Paide Linnameeskonna päästja ja vedaja Meelis Rooba ei lähe kaasa Meistriliigat haaranud kiire professionaliseerumise jutuga, vaid ta näeb Järvamaa esindusklubil ka täisamatöörsena piisavalt palju avamata potentsiaali.

Meelis Roobat hinnati juba 19-aastaselt Eesti parimate jalgpallurite sekka, kuid vigastuste ja koduliigasse püsimajäämisega seotud motivatsioonipuuduse tõttu otsustas keskpoolkaitsja 27-aastaselt profikarjääri lõpetada. Ometi jõudis ta koguni 50 korda esindada Eesti koondist.

Treeneritööni jõudis Rooba juhuslikult, kui 2010. aasta juulis ulatati talle Meistriliigast väljalangemise suunas liikuva Paide juhtohjad ning tal õnnestus meeskond isegi ilma üleminekumänge pidamata püsimajäämiseni tüürida.

Et tegemist ei olnud pimeda õnnega, tõestasid kaks järgnevat hooaega, mil Paide lõpetas konkurentsitult parima amatöörklubina kuuendal tabelireal. Väljend "amatööride meistritiitel" on praeguseks küsimärgi alla seatud, sest enamus konkurentidest on teada andnud eesmärgist juba sel hooajal poolprofiklubiks muutuda.

Rooba poolprofessionaalsuse silti Paidele külge kleepima ei kiirusta – olulisemaks peab ta klubistruktuuri korrastamist ja tuleviku kindlustamist, järjepideva tööga samm-sammult edasi astumist. Täisamatöörsest meeskonnast hoolimata seab peatreener uue hooaja eesmärgiks veel rohkem punkte teenida ja ehk isegi profiklubidele kannale astuda.

Alustuseks räägiks natuke Sinu mängijakarjäärist. Selle põhjal, kui andekaks Sind peeti, jäi tegelik lagi vist saavutamata?
Ütleme nii, et Eesti tasemel mängisin tipus, aga järgmine samm jäi tegemata, et välismaal kuskil mängida. Minu õnn oli see, et sain mängida koondises erinevate Eesti tasemel väga heade treenerite all. Selles suhtes olen väga rahul.

1996 oli see aasta, kui tegid alles koondises debüüdi ja jagasid juba aasta mängija valimisel teist kohta. Selle põhjal võinuks eeldada väga säravat karjääri.
Sellele eelnes väga kõva töö, kolm aastat olime pannud kõvasti trenni ja see väljendus ka heas tulemuses. Aga võib-olla ei osanud treenerid seda jälgida, et noor mängija saab liiga suured koormused ja ma arvan, et sellest tingituna tuli ka põlvevigastus ja see pani edasisele karjäärile põntsu. Enam ei olnud sellist jõudu ja sellist agressiivsust sees. Vigastus tõmbab kuskil kümme protsenti maha ja kui tahad tipus mängida, siis see loeb.

2004, kui Sa lõpetasid juba 27-aastaselt, siis see oligi vigastuste tõttu?
Siis oli vaja teha otsus, sest sinnamaani ma olin pannud kogu aeg maksimumiga ja eesmärk oli ikkagi välisklubis leping teenida ja ma ei näinud enam enda jaoks motivatsiooni Eestis edasi pingutada. Siin oli küllalt ennast tõestatud ja mul ei olnud siin enam kuhugi areneda.

Vahepealne periood, 2004 lõpp ja 2005, on suhteliselt hallid – infot ei ole. Mis Sa sel ajal tegid?
2004 lõppes leping ära ja 2005 ma läksin USA-sse. Proovisin omal käel leida endale klubi ja mängida ikkagi edasi, aga seal vedas ka tervis alt ja profikarjäär lõppeski sellega praktiliselt ära. Siis ma enam ei panustanud sada protsenti jalgpallile, vaid tuli reaalne elu peale ja tuli oma elu pärast jalgpallurikarjääri otsast alustada.

Treeneriambitsiooni esialgu vist ei olnud?
Ei olnud jah, isegi ei mõelnud selle peale.

See tuligi alles 2010 suvel sõrmenipsuga, kui Paidel oli vaja?
Jah, see tuli väga ootamatult. Õnneks oli treenerikarjääri kohapealt see hea asi, et tegevjalgpallurina olin kõrvalt vaadanud ja B-litsentsi kursuse läbida suutnud. Põhitõed olid ikkagi selged ja päris tühja koha pealt ma treeneriks ei hakanud.

Mainisid juba, et Sul on olnud hästi palju tugevaid treenereid. Kes neist on Sind kõige rohkem mõjutanud?
Kes andis võib-olla kõige suurema tõuke, oli [Sergei] Ratnikov, just psühholoogilise osa ja mängu mõistmise koha pealt. Siis edasi taktikaliselt, töökuse ja professionaalsuse koha pealt andis palju Teitur [Thordarson]. Ja [Arno] Pijpers samamoodi – professionaalsus läks veel rohkem tipule lähemale. Hollandi kool läheb nii nüanssidesse, et see oli väga-väga hea.

Sinu aastakäigu mehed Martin Kaalma, Teet Allas, Karel Voolaid kõik mängivad Paides. Mis Sul endal siis motivatsiooniga juhtus?
Ütleme nii, et keegi peab juhtima ka (naerab – toim.). Ma mängiks ise ka võib-olla, aga nii suur paus on sisse jäänud. Kes suudavad ennast vormis hoida ja tahavad meeskonda aidata, need mängivad.

Aga nemad on ju samamoodi täisamatöörid?
Jaa-jaa. Nendest ei ole ühtegi professionaali.

2010 suvi. Paide tundus liikuvat selge väljakukkumise äärel, aga siis tulid Sina ja järgnes totaalne muutumine. Kas ennast üllatas ka, et nii hästi läks kohe?
Ma ei ütleks, et üllatas. Teadsin, et meeskonnal potentsiaali oli. Tuli võib-olla uus hingamine ja eks esimestest mängudest olenes hästi palju – poisid nägid, et on ikkagi võimalus püsima jääda ja see andis neile veel motivatsiooni juurde pingutamiseks. Ja nii see läks, esimestes mängudes saime vist kohe Narvaga viigi ja Kaljuga viigi – poisid nägid, et tugevatega on võimalik mängida ja võtsime enda punktid ära.

Algul tundus see küll nagu ulme, et 20 mänguga olime vist saanud 8 punkti ja meil oli vaja järgmise 16 mänguga saada 17 punkti – kaks korda rohkem punkte kui kahe kolmandiku hooajaga olime saanud. See tundus natuke utoopiline, aga eks selleks treener ongi, et motiveerida ja sisendada poistesse usku. Ma suutsin seda teha ja poiste potentsiaali välja tuua.

Arvad, et motiveerimine oli ainus asi, või tegid Sa ka reaalselt midagi teistmoodi - lisasid mingeid treeneritarkuseid?
Ma arvan, et sellel momendil oli väga palju psühholoogias kinni. Poisid ju trenni tegid – ega me rohkem trenni tegema ei hakanud. Võib-olla treeningute sisu natukene muutus, aga arvan, et enamus oli ikka psühholoogias kinni.

Järgmised kaks hooaega läksid samuti väga hästi. Seal ei saa enam rääkida uuest hingamisest, peab olema juba mingi stabiilne tase. Mis see on, mis tegi Paidest kõige parema amatöörmeeskonna?
Ma arvan, et professionaalne suhtumine poiste poolt. Ja tegelikult on väga tähtis järjepidev töö, et sa suudaks neid Meistriliigas mänginud mängijaid kogu aeg edasi arendada ja et mängijad oleksid samad, et ei alustaks iga hooaega uute meestega. Leidsime optimaalse pundi, 12-15 poissi, kes käisid regulaarselt kogu aeg trennis, ja tegime järjepidevat tööd. Eks see ongi selle pikkade aastate töö vili – nüüd on saavutatud reaalselt stabiilsus ja enam ei olnud küsimus õnnes, vaid pigem oli suudetud saavutada see keskmine tase, millest allapoole me ei kukkunud. Eelmine aasta ei pannud me kahjuks ka juurde – seal jäi meil veel kõvasti potentsiaali varuks. Aga amatöörmeeskonna hea stabiilsus on saavutatud, poiste saavutatud klass on olemas ja ei saa enam ära kaduda.

Võrreldes teiste amatööridega, on üheks plussiks see, et teil on olemas väga kogenud mängijad.
Jah. Ja ma arvan, et ka see, et suur osa on Paide omad mängijad – patriootlikkus on ka väga tähtis ja seda tuleb hoida. Kui sul on võõrad mängijad, siis pead võib-olla neid rohkem motiveerima ja sellega tegelema, aga praegu võitlevad poisid ikkagi Järvamaa eest ja see teeb treeneril elu natuke lihtsamaks.

Kas kõik need veteranid jätkavad sel aastal ka?
Nii palju kui neil tervised lubavad ja töö kõrvalt saavad, siis küll.

Urmas Rooba jäi enne nimetamata - tema ka?
Loodame, et ta saab terveks. Tahtmine on olemas.

Seda ei ole kuskil ametlikult välja öeldud, aga räägitakse, et Paide oli juba eelmine aasta pigem poolprofessionaalne?
Ei tea, kes seda räägib (naerab – toim.), aga siin ei saa mingist muust poolprofessionaalsusest juttu olla kui ainult sellisel tasemel mõtlemisest. Keegi otseselt palka ei saa ja ei ole mängijaid, kes käiks pool päeva tööl ja tuleks siis trenni. Sellist asja ei ole – tegelikult on tegemist ikkagi sada protsenti amatöörmeeskonnaga.

Aga boonuseid või midagi sellist on?
No mänguboonused on, aga seda ei saa arvestada. Kui sa ei võida, siis sa ei saa mitte midagi. See on amatöörvõistkonna boonus, aga poolprofessionaalsusest ei saa siin juttu olla. Samamoodi teeb ju treener seda kõike töö kõrvalt.

See poolproffide jutt on väga moes praegu. Kõik klubid põhimõtteliselt siis peale Paide on öelnud, et tahavad sel hooajal olla poolprofid...
Jah, aga tahtmine on üks asi ja teine asi on reaalsus – see nõuab ikkagi suurt finantsi. Ma ei näe seda nii väga neil võistkondadel. Poolfprofessionaalne tähendaks seda, et pool võistkonda peaks palgal olema. Kui sul on üks mees, kellele maksad palka, siis see ei ole poolfprofessionaalne meeskond. Meeskond on ikkagi 20 mängijat ja kui neist üks mängija saab palka, siis oled tegelikult ikkagi amatöörmeeskond. Paide seda teed ei saa veel minna, et meil oleks pooled palgal ja tehtaks kaks korda päevas trenni. Eks me oleme võib-olla sinnapoole teel, aga see võtab ikkagi aega ja üle oma varju me ka ei saa hüpata. Lähme tasapisi.

Mis Sa arvad, kas konkurents on sel aastal palju tugevam või on need pigem lihtsalt sõnad teiste poolt?
Eks ta on ikkagi positiivne, sest klubid üritavad ja tahavad paremaks saada ja see reaalselt tõstab liiga taset. Kui sul on kuus-seitse mängijat palgale võtta, siis tead, et nad on kindlasti trennis ja annavad endast rohkem ja tegelikult meeskonna tase tõuseb. Treener saab rohkem nõuda ja see on liigale hea. Aga teiselt poolt – kus see raha tuleb? Palju neid pealtvaatajaid on, kust see raha reaalselt tuleb, mis on sponsori väljund? Asjad peavad balansis olema, sest kui oled balansist väljas, siis järgmine hetk võib-olla klubi ei olegi enam, kui üle oma võimete elada. Meie eesmärgiks on ikkagi Paide Meistriliigas hoidmine ja kauemalt kui ainult järgmine aasta – peame pikemalt ette vaatama.

Ühtlasi oled Sa vist ainus Meistriliiga treener, kes on niiöelda päevatööl ka. On see enda valik või klubi lihtsalt ei suuda Sind üleval pidada?
Siiamaani klubil selliseid võimalusi veel ei ole ja eks see ongi see amatöörmeeskonna värk – kui ma nõuaks korralikku palka, siis tähendaks see klubile kõva koormust ja kas see annaks tegelikult loodetud efekti? Et kui me praegu oleme Sillamäest ja Narvast eelmise aastaga võrreldes 10 punkti maas ja nende eelarve on 300 000 suurem, siis ma ei näe, et me selle 10 punkti pärast peaks panema nii palju raha sisse. Vahe on suhteliselt väike ja praegu meil neid võimalusi ei ole, aga eks need tulevikus ikka tekivad, et treener saaks ka niiöelda professionaalne olla. Tegelikult peaks Meistriliiga satsil ikkagi olema professionaalne treener. Eks sinnapoole peame me pürgima.

Näed Sa selles miinust, et ei saa täielikult treeneritööle keskenduda?
Kindlasti. Treeneritöö on tegelikult 24 tundi, trennide ettevalmistus ja mängijate analüüs – siin on väga-väga palju treeneril juurde anda. Aga palju tuleb teha une arvelt ja eks see töö natukene selle koha pealt kannatab.

Ütlesid juba, et viimastel hooaegadel on teid profiklubidest lahutanud kümmekond punkti. Mida tuleb veel juurde panna, et neid püüda?
Tulebki neid olemasolevaid mängijaid hoida ja natuke juurde panna. Meil on paar mängijat juurde vaja, kvaliteeti just ründefaasi. Rünnakute ja väravate realiseerimisega on probleeme olnud. Kui me saame sinna kellegi juurde, siis ma arvan, et sealt need kümme punkti ka tulevad. Mängijail, kes meil on nüüd juba viiendat aastat Meistriliigas, on päris korralik kogemustepagas ja sealt ei ole vaja mingit imehüpet teha – tuleb stabiilsus säilitada ja heal päeval peab olema ka õnn meie poolt. Siis suudame selle kümnepunktilise vahe tasa teha.

Sellest ründajast oled Sa rääkinud nüüd kolm aastat. On lõpuks keegi silmapiiril ka?
Reaalselt isegi ei ole, aga töö käib selle nimel. Veel on kuu ja nädal aega, nii et aeg tiksub päris kiirelt ja loodame ... mõned variandid on, aga midagi hõisata ei ole, sest reaalselt kedagi kohal veel ei ole.

Millised on eesmärgid selleks hooajaks?
Eesmärk on ikka mängida paremini ja saada rohkem punkte kui eelmisel aastal.

Kuigi konkurents peaks olema tugevam?
Konkurents on tugevam ja tihedam, aga ma usun, et me oleme võimelised juurde panema, et olla paremad kui eelmine aasta ja toimuks edasiminek – see on kõige tähtsam.

On teil tulevikule mõeldes mingid kindlamad eesmärgid, aastad paika pandud, millal võiks näiteks profiklubide vahele kiilu lüüa?
Seda on nii raske öelda praegu. See võib juhtuda lähiajal või pikemas perspektiivis, aga praegu on meie eesmärk ikkagi saada klubi korralikult ja pikaajaliselt toimima. Siin ei ole ühe või kahe aasta projekt, vaid et me oleks ka kümne aasta pärast Meistriliigas – töö käib pigem selle nimel.

Ma saan aru, et teil on klubis praegu käsil väikestviisi juhtimise muudatused.
Jah, on moodustatud uus juhatus, kes tegeleb klubi strateegiliste otsustega ja pikemas perspektiivis klubi suunaga. Et klubi muutuks paksemaks, et ei sõltuks enam ühest inimesest, ühest mängijast, ühest treenerist, vaid tekikski reaalne klubi. Töö käib selle nimel. Eks see võtab kõik aega. Klubiline tegevus, mängude korraldus ja et publik tuleks mängudele – selliste asjadega hakatakse süvenenult tegelema ja ma usun, et tulevad ka tulemused. Aasta lõpus saab jälle näha, kus me oleme ja kus tuleb paremini teha ja kuhu tuleb rohkem ressurssi panna, aga töö käib selle nimel, et klubi muutuks jätkusuutlikuks.

Kuidas see klubijuhtimine siis siiamaani välja on näinud?
Eelmine aasta olenes klubi põhimõtteliselt kahest inimesest. Kui nemad poleks midagi teinud, siis võib-olla ei olekski üldse klubi olnud. Ja varasematel aastatel on üldse ühest inimesest sõltunud (naerab – toim), see on nagu noateral kõndimine. Selleks, et klubi saaks sammu edasi teha, on vaja ikkagi laiemat kandepinda ja pädevamaid inimesi juurde. Et klubi suudaks olla jätkusuutlik, on ülitähtis, et ei vaadataks ainult seda lühikest perspektiivi, ühte aastat, vaid vaadataks ikka pikema aja peale edasi.

Kust need inimesed tulevad?
Sõpruskond ja kes on ikkagi 90% Järvamaa taustaga, kes on Järvamaal jalgpalli mänginud ja Järvamaaga seotud olnud. Sellised inimesed, kes tahavad Järvamaa jalgpalli oma panuse anda.

Juhtimine on ka täisamatöörne?
Jah, keegi juhtidest palka ei saa, pigem panustavad nad oma vaba aega ja ressurssi Paide Linnameeskonna ja Järvamaa jalgpalli heaks.

Jaanus Pruuli lahkumine Florasse jättis vist kerge jälje esimese hooga?
Eks seda ole näha reaalselt, kui suure jälje ta jättis, aga tema panus oli hea. Ta andis meile head energiat juurde ja paljusid asju tegime temaga paremini. Ma usun, et ta suudab meid ka tulevikus aidata, meie teed ei ole päris lahku läinud – saame ka tulevikus tema nõu kuulda.

Saan aru, et Sa ise oled samuti klubi juhtimispoolel tegev. Oskad Sa rääkida, milliseid plaane on selleks hooajaks näiteks publiku meelitamiseks?
Meil on omad toimkonnad paika pandud, kes tegelevad mängudega ja vastutavad selle eest. Selle jaoks on eraldi inimesed ja ma tean, et töö selle nimel käib ja eks hooaeg peab näitama. Palju sõltub tegelikult ka sellest, kuidas meeskond mängib. Meil pole veel sellist publikut, kes tulevad igal ajal toetama. Publik tahab näha, et meeskond võidab ja selleks peab kogu meeskond kõvasti tööd tegema, et publikut väljaku äärde saada.

2008, kui oli viimane hooaeg Esiliigas, oli Paidel publiku poolest väga hea seis. Tundub, et aastatega on see side Järvamaaga natuke vähenenud?
Ma arvan, et seal on see nüanss, et Esiliigas me võitsime palju ja rahval oli väga huvitav. Aga Meistriliigasse minnes mängisime ellujäämise piiri peal ja see publikule väga ei meeldi – sa ei võida palju mänge ja ei löö palju väravaid. Seal on oma seos, aga praegu on küll meeskonnal selline tase, et ei ole ühtegi mängu, kus publik peaks tulema kaotust vaatama. Kõik kodumängud on kindlasti võidetavad ja pigem peaks publik tulema ja kõvasti kaasa elama, et sellele kaasa aidata. Meeskonna poolt on see kõva samm edasi tehtud, et publikul oleks, mida vaadata.

Side Paide ja Järvamaaga on siiski faktiliselt vähenenud - meeskond on praegu täiesti Tallinna keskne.
Jah, sest Meistriliigas mängivad mängijad õpivad kõik ülikoolis või käivad tööl ja elavad Tallinnas, nii et selle vastu reaalselt ei saa. Sinna ei ole midagi teha. Muidugi oleks super, kui mängijad oleks kõik Paides, töötaks ja elaks seal, aga esiteks pole Paides juba ülikooli ja seal tulevad omad piirid ette. Aga ma arvan ikkagi, et publiku jaoks on hea, et need on kõik Järvamaa mängijad ja ei saa öelda, et mängijad oleks võõrad või et neid ei tuntaks.

See on ka mingil määral vähenenud. Esimestel hooaegadel Meistriliigas oli selge siht, et kõik peavad olema Järvamaa mängijad, aga iga aastaga on rohkem tulnud ka teisi.
Jah, tasemetõusuga on see paratamatus. Me peame oma kurssi hoidma – eelmine aasta oli meil kuskil 18 Järvamaa mängijat Meistriliigas, mis on ikkagi väga suur arv. Sel hooajal proovime sama hoida, nii et eks see nõuab mängijatelt väga palju – Meistriliiga mängimine amatöörina töö kõrvalt nõuab tohutut pingutust. Ohverdada oma vaba aega nii, et sul ei ole nädala sees praktiliselt ühtegi vaba õhtut ja hooaja sees ei ole sul ühtegi vaba nädalavahetust ... see on hämmastav pühendumine mängijate poolt. Eks me peame seda Järvamaa noortetööd veel kõvasti paremaks tegema, et meil tuleks Meistriliiga mängijaid juurde. See eeldab väga-väga head noortetööd.

Neid on jäänud viimastel aastatel päris väheks, kes on tõusnud duublist üles. Kuidas on side klubi struktuuriga?
Siin on jäänud väike auk sisse tõesti, aga praegu on klubi eesmärk just noortetöö parandamine, et seal see kvaliteet tõuseks ja et noortel oleks, kuhu pürgida ja mille nimel vaeva näha.

Lõpetuseks: 2008 tulid mängima Paidesse, 2010 said peatreeneriks ja nüüd on siis 2013. Võrdle palun neid aegu treeningmahu, meeskonna taseme ja klubistruktuuri poolest üldiselt.
Need on kõik väga erinevad. 2008, kui ma mängisin Esiliigat, siis hooaja jooksul me vist trenni ei teinudki. Lihtsalt mängisime Esiliigat ja tõusime Meistriliigasse nii, et hooaja sees meil Tallinnas trenne ei olnudki.

2009 mängisime Meistriliigat ja siis tegime korralikult trenni, aga mängijad ei olnud valmis selleks tasemeks. See oli esimene väga-väga raske hooaeg – oli kõvasti pingutust ja õnne. Meistriliiga eufooria oli ka ja selle pealt tegime tohutu pingutuse ära.

2010. Nagu amatöörmeeskondadel kipub olema, et kui esimese hooaja tegime eufooriaga ära, siis järgmine hooaeg ei suutnud poisid enam nii palju pingutada. Ja klubi oli ka õhem – olid majanduslikud raskused ja väga rasked võimalused. Poole hooaja pealt meeskond kukkuski põhimõtteliselt ära.

Kui ma ise treeneriks sain, siis sain psühholoogilise poole paremaks, suutsime pingutuse ära teha ja võib-olla just selle süstiga saime ka 2011 hästi ära mängitud. Panime poistele kõrgema eesmärgi ja selle nimel tehti kogu aasta tööd, suutsime eesmärgi – 40 punkti – isegi ületada, saades 45. Selle pealt suutsime teha kõva hüppe edasi.

Järgmine hooaeg, 2012, oli minu eesmärk seda taset hoida, mitte kukkuda kuskile 20 punkti peale. Tegime trenni ja panime seal juurde, saime mõned mängijad juurde ja tegime väga-väga korraliku hooaja. Treenerina oli see tegelikult mulle kõige raskem hooaeg – pidin tegelema finantsidega ja vastutama ka selle poole eest, nii et tegemist ei olnud mitte ainult treenerina, vaid põhimõtteliselt klubijuhina. Olin hooaja lõpus täiesti tühi ja see oli väga-väga ulmeline pingutus tegelikult, et selline tulemus saavutada ja et kogu klubi majanduslikult toimiks.

2013 nüüd, tehtud on strateegiline otsus moodustada klubile uus juhatus ja reaalselt ei pea ma enam ise hakkama tegelema klubi juhtimise ja finantsidega, vaid pigem olen ma lihtsalt kaasatud sellesse. Ma arvan, et saame tänu sellele treeningprotsessi rohkem panustada ja teha neid asju paremini. See võib-olla ei kajastu veel sel aastal tulemuses, aga pigem annab ta klubile pikemas perspektiivis midagi juurde.

Et amatöörklubil ja amatöörklubil on ikkagi suur vahe?
Jah. Meistriliigas mängimine sõltub suures osas ikkagi ressursist. Iga asi nõuab raha. Kas sa lähed autoga mängule, kas treener sõidab bussiga ja on ise bussijuht või on tellitud buss, kas treener peab ise kodumängu korraldama või mitte – kõik need asjad, treeningtingimused ... iga asi nõuab nii palju ressurssi, et selle jaoks lihtsalt on raha vaja. Ilma rahata on isegi amatööridel võimatu mingisugust tulemust saavutada - selleks, et Meistriliigas püsima jääda, on mingi kindel hulk raha ikkagi vaja. Kui seda ei ole, siis see määrab tänapäeval juba palju ära.

Meelis Rooba
Sünniaeg: 20.04.1977 (Roosna-Alliku)
Positsioon mängijana: keskpoolkaitsja
Saavutused mängijana: Eesti meister 2001, 2002 ja 2003; hõbe 1996/97, 1999 ja 2000; karikafinalist 1999, 2001, 2003; superkarikavõitja 2002 ja 2003; Eesti parima jalgpalluri valimise teine koht 1996.
Saavutused treenerina: Meistriliiga "amatööride meister" ehk 6. koht 2011 ja 2012.

Karjäär mängijana:

2010 - Paide Linnameeskond (ML) 7/1
2009 - Paide Linnameeskond (ML) 26/5
2008 - Paide FC Flora LM (EL) 21/2
2007 - Operi Jalgpallikool (III) 12/4
2006 - Oper Jalgpallikool (IV) 14/15
2004 - FC Flora Tallinn (ML) 10/1
2003 - FC Flora Tallinn (ML) 21/5
2002 - FC Flora Tallinn (ML) 19/2
2001 - FC Valga (EL); FC Flora Tallinn (ML) 23/1
2000 - FC Flora Tallinn (ML) 24/10; JK Tervis Pärnu (EL)
1999 - FC Valga (EL); JK Viljandi Tulevik 23/5 (ML)
1998 - Lelle SK (ML) 3/1
1997/1998 - Lelle SK (EL) 9/2; FC Flora Tallinn (ML) 4/-
1996/1997 - FC Flora Tallinn (ML) 21/5
1995/1996 - JK Tervis Pärnu (ML) 23/1
FC Norma Tallinn
LSMK/Pantrid Tallinn (Aavo Sarap)
Paide (Viktor Mets)
...
Eesti A-koondis 50/4
Eesti U-21 koondis 11/1
Eesti U-19 koondis 4/-
Eesti U-16 koondis 1/-

Karjäär treenerina:

2010-... Paide Linnameeskond (ML) - peatreener

Statistika: Soccernet.ee, Estonian Football 100 Years