Telekanal BBC World News programmis on kaks hommikut järjest olnud kesksel kohal jalgpalli Superliiga. Selge signaal, et tegemist pole kõigest tippsporti puudutava, vaid palju laiema ühiskondliku küsimusega.

Superliiga idee pole ametlikult veel 48 tundi vanagi, kui selle vastu on sõna võtnud nii Boris Johnson kui ka Emmanuel Macron. Ammendava ülevaate andmine olukorrast on keeruline, sest tegemist on pidevalt areneva sündmusega, aga proovime.

12 Euroopa tippklubi (Madridi Real, FC Barcelona ja Madridi Atletico Hispaanist, Torino Juventus, AC Milan ja Milano Inter Itaaliast ning Manchester United, Liverpool, Arsenal, Chelsea, Manchester City ja Tottenham Hotspur Inglismaalt) teatasid pühapäeva hilisõhtul, et lahkuvad Meistrite liigast ja moodustavad uue rahvusvahelise võistluse. Täpne aeg on ebaselge, mainitud on 2022. aastat.

Realiseerumisel ähvardaks see uppi lüüa kogu Euroopa ja maailma jalgpalli ökosüsteemi, sest Superliiga eesmärk on teenida kasumit klubide omanikele, kunas Meistrite liiga eesmärk on teenida raha Euroopa jalgpallile (enamik sellest läheb endiselt osalevatele klubidele), et seda solidaarselt laiali jaotades edendada tervikut, mitte toota kasumit tippklubide omanikele.

Aga jalgpall on ju äri? Ühtepidi jah, aga teistpidi ei. Jalgpalliklubid ei ole asutatud ettevõtetena, mille eesmärk on teenida kasumit, vaid tegu on kogukondlike ühendustega. Et neist on aegade jooksul kasvanud globaalsed brändid ja edukad äriettevõtted, ei anna neile moraalset õigust eirata oma asutamispõhimõtteid ja ühiskondlikku rolli.

Juriidiliselt võib asi olla enamvähem korrektne, aga moraalselt haiseb see rõvedalt ja igast otsast. Ja see ongi see, mis loeb. 

• Aivar Pohlak Superliigast: võimalikke arenguid on palju, kõige tõenäolisemaks pean kokkuleppele jõudmist

Superliiga näol on tegemist separatistliku sammuga, mis sülitab kõigile jalgpallis alati kehtinud kokkulepetele ja põhimõtetele, millest peamine on klubide vastutus sportlike tulemuste eest ehk kaotus toob kaasa tagajärjed. Isekate tippklubide plaan on ebasportlik, sest näeb ette suletud liigat, kuhu kvalifitseerumisel pole määrav sportlik tulemus.

Eurosarjade 65-aastase ajaloo jooksul pole varasemad saavutused või rahakott või isehakanud eliitseltskonda kuulumine kunagi kellelegi privileege andnud, vaid iga pääse on tulnud välja teenida kodustel meistrivõistlustel või eurosarja võitmisega.

Kas niivõrd emotsionaalne ja karm sõnakasutus on põhjendatud?

Jah, on küll. See pole taskufilosoofide jauramine, kuidas kunagi oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, vaid on kaasa toonud üksmeelse hukkamõistu kõigilt rinnetelt. Superliigat on lubamatuks ja häbematuks nimetanud FIFA, UEFA, Inglismaa, Hispaania ja Itaalia jalgpalliliidud ning sealsed kõrgliigad, samuti nende kolme riigi väiksemad klubid. Aga ka Saksamaa tippklubid.

Eriti FIFA, aga ka UEFA suhtes aastakümneid ülimalt kriitiline olnud Inglismaa jalgpalliajakirjandus on praegu üksmeelselt nendega samas paadis ja mõistavad plaani hukka. Liverpooli mängija James Milner ütles pärast eilset 1:1 viiki Leeds Unitediga konkreetselt: "Mulle Superliiga ei meeldi ja loodan, et asjad nii ei lähe."

• Liverpooli kapten Superliigast: see ei ole hea. Loodan, et see plaan ei lähe läbi
• Klopp mõistab inimeste pettumust: mina ja mängijad ei ole Superliigaga kuidagi seotud

Miks ikkagi Superliiga projekt praegu sündis? Mis oli kaalukeel?

Inglismaa klubid. Ilma nendeta poleks Hispaania ja Itaalia klubidel olnud võimalik ega mõistlik plaaniga edasi minna, aga kui Inglismaa tipud pardale saadi, muutus kõik kohe palju ahvatlevamaks. Majandusleht Forbes avaldas 12. aprillil oma iga-aastase maailma kõige väärtuslikemate jalgpalliklubide edetabeli, mille TOP20 oli järgmine:

1. FC Barcelona, 2. Madridi Real, 3. Müncheni Bayern, 4. Manchester United, 5. Liverpool, 6. Manchester City, 7. Chelsea, 8. Arsenal, 9. Pariis Saint-Germain, 10. Tottenham Hotspur, 11. Torino Juventus, 12. Dortmundi Borussia, 13. Madridi Atletico, 14. Milano Inter, 15. Everton, 16. AC Milan, 17. AS Roma, 18. West Ham United, 19. Leicester City, 20. Amsterdami Ajax.

Nagu näha kuuluvad kõik 12 Superliiga asutajat 16 maailma kõige väärtuslikuma jalgpalliklubi sekka, esikümnest pole paadis ainult Bayern ja PSG. Ilma kuue Inglismaa klubita oleks plaan aga palju-palju õõnsam, sest sel juhul oleksid esikümnest hõivatud ainult Barcelona ja Real. See ei lendaks üldse. Aga Premier League'i kommertsedu on kasvatanud selle liikmete brändid globaalselt võimsaks ning kuue tippklubi liitumine separatistidega andiski neile võimaluse eralduda.

Isehakanud Inglismaa Suur Kuuik (Big Six) on juba mõnda aega soovinud oma võimu kinnistada ja teiste arvelt ebaausalt suurendada. Sügisel tuldi siseriiklikult välja plaaniga Project Big Picture, mis oleks reforminud Premier League'i nii, et kõigi võtmeotsuste tegemine oleks läinud selle Suure Kuuiku kätte.

Madalamate liigade klubisid, rivaale Premier League'ist ja Inglismaa jalgpalliüldsust prooviti nõusse saada neile palju raha pakkudes, aga Suur Kuuik saadeti otsustavalt kuu peale. Nüüd teame, et nad küll taganesid, aga ainult selleks, et tulla lagedale uue ahnusest pakatava ebasportliku plaaniga.

Raevukas. UEFA president Aleksandr Ceferin kirjeldas Juventuse presidenti Andrea Agnellit nii: "Ma pole kunagi näinud inimest, kes valetaks nii palju ja sageli nagu tema. Ilmselgelt on ahnus nii suur, et inimlikud väärtused haihtuvad."

Ceferin lisas: "UEFA ja jalgpallimaailma vastuseis sellele häbitule ja isekale, ainult ahnusest ajendatud ettepanekule on tugevaim võimalik. See on täielik rumalus. Idee on näkkusülitamine kõigile jalgpallisõpradele ja meie ühiskonnale. Me ei luba neil seda meilt ära võtta."

• UEFA president rääkis Unitedi ja Juventuse juhtidest avatud kaartidega: mulle pole kunagi nii palju ja järjepidevalt valetatud

UEFA ja tema liitlaste plaan on kõrvaldada separatistid kõigilt oma võistlustelt ehk kui Meistrite liigast lahkuvad 12 tippklubi ise, siis riiklikud alaliidud eemaldaksid nad sealsetelt meistrivõistlustelt. Ning lisaks on UEFA ja FIFA öelnud, et sanktsioneerimata võistlustel – ja seda Superliiga on – osalevad mängijad kaotavad õiguse osaleda koondisejalgpallis ehk EM- ja MM-finaalturniiridel.

Superliiga andis teada, et on juba ennetavalt kohtusse pöördunud, et need keelaksid erinevate sanktsioonide rakendamise ehk riiklikelt meistrivõistlustel eemaldamise, sest nende tutvustatud plaan ei näe ette koduliigade hülgamist, vaid üksnes UEFA korraldatava Meistrite liiga eiramist.

Kokkuvõttes on see tegemist juriidilise vaidlusega, kus pretsedente, millest juhinduda, napib. Kohtulahing oleks kindlasti kirglik, nüansirohke ja prognoosimatu, aga UEFA ja FIFA ei karda tuumanuppu vajutada, sest neil on selleks ülejäänud jalgpallimaailma selge toetus.

Alahinnata ei tasu ka poliitikavälja meelsust – Suurbritannia peaminister Boris Johnson lubas Superliiga vastu võidelda kõigi võimalike meetmetega. Miks? Sest tema valijate seas tekitab Superliiga vägagi üksmeelset vastuseisu ja kui Johnson sellega asiselt võitlusse ei asuks, oleks see talle poliitiliselt kahjulik.

Superliiga-separatiste mõnitav. Kui Leeds United eile õhtul Liverpooliga 1:1 viiki mängis, vältis nende Twitteri-konto vastast nimepidi mainimast, vaid ütles: "Leeds United viigistas tänu Llorente hilisele väravale Superliiga-meeskonnaga Merseyside'i Punased." Soojendusel kandis Leeds United T-särke, kus olid kirjas laused "Jalgpall kuulub fännidele" ja "Teenige see välja!", mille kõrval oli Meistrite liiga logo.

Hispaania viimaste aastate neljas klubi, eelmise kuue hooaja jooksul neli korda Euroopa liiga võitnud Sevilla ütles, et nemad ei taha Superliigast midagi kuulda. Saksamaa tippklubid, nii Bayern kui k Borussia, on kinnitanud, et nemad sinna ei lähe.

Jah. Madridi spordipäevaleht Marca vahendab Reali presidendi, Superliiga juhiks nimetatud Florentino Perezi sõnu: "Inglismaa, Itaalia ja Hispaania suurimad klubid pidid leidma lahenduse kohutavale olukorrale, millest nad end leidsid. Reali mullune eelarve nägi ette 800 miljonit eurot sissetulekuid, aga teenisime 700 miljonit. Tänavu teenime loodetud 900 miljoni asemel äkki 600 miljonit. Kahe hooajaga oleme kaotanud 400 miljonit eurot. /…/ Meil on fännid üle terve maailma ja just see toob raha sisse, teised võistlused mitte."

Keegi ei käsi neil nii palju kulutada. Realil on võimalik loobuda tippmängijatega niivõrd kulukate uute lepingute sõlmimisest ning raamatupidamisest tuleksid kohe rõõmsamad sõnumid. Tippklubide peamine kulu on mängijate palk, kõik muu on selle kõrval köömes. Konksuks on, et väiksem palgafond Realis suurendaks ülejäänud klubide võimekus parimaid enda ridadesse meelitada ja tulemuseks oleks senisest suurem sportlik tasakaal.

Hispaania liigas 16 hooaega järjest esikolmikus lõpetanud ja Meistrite liigas 23 hooaega järjest alagrupist edasi pääsenud Real võiks edaspidi mõlemal rindel esineda hoopis ebastabiilsemalt. Näiteks vahel Hispaania liigas esinelikust välja jääda, sest oluliselt tasasemal mängijateturul jagub ressurssi ühe superstaari ja paari-kolme väga kõrge klassiga tippmehe palkamiseks ka Valencial, Sevillal ja Espanyolil. Esinelikust väljajäämine tähendaks kõrvalejäämist ka Meistrite liigast, aga seda mõtet Real ja Perez seedida ei suuda.

Kindlasti mitte. Euroopa edukuselt teine jalgpalliklubi on AC Milan, kes on võitnud 7 Euroopa meistritiitlit. Meistrite liigas pole nad mänginud kaheksa hooaega järjest. On võistlus seetõttu halvem või igavam? Muidugi ei ole. Tšempionite tõus ja langus on jalgpalli loomulik osa. Mitmed tippklubid suudavad mõõna ületada ja tippu naasta (AC Milan on praegu Serie A-s teisel kohal, mis tagab neile järgmiseks hooajaks Meistrite liigasse naasmise), aga mõned tõesti mitte.

Kahekordne Euroopa meister Nottingham Forest mängib juba pikki aastaid Inglismaa esiliigas. Või kui see tundub eelajaloolise näitena, siis 10 aastat tagasi Meistrite liigas poolfinaalis pallinud Schalke kukub sel või järgmisel nädalal Bundesligast välja. Prantsusmaa ajalooliselt edukaim jalgpalliklubi Saint-Etienne pole kunagi alates 1992. aastast mängitavasse Meistrite liigasse kvalifitseerunud.

Kõik need näited tõestavad ilmekalt, et jalgpallil pole probleemi langenud tšempionitest jäänud tühimike paikamisega. Spordiala ajalugu ja kandepind on rikkalikud ning tagavad uute kauniste lugude tärkamise a la 2016. aastal meistriks tulnud Leicester City või mullu Meistrite liigas veerandfinaali jõudnud Atalanta.

Muuseas, Superliiga asutaja Manchester City sai hooajal 1998-1999 Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas Fulhami ja Walsalli järel kolmanda koha ning tõusis esiliigasse tänu play-off'ile, mille poolfinaalis alistati Wigan Athletic 1:0 ja finaalis Gillingham penaltitega pärast 2:2 lõppenud normaalaega, mille 89. minutil olid nad veel 0:2 kaotusseisus.

Manchester United võitis samal kevadel Meistrite liiga, Inglismaa meistritiitli ja Inglismaa karika. Et derbirivaal kuskil mudas siples, ei muutnud nende triumfi mitte mingilgi vähem väärtuslikuks, vaid rivaalid olid lihtsalt teised. Absoluutses tipus heitlevate võistkondade vahetumine on loomulik osa jalgpallist ning ausas sportlikuks konkurentsis kõrvale tõrjutud tippude pettumuse ja hammastekrigina jälgimine – Man United, jutt käib teist! – on ju puhas nauding!

Igal klubil on võimalik rahaka omaniku või pühendunud fännide toel kogutud raha meeskonda investeerida ja seeläbi kõrgemale tasemele tõusmist püüda, aga enda vägevust saab tõestada ainult platsil, mitte kabinettides või pangakontorites. Superliiga eesmärk on lõpetada aus konkurents ja tagada 12 klubile ebasportlikud privileegid. See on rõve ja sellepärast ma nii ütlesingi:

Jalgpalli Superliiga on läbinisti jälk moodustis. 12 praeguseks sellega liitunud tippklubi on jalgpalli reeturid. Sellele mölaklikkusele pole mingit moraalset õigustust, Superliiga vastu tuleb käivitada totaalne sõda vahendeid valimata. — Ott Järvela (@ottjarvela) April 19, 2021

12 klubi plaan külvab Euroopa klubijalgpalli segadust ja teadmatust. Pole saladus, et väiksemad ja keskmised jalgpalliriigid on UEFA solidaarsusmaksetest suuremas sõltuvuses kui suured jalgpallimaad ning Superliiga mõjutaks kindlasti UEFA finantsolukorrale negatiivselt.

Kui vähenevad UEFA toetused noortetööga tegelevatele tippklubidele, preemiad eurosarjades osalemise eest, toetused taristule ning otsene abi alaliidule, siis arusaadaval kombel mõjub see Eesti jalgpallile halvasti. Kannatada võivad sektoreid on mitmeid, nähtavaim neist aga tippjalgpall. Näiteks kas viimastel aastatel jõuliselt ja mitmekülgselt Premium liigasse investeerinud jalgpalliliidul on jaksu sellega samal tasemel jätkata?

Premium liiga mängijate sihtkohad on seni olnud keskmised jalgpalliriigid, möödunud talvel siirduti näiteks Rootsi ja Tšehhi. Kuna Superliigast tingitud mõju valgub ühtlaselt üle Euroopa jalgpallipüramiidi, vähenevad ka keskmiste jalgpalliriikide klubide käsutuses olevad vahendid.

Kui Bundesliga klubi ostab Tšehhi või Poola tippklubilt 10 miljoni eest seal kasvatatud supertalendi, ostis too klubi omakorda sama liiga väiksematest klubidest paar-kolm miljon eurot maksnud kõvemat mängumeest ja nood klubid said selle miljoni eest turul ringi vaadata. Mida vähem raha püramiidi tipust allapoole vajuma hakkab, seda vähem seda alumistele astmetele jõuab.

Teiselt poolt kärbib klubide rahalist indu asjaolu, et laual pole varianti, et riigi meistritiitel ja mõned võidud eelringides tagavad klubile võimaluse konkureerida alagrupiturniiril Euroopa absoluutse eliidiga. Preemia pole enam emotsionaalselt nii ahvatlev. Seega natuke kärbitakse siit ja tsipake sealt ning iga eurot kaalutakse enne kulutamist oluliselt rohkem, seega mängijaõiguste müük muutub Premium liiga klubide jaoks keerulisemaks.

Finantspoolest ei saa mööda vaadata, aga kui selles vallas on võimalik uue olukorraga kohaneda, siis emotsionaalset pauku seedida on raskem. Ohvriks pole siin ainult Eesti, vaid kogu Euroopa jalgpall, sest Superliiga tapab unistused.

Praegu võib 17-aastane Flora duubelmeeskonnas mängiv kutt unistada, et 2022. aasta sügisel astub ta A. Le Coq Arenal platsile Meistrite liiga alagrupiturniirikohtumises, kus tema vastaseks FC Barcelona ja Lionel Messi. See on väga-väga ebatõenäoline, aga ikkagi oluliselt tõenäolisem kui loto peavõit.

Flora peaks tulema tänavu Eesti meistriks ja tegema järgmise hooaja Meistrite liiga eelringides imet, jõudes alagrupiturniirile. Teel tuleks alistada kaks väga võimsat vastast, aga arvestades, et Flora on teinud kaks head eurohooaega järjest, siis teoorias on neil erinevalt varasemast olemas vundament, millele on võimalik see ime rajada.

Alagrupiturniiril tuleks saada loosiga vastaseks Barcelona (šanss 12,5%), aga kui ei saa neid, siis mõne teise tipu (nt Reali, Man City, Bayern või PSG) ikka saad. Ning tollel duubelrivistuse kutil tuleb vahepeal teha läbi korralik sportlik areng ja jõuda esindusmeeskonna äärele. Väike vigastuskriis tema positsioonil võibki tähendada kohta platsil.

Jah, väga-väga ebatõenäoline, aga mitte võimatu. Tippsport seisnebki lakkamatus rügamises vaatamata väikesele edulootusele. Vibulaskmise olümpiavõitjaks tuleb nelja aasta jooksul üks sportlane, aga selle nimel teevad ju üle maailma tööd kümned tuhanded noored vibulaskjad.

Jalgpallis on üheks preemiaks mängud tippude vastu.  Kirjeldatud unistusi püüavad noored jalgpallurid igas Euroopa otsas, Islandist Iisraelini ja Bulgaariast Belgiani. Ning mõni neist saab igal aastal selle unistuse ka kätte.

19-aastane Moskva Lokomotiivi poolkaitsja Nikita Jossifov mängis 9. detsembril Allianz Arenal Bayerni vastu. Aasta varem oli ta Venemaa tugevuselt kolmanda liiga klubi Kazanka jalgpallur. Rennes'i kaitsja Adrian Truffert kuulus 24. novembril ehk neli päeva pärast oma 19. sünnipäeva põhikoosseisu mängus Chelsea'ga. Aasta varem mängis ta Prantsusmaa tugevuselt viiendas liigas Rennes'i duublis.

19-aastane Midtjyllandi poolkaitsja Gustav Tang Isaksen sekkus 9. detsembril vahetusest mängus Liverpooliga. Poolteist aastat varem polnud ta esindusvõistkonnas debüütigi teinud. Ferencvarose kaitsja Dominik Csontos sai 8. novembril 18-aastaseks. Vähem kui kuu aega hiljem kuulus ta vahetusmeeste sekka mängudes Juventuse ja Barcelonaga. Platsile, tõsi küll, ei pääsenud.

Jossifovile osaks saanud stsenaarium võib teostuda ka Superliiga ajastul, sest Bayern on plaani tagasi lükanud, aga Truffert', Isakseni ja Csontose oma mitte. See on väga kurb ja rusuv. Unistuste tapmine mõjub spordiala tervisele halvasti.

Kokkuvõttes on 12 separatistliku klubi käitumine läbinisti ebasportlik.