Milani naasmine ja igasuvised õppetunnid lojaalsusest (3)
Kolm aastat eurosarjade mänge kõrvalt jälginud AC Milan naaseb rahvusvahelisele areenile täna õhtul, kui Rumeenias minnakse vastamisi kohaliku Craiova Universitateaga. Endiseid hiilgeaegu taastada sooviv gigant on suvise üleminekuakna jooksul kulutanud juba pea 200 miljonit eurot ning tõenäoliselt avanevad uute omanike rahakotirauad järgmiste nädalate jooksul veelgi.
23. mai õhtul Lõuna-Milano Magna Parsi luksushotellist mööda jalutanud inimesed ei osanud tõenäoliselt arvatagi, milline seltskond seda enamike jaoks harilikku teisipäeva klaasakende taga häälekalt tähistas. Pealtnäha olekski võinud tegemist olla tavalise üle pika aja kokku sattunud sõpruskonnaga, kuid Magna Parsis oli lisaks veini- ning šampuseklaasidele ja kallitele suupistetele laual ka klubijalgpalli ihaldatuim, Meistrite liiga trofee. 2007. aastal AC Milani senise viimase eurosarja triumfini viinud meeskond tähistas kümne aasta möödumist päevast, mil Itaalia klubi Filippo Inzaghi kahe värava toel Ateenas Liverpooli alistas.
Kümne aasta tagune päevakangelane oli loomulikult kohal ka nüüd, lisaks teistele ei puudunud kokkutulekult ka Paolo Maldini, Gennaro Gattuso, Massimo Ambrosini, Alessandro Costacurta, Serginho, Marek Jankulovski ja Clarence Seedorf. Toona Inzaghi teisele väravale söödu andnud Kakal ei õnnestunud Milanosse lennata, kuid brasiillase endised meeskonnakaaslased said FaceTime'i tehnomaagia läbi peomeeleolu kaugesse Orlandossegi saata.
Pikale veninud õhtu jooksul jätkus seltskonnal kahtlemata lõbusaid ning nostalgilisi emotsioone esile kutsunud lugusid ka Silvio Berlusconist, kelle 30 aastat kestnud ning 29 tiitlit auhinnakappi lisanud ametiaeg Milani omanikuna lõppes kuu aega varem. Magna Parsis kohalviibinud tähistasid lisaks kümne aasta tagusele tiitlivõidule ühtlasi ühe ajastu lõppu.
On vähe, mida Berlusconist ei teata või mille üle vähemalt ei spekuleerita. Vastuoluline poliitik, meediagigant, klubiomanik on aastakümneid Itaalia päevalehtede esikülgedel domineerinud ja kuigi tema populistliku stiili ja alatasa tema ümber keerelnud skandaalide tõttu vihkavad meest paljud, peavad nemadki tunnistama, et Berlusconi kuulub koos kõikide oma negatiivsete külgedega täieõiguslikult Itaalia jalgpallilugu tutvustavale kollaažile.
Mida on aga teada mehest, kes on pärast pikale veninud ostuprotsessi hakanud astuma Berlusconi poolt sisse tallatud rajal? Enne eelmise aasta kevadet ei öelnud Li Yonghongi nimi Euroopas inimestele üsna arusaadaval põhjusel midagi, kuid Li on võrdlemisi tundmatu kuju isegi oma kodumaal Hiinas.
Päris täpselt ei olegi selge, kuidas Li oma varanduse teeninud on. Erinevad allikad mainivad pakendamissektorit, fosforiidikaevandusi ja osalust Guangzhousse kerkivas 48-korruselises pilvelõhkujas, samas ei kuulu mees Forbes'i andmetel näiteks Hiina 400 rikkaima mehegi hulka. Li elulugu "kaunistavad" mitmed üsna segased detailid, näiteks oli ta ametlikult märgitud paari erineva firma tegevjuhiks, kuigi oli reaalselt seotud hoopis teiste ettevõtetega ning sai nelja aasta eest Hiina valitsuselt trahvi, sest ei avalikustanud oma osaluse müüki ühes ehitusmaterjalide firmas. Li isa ja noorem vend vältisid pärast rappaläinud püramiidskeemi vanglat tänu Hong Kongi kolimisele.
Aasta enne Berlusconi omanikuks saamist klubi eest debüüdi teinud Paolo Maldini ja AC Milani vahele võib sisuliselt võrdusmärgi tõmmata. Seetõttu lootis Li poolt juhitud konsortsium legendaarse kaitsja eelmisel aastal ka klubi juurde tagasi meelitada, hiinlaste ostutehing venis aga oodatust oluliselt pikemaks ning Maldinile ei avaldanud saaga erilist muljet. "Mulle pakuti tehnilise direktori rolli, kes oleks pidanud kõikide projektide, mängijate müümise ja ostmise üle nõu pidama tegevdirektori [Marco Fassone] poolt määratud spordidirektoriga," võttis Maldini ametikohast loobumise oma Facebooki seinal toona kokku.
"Ma uurisin, et mis saanuks siis, kui me oleksime jäänud eriarvamusele ning Fassone sõnas, et siis otsustaks tema," jätkas Maldini. "Ütlesin talle, et minu arvates ei saa see olla võitva meeskonna vundamendiks. Ma olen olnud osaline meeskondades, mis on teinud jalgpalliajalugu ning tean, et heade tulemuste saavutamiseks peab lisaks selgelt defineeritud rollidele olema hea sünergia ka investorite ja juhtkonna vahel."
"Kuigi Maldini polnud projekti toimepidevuses kindel, jõudis Milan aprillis viimaks Li kätesse - seda tänu USA riskifondilt Elliott Managementilt saadud 300 miljoni euro suurusele laenule, mille intress on 11,5 protsenti. Vaatamata lünklikule minevikule ning kahtlustele investeeringute jätkusuutlikuses saabusid Li ja Rossoneri Sport Investment Lux suvisele üleminekuturule kärutäie rahaga, lootuses võimsa laskemoonavaruga koheselt tiitlite jagamisse sekkuda.
Kui Milan suvise akna jooksul viimati kolmekohalise summa kulutas, saabusid klubisse Andrea Pirlo, Filippo Inzaghi ning Rui Costa. Seekord on uute nägudena Milanosse saabunud Ricardo Rodriguez, Mateo Musacchio, Andrea Conti, Franck Kessie, Hakan Calhanoglu, Andre Silva ja Lucas Biglia, kroonijuveelina hakkab Rossoneri särki kandma tõeline maailmaklassi pallur.
* * *
"Ma arvasin, et see on nali," rääkis Torino Juventuse legendaarne ründaja Alessandro Del Piero Sky Sport Italiale. "See uudis tuli kui välk selgest taevast. See on uskumatu tehing, ma ei oleks osanud seda ette kujutada." Milan maksis Juventuse kaitseliini tugitala Leonardo Bonucci eest 35 miljonit eurot ning Del Piero hämmeldus peegeldas ilmselt nii mõnegi jalgpallisõbra mõtteid. Milani suvised jõudemonstratsioonid üleminekuturul on selge tormihoiatuse andnud mitte ainult Juventusele, Napolile ja Romale, vaid kogu Euroopa hiidudele, eesootavast võis mõningast aimdust anda ka laupäevane 4:0 võit Müncheni Bayerni üle. Mida Bonucci liitumisest aga arvata?
Internazionales karjääri alustanud Bonucci ei suutnud teises Milano suurklubis läbi lüüa ning mees rääkis Gazzetta dello Spordile hiljem, et oli toona lähedal karjääri lõpetamisele. Noor Bonucci ei leidnud Interilt piisavalt tuge ning see on talle ka oma jälje jätnud. "Ma olen alati Juventust toetanud, kuigi kogu mu perekond on Interi fännid," rääkis Bonucci vahetult pärast Torino klubiga liitumist 2010. aastal. "Mina olin ainus must-valge lammas. Minu käest on palju küsitud, kas olen oma karjääri alguse tõttu Interi fänn, kuid ma olen alati seletanud, et ma olen meeskonnale, kes mu kõrgliigasse aitas, tänulik, aga sellega asi ka piirdub." Samal ajal oli Bonucci ühtlasi kapi-Rossoneri: "Mängijad, kes esindasid Milani siis, kui ma olin laps, on legendid. Alessandro Nesta oli minu iidol, tänu kellele sai minust kaitsja," rääkis Bonucci Milani kodulehele pärast Milano punamusta klubiga liitumist.
Eelmisel suvel jahtis Bonuccit lisaks Antonio Conte Chelseale ka Pep Guardiola Manchester City. Itaallase jaoks ei olnud kumbki variant aga meelepärane. "Kui üks maailma parimaid treenereid [Guardiola] näitab sinu vastu üles nii palju austust, on keeruline "ei" öelda, aga mu süda jäi siiski peale," kinnitas Bonucci oma armastust viimasel kuuel hooajal Serie A trofee võitnud klubile. "Minus on nii palju Juventust, see on mu südames ja nahas. Iga kord, kui ma Juventuse särki kannan, annab see mulle uskumatut energiat. Ma loodan, et saan klubi jaoks olla sama tähtis kui nemad on minu jaoks." Pärast Milaniga liitumist sõnas Bonucci aga, et tema ning Juventuse omavaheline side hakkas viimasel hooajal vaikselt hääbuma.
See, et Bonucci oma südameklubist lahkus, pole otseselt silmakirjalik. Kui mängija klubi vahetab, pole alati küsimus ambitsioonikuses või palganumbris. Tihtipeale unustavad inimesed, kui palju mängivad otsustes rolli igasugused erinevad perekondlikud, emotsionaalsed ning muud individuaalsed faktorid. On avalikuks saladuseks, et Bonucci ning Juventuse treener Massimiliano Allegri ristasid eriarvamuste tõttu nii mõnelgi korral sarved ja veebruarikuine tüli Juventuse 4:1 võidumängu ajal Palermo vastu jättis keskkaitsja järgmisest Meistrite liiga matšist Porto vastu üldse eemale.
Pärast Meistrite liiga finaali väitis Itaalia meedia, et Bonucci tülitses poolajal Paulo Dybala ja Andrea Barzagliga, Allegri tegi Bonucci lahkumisega selgeks, et ükski mängija pole klubist tähtsam. Ilmselt oleks Bonuccil olnud võimalusi liituda ka mõne välismaise suurtiimiga, kuid arvatavasti mängis mehe soovis Itaaliasse jääda suurt rolli ka poja Matteo tervis. Seega polnudki Juventusel peale Milani tõenäoliselt muid variante.
Bonuccist sai alles üheteistkümnes mängija, kes kandnud nii Juventuse, AC Milani kui Internazionale särki ning kuigi valitsevate meistrite ja möödunud hooaja kuuenda kohaga lõpetanud Milani vahel pole erilist sõjakirvest (naljaga pooleks öeldes on Juventuse peamisteks vaenlasteks kõik Itaalia klubid, kaasa arvatud nad ise), on ühe Itaalia parima jalgpalluri liitumine taas kõrgetele kohtadele heidelda sooviva kõrgliigarivaaliga siiski tähelepanuväärne. Milani fännid, kellest nii mõnegi jaoks mõjus üleminek kui löök täiskiirusel Torinost Milanosse kihutavalt Trenitalia rongilt, on uudisele, et Bonuccist saab koheselt ka klubi kapten, ehk liigagi ükskõikselt läbi sõrmede vaadanud.
Ühest küljest on arusaadav, et sellel suvel valgelt leheküljelt alustanud Milan määras kapteniks paljunäinud ja paljuvõitnud mehe, teisalt jäävad tema kõrval pika ninaga viimasel neljal aastal kaptenipaela kandnud Riccardo Montolivo, kes on naasnud pikalt vigastuspausilt ning juba 1999. aastal Milani noortesüsteemiga liitunud Ignazio Abate. Kummaltki mehelt ei saa uute ostude valguses oodata 45-mängulist hooaega, kuid viimasel kümnendil polegi see Milani kaptenite stiil olnud - Maldini mängis oma viimasel neljal hooajal keskmiselt 20 liigamängu aastas, Massimo Ambrosini käis väljakul keskmiselt 23 mängus. Liigarivaalidelt üle tulnud mängija kohene kapteniks nimetamine võib halvemal juhul riietusruumis tõstatada lojaalsusküsimusi ning see oleks viimane asi, mida Milanil pärast seda suve vaja oleks.
* * *
Ühel vihmasel sügisõhtul 50 aasta pärast istub kunagine Itaalia koondise esiväravavaht Gianluigi Donnarumma koos lastelastega oma uhke maja elutoas ja meenutab VR-videotelt selja taha jäänud mängijakarjääri. "Vanaisa, näita uuesti klippi sellest, kui sind võltsrahaga loobiti," paluvad lapsed. Donnarumma ohkab. Särava karjääri jooksul võitis ta hulgaliselt individuaalseid ja meeskondlikke auhindu, aga igavad medalitseremooniad lapsi ei huvita. Toona Itaalia noortekoondise väravasuul seisnud vanaisa ümber keerlevad võltsdollarid aga küll. Donnarumma paneb video tööle ja üritab meelde tuletada neid inimesi, vestlusi ja otsuseid, mis pool sajandit tagasi jalgpallimaailmas furoori tekitasid. Mälestused on veidi ähmased, sest need ei mängi enam mingit rolli, ei tema ega kellegi teise jaoks. Lapsed naeravad ning temagi muigab. Lõpp hea, kõik hea.
Olgem ausad - kui Donnarumma poleks Milanile särgil olevat logo suudeldes igavest armastust kuulutanud ning rääkinud võimalikust tulevikus ootavast kaptenipaelast, ei oleks ka tema suvine lepingusaaga rahvusvahelist uudiskünnist ületanud. Pärast seda, kui nooruk teatas klubile, et ei soovi Milaniga lepingut pikendada, tembeldati ta mitte ainult Rossoneri, vaid ka Itaaliast kaugel asuvate klubide toetajate poolt koheselt reeturiks, selgrootuks ussiks, kes tegutseb ainult oma verejanulise agendi Mino Raiola taktikepi juhtimisel. Inimesed kipuvad aga unustama, et ainus tõeline lojaalsus jalgpallis on fännide armastus oma klubi vastu. Kõik teised etturid, ratsud ning kuningad tegutsevad malelaual nagu inimesed tööturul ikka, hoolitsedes enda ning oma perekonna huvide eest.
Sarnaselt Maldinile ei olnud Raiola ja Donnarumma kindlad, mida uued omanikud ja nende eesmärgid endast täpselt kujutavad, samal ajal ei unustatud ammust tõde, et tippklubide jaoks on maailmaklassist väravavaht pikaajaline investeering. Oliver Kahn oli Müncheni Bayerni esiväravavaht 14 aastat, tema mantlipärija Manuel Neuer alustab Bayernis kaheksandat hooaega. Iker Casillas kaitses Madridi Reali väravat 16, Petr Cech Londoni Chelsea puuri 11 aastat ning Donnarumma iidol Gianluigi Buffon alustab Torino Juventuses juba 17. hooaega. Käputäis tippväravavahte sobituvad üksikutesse tippklubidesse nagu pusletükid ja kui sobivat šanssi mitte kasutada, ei pruugi järgmist enam tullagi.
Donnarumma meelemuutuse taga peituvad Raiola isiklikud huvid kõrvale jättes oleks noort väravavahti raske süüdistada selles, kui ta tahaks mängida koos maailma parimate palluritega ning igal hooajal võidelda kõige säravamate tiitlite nimel. Milani projekt on ambitsioonikas, aga jalgpallis pole kunagi garantiisid. Kui ühelegi meist pakutaks võimalust tööd jätkata koos oma ala absoluutsete tipptegijatega senisest glamuursemas keskkonnas, haaraksid paljud sellest võimalusest kinni - nii mitte talitada oleks ehk iseendale karuteene tegemine.
Öeldakse ju sedagi, et liiga kaua ühes kohas töötades hakkab inimene stagneeruma ja enese arendamiseks on vaja keskkonna muutust. Mingil põhjusel ei taha see jalgpalli puhul aga kehtida - spordisõbrad üle kogu maailma armastavad Totti, Maldini ja Gerrardi taolisi üheklubimehi ning on pettunud, kui mõni neist otsustab karjääri mõnes "rahaliigas" lõpetada. Meie kollektiivne arusaam tavalisest töölojaalsusest lõppeb staadionile sisenedes, sest seal hakkavad rolli mängima meie ürgsed instinktid.
Jalgpall erineb tavalisest äritegevusest selle läbi, et ratsionaalne ärivaist peab tihti ruumi tegema fänlusest tulenevale irratsionaalsele tribalismile. Jalgpallifänn on emotsionaalne ja näeb maailma tihti ainult oma klubi värvides prillide läbi, mida ei saa neile loomulikult ette heita. Jalgpalli võib vaadelda läbi kalgi majandusprisma, aga inimeste lähedus oma klubidele, pime, palavikuline toetus kollektiivne ühtsustunne ongi need asjad, mis jalgpallist spordialade kuninga teevad.
Ei tasu unustada, et lojaalsus on jalgpallis aga valuutaks, mida jätkub ainult laineharjal surfates - niipea, kui laualt kukutakse ehk mängija vorm langeb, treener lakkab võitmast või klubil ei õnnestu enam kõrgeid palku maksta, koputatakse kiirelt kellegi teise uksele. Kindlasti mäletavad Milani toetajadki, et Kaka pidi 2009. aastal klubist lahkuma Milani nukra finantsolukorra tõttu ning seda, millisel vastuolulisel moel end klubi legendiks mänginud Clarence Seedorf hiljem treeneripostilt minema saadeti.
Donnarumma soostus kahe nädala eest viimaks uuele lepingule alla kirjutama, Serie A-s teenivad temast rohkem vaid Gonzalo Higuain ning Daniele de Rossi. Milani toetajad vaatavad kogu saagale nüüd kindlameelselt läbi sõrmede, nõndasamuti, nagu vaadatakse läbi sõrmede Interi kasvandiku ja endise Juventuse staari kapteniks nimetamisele ning salapärase minevikuga ning laenatud rahakohvritega investori suurtehingutele. Traditsioonid traditsioonideks ja lojaalsus lojaalsuseks, aga endiseid hiilgeaegu saab taastada vaid võites. Milan on pakendatud küll veidi teistmoodi kui me oleme harjunud nägema, kuid nad seisavad surfilaual püsti ja ootavad kannatamatult, et näha, kui kõrgeks nende valitud laine kujuneb.
