi pankrot uksele koputamas, esindusmeeskonna mänge käis vaatamas keskeltläbi 500 pealtvaatajat ja sealsed poliitikud kaalusid isegi esindusstaadioni ohverdamist elamupindade ehitamiseks.

Winterthuri aju ja nägu Andreas Mösli. Foto: woz.ch

Täielikust krahhist päästis Winterthuri kohalik füüsik ja tehnoloogiaettevõtja Hannes W. Keller. Eelnevalt klubi särgisponsoriks olnud Kellerist sai 2001. aasta sügisel FC Winterthuri president. Koos temaga taasjuurdus klubisse sisse vahepeal hääbuma kippunud sotsialistlik mentaliteet.

Jalgpallklubi sundis teda päästma ühelt poolt soov pakkuda kohalikule töölisklassile midagi ilusat, teiselt poolt ihaldus tunnustuse järele. "Winterthuris ei teadnud mind peaaegu mitte keegi. Seetõttu tahtsin teha midagi sellist, mille järel ei saaks nad mind aktiivsuse puudumises süüdistada," on Keller ise öelnud.

Enne 2012. aastat, mil Keller pärandas klubi edasi oma poegadele, pumpas praeguseks 79-aastane härra Winterthuri ligi 14 miljonit eurot ning võimaldas poolprofessionaalsel klubil nautida neljamiljonilist aastaeelarvet.

Kelleri finantsilise toe kõrval vähemalt sama oluline oli Andreas Mösli nimelise mehe edutamine tegevjuhiks. Klubi, mil veel 18 aastat tagasi mõte puudus, oli alustamas teekonda kultusklubiks saamise poole.

Endise trotskisti ja punkari, ajakirjaniku, muusiku ja tehasetöötaja initsiatiivil on klubi pidevalt korraldanud rassismi ning homofoobia vastaseid kampaaniaid, juurutades nii konstantselt klubi vasakpoolset identiteeti. Möslist endast on saanud Winterthuri linna peal vaesusevastase ning integratsooni toetava liikumise juhtfiguur.

Nii on Winterthur igati õigustatult teeninud välja "Šveitsi St. Pauli" hüüdnime ja selle loogilise jätkuna on Saksamaa vuti kultusklubiga tekkinud Winterthuril sõprusmängude traditsioon. Eelmisel suvel pidas Winterthur sõprusmängu ka West Hamiga ja Manuel Pellegrini debüütmäng lõppes Winterthuri 3:2 võiduga.

Kuid West Hami mängust hoopis märgilisem oli kohtumine Manchester Unitedi fännide loodud FC United of Manchesteri klubiga. "Punaste Mässajate" meeskond vihkab kõiki neid väärtusi, mida kannavad endas Glazerite perekond ja teised säärased ärihaid. Seega on tegu igati sobiliku sparringupartneriga ka Winterthurile.

"Me kutsume FC United of Manchesteri ja St. Pauli suguseid klubisid mängima, kuna nad viljelevad sellist jalgpalli, mida meie oleme proovinud elus hoida nii mitmelgi viisil," selgitas Mösli. "See on jalgpallikultuur, mis on lähedane linnaelanikele ja väärtustab suure kasumi asemel solidaarsust ning sotsiaalsest vastutust."

Jaanuarikuus Floraga madistanud Winterthuri minevik ja olevik on kirju. Foto: Flora Facebook

Tõsi, äärmussotsialistlik stereotüüp, mis on Möslist maalitud, on aja jooksul tuhmuma hakanud. Nõnda ei osanud Mösli isegi enam öelda, kas teda saab veel sotsialistiks kutsuda: "Probleemiks ideoloogiatega on see, et neid üritatakse reaalsusest kõrgemale asetada. Ma olen pigem pragmaatik, kes tahab rohkem asju reaalsusest välja pigistada," selgitas Mösli.

"Venezuela diktaator näeb ennast vasakpoolsena. Kuid minu jaoks oleks majandusliku toetuse saamine temalt palju vastumeelsem kui SVP-ga (Šveitsi paremkonservatiivselt erakonnalt - M. P.) seotud inimeselt," lisas Mösli.

Jalgpalliromantika Gagarini silme all

Omanäolise idüllilise fännide kohtumispaiga on Mösli kujundanud 20. sajandi alguses rajatud, nüüd 9400 pealtvaatajat mahutavast Schützenwiese staadionist. Pärast Zürichi legendaarse esindusstaadioni Hardturmi lammutamist kümmekond aastat tagasi on Schützenwiese jäänud Zürichi kantoni ainsaks õigeks jalgpallistaadioniks.

2002. aastal töötas Mösli terve aasta Winterthuri juhatuses ilma palgata, rajades samal ajal staadionile Libero-nimelise baari. Tegu on  kollektiivse äriettevõttega, mille tulu jaotatakse kõigi töötajate vahel ja mida Mösli ise on nimetanud "eeskujulikuks vasakprojektiks". Mösli korraldas baaris lugemisõhtuid ja kontserte ning lõpuks teenis ta eduka eksperimendi tulemusel töölepingu.

Mängupäevad Schützenwiesel on jalgpalliromantika ehedaim näide. Staadionil on oma sektor lastele. Selleks on siirupikurv, kus pakutakse tasuta siirupit. Siirupikurvist paari meetri kaugusel asub õllekurv, mis on sisuliselt saanud klubi turundusobjektiks, staadioni südameks ja kus pesitsevad Winterthuri valjuhäälseimad ultrad. Kunsti- ja šampanjanautijad leiavad oma koha "Salon Erika" nimelises sektoris, mille katusel ilutseb skafandris Juri Gagarini skulptuur.

VIP-tsooni staadionil loomulikult pole: "VIP-tsoon on loonud imeliku kultuuri, mille tõttu on fännid ja klubide ametnikud üksteise vaenlased. Mina näen seda tihti sedapidi. Klubides on mingid anonüümsed inimesed VIP-laudade taga, fänne nähakse aga olevatena kuskil allpool antisotsiaalsetena."

Mösli saavutusi ei ole mõtet (vähemalt veel) hinnata sportlike kriteeriumite järgi. Kuid fakt, et meeskonna keskmine pealtvaatajanumber on tema ametiaja jooksul tõusnud 500 inimeselt 3500 peale, ilmestab tema mõju vast kuhjaga.

Kööginaljad ning seitse aastat ootamist tõid tulemust

Vasakpoolsuse ilmavaate kantsiks olemise taustal on aga võrdlemisi kurioosne ja isegi vastuoluline lugu sellest, läbi milliste kannatuste ja raskuste sai linn endale paar aastat tagasi oma esindusnaiskonna.

Samas, arvestades asjaolu, et Šveitsi jõudis naiste valimisõigus 1970ndate alguses, ülejäänud läänemaailmast pool sajandit hiljem, polegi see ehk nii imestusväärne.

Kõrgelt hinnatud Winterthuri noortesüsteemi tööd peetakse piirkonna efektiivseimaks ja 110 000 elanikuga linnast on oma jalgpalluriteed alustanud mitmed suvel Venemaal MM-il käinud mängijad. Tõenäoliselt kõrgeima lennuga Winterthuri kasvandikuks tänapäeva jalgpallis on 23-aastane kaitsja Manuel Akanji. Kolm aastat tagasi Winterthurist Baselisse siirdunud Akanji liikus 2018. aasta jaanuaris edasi Dortmundi Borussiasse ning on praeguse seisuga teel Saksamaa meistritiitli poole. Venemaal tegi ta kõigis neljas Šveitsi mängus kaasa kogu kohtumise.

Winterthuri naiskond on Sarah Akanji töövõit. Foto: landbote.ch

Kuid antud loos on tähtsamal kohal Akanji õde Sarah. Sarnaselt nooremale vennale haaras tedagi varajasest noorusest vutipisik. Kui ta kümneaastasena Wiesendangeni jalgpalliklubiga liitus, oli ta seal ainus tüdruk. Esialgu sujus kõik ilma tõrgeteta ja ajapikku sai temast ka väga korraliku kvaliteediga kaitsja. Vahepeal treenis ta endast mitu aastat vanemate tüdrukutega, seal raskustesse jäänuna liitus ta taas poiste võistkonnaga. Puberteediikka jõudes hakkasid aga ilmnema probleemid.

Teised külatüdrukud esitasid ühel hetkel küsimusi, miks jalgpallitrennist karastunud Sarah jalutab nagu mees. Laiajalgselt ning ilma elegantsita. Palliväljakul sosistati tema suunal repliike stiilis "sa kuulud kööki, mitte väljakule", harvad ei olnud ka vastasmängijate jõhkrutsemised. Vaat et kõige häbistavaimgi oli tema jaoks tõsiasi, et paljud vastased vältisid temaga duellidesse sattumist. Kuidas üle elada häbi, mis kaasneb tüdrukule palli kaotamisega?

Kui Sarah Akanji oli 15-aastane, küsis ta järjest rohkem iseendalt naiste ja jalgpalliga seotud eksistentsiaalseid küsimusi. Ühel päeval, pärast kolmepäevast ettevalmistust, kogus ta julguse kokku, läks Winterthuri juhi Andreas Mösli juurde ja küsis: "Millal te hakkate tüdrukutele tähelepanu pöörama? Miks te ainult poistega tegelete?"

Mösli vastas tüdrukule üpriski poliitkorrektselt. Winterthuris polevat selleks võimekust, kuid ta mõistab Akanji soovi, lubab teema päevakorda tõsta ja Akanjiga ühendust võtta. Akanjit rõõmustas Mösli vastus ning ta jäi värvika klubijuhi kõnet ootama.

Ning ta ootas seitse aastat. Pärast seda, kui järjekordne jalgpallur väitis meedias, et naiste jalgpallile osutatakse Winterthuri piirkonnas täiesti piisavat tähelepanu, kirjutas säärasest sõnavõtust šokeeritud Akanji kohalikku päevalehte Landbotesse kurja kirja. Järgnes intervjuu, milles Akanji tõi esile naiste olematud võimalused regioonis jalgpallurina läbi lüüa.

Lõpuks Mösli reageeris, andes paar päeva hiljem Landbotele intervjuu. "Mul poleks midagi naiskonna olemasolu vastu. Kuid meil pole ei riietusruume, dušinurkasid ega tualette. Nelja miljoni frangi (3,5 miljonit eurot - M. P.) suuruse aastaeelarvega pole meil lihtsalt võimalik panna paarsada tuhat franki naiste tippjalgpalli," tõdes Mösli.

Akanji vastas: "Me vajame palli, pinki ja riietekappi. Ülejäänu organiseerin ma ise." Nii saigi 2016. aasta juunis naiste jalgpall FC Winterthuris alguse.

Pohlak tihedatest sidemetest: mõlemad klubid toimivad sarnaselt

Winterthuriga on viimase aasta jooksul tihedat koostööd viljelenud 11-kordne Eesti meister FC Flora. Nii käis seal eelmise aasta alguses testimisel Joonas Tamm, tänavu tehti sõprusmängus 1:1 viik ning Šveitsi saadeti laenule noor ründaja Mark Anders Lepik.

Flora president Pelle Pohlak kahte klubi sõprusklubideks ei tõtta nimetama: "Ma arvan, et neid klubisid on rohkem, kellega meil Euroopa peal on head kontaktid. Ta on lihtsalt üks nendest."

Foto: Mark Anders Lepiku Facebook

Winterthuri ja Flora koostöö juured ulatuvad juba niivõrd kaugesse aega tagasi, et konkreetset lähtepunkti, kuidas klubid teineteist leidsid, pole Pohlaku sõnul võimalik tuua. Kas on midagi, milles Flora võiks Winterthurilt eeskuju võtta? "Ma usun, et laias laastus toimivad mõlemad klubid sarnaselt. Mõlemal klubil on professionaalne töökeskkond, korralik kontoripool. Otsest põhjust nišši võtta pole. Ma võiksin isegi rõõmu tunda, et treeningvõimalused on meil etemad ja arvan, et võiksime olla veelgi rohkem hinnatud meie enda inimeste poolt. Me oleme tõesti väga kvaliteetsed võrreldes näiteks paljude klubidega Kesk-Euroopas."

Nagu juba korduvalt mainitud, on Winterthur mänginud Šveitsi esiliigas ühtekokku 34 järjestikust aastat. Uue koduklubiga pooleteise aasta pikkuse laenulepingu sõlminud Lepikul on aga sel kevadel täiesti adekvaatne võimalus aidata kaasa küllaltki kummalise seeria lõppemisele. Nimelt on Winterthuril väga head võimalused pääseda üleminekumängudele võitlemaks koha eest kõrgliigas. Mängu enam pidanud Lausanne'iga ollakse hetkel võrdsete punktide peal teisel-kolmandal kohal.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (4)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

KUUMAD TEATED
DERBI OOTEL
20 aastat Tallinna derbit - millised tunded podisevad tulise vutivõitluse südames?
POOLFINALISTID SELGED
Luup peale | Rogic mängis Paide vastu ruletti ja võitis
NOORTEKOONDISE SUUR VÕIT
NAISTE BALTI LIIGA
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
7
7
0
0
22:1
21
2.
Tallinna FCI Levadia
7
7
0
0
25:5
21
3.
Paide Linnameeskond
7
4
1
2
8:3
13
4.
Nõmme Kalju FC
7
3
2
2
12:9
11
5.
JK Narva Trans
7
2
3
2
7:4
9
6.
FC Kuressaare
7
2
1
4
4:9
7
7.
Maardu Linnameeskond
7
1
2
4
3:23
5
8.
Tartu JK Tammeka
7
1
1
5
9:15
4
9.
Viljandi JK Tulevik
7
1
1
5
7:16
4
10.
JK Tallinna Kalev
7
1
1
5
5:17
4
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
21
Tallinna FCI Levadia
21
Paide Linnameeskond
13
Nõmme Kalju FC
11
JK Narva Trans
9
FC Kuressaare
7
Maardu Linnameeskond
5
Tartu JK Tammeka
4
Viljandi JK Tulevik
4
JK Tallinna Kalev
4
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK