Esimese Miss Soccerneti tiitli võitnud Tallinna Kalevi mängija Age Uibo eelistab modellindusele igal ajal jalgpalli. Ta kirjeldab ennast kui dressides tüdrukut, patsiga poissi, kelle põlved on alatasa lõhki.

19-aastane aastane neiu tegeleb jalgpalliga pühendunult, treenides oma elukohas Kuressaares lisaks tavatrennile ka koos sealse meeskonnaga. Samas tunnistab Uibo, et kõrgeid sihte ta endale jalgpallis seadnud ei ole ja et Eestis ongi raske midagi tõeliselt suurt saavutada.

Sa võitsid Miss Soccerneti tiitli veenva ülekaaluga. Kas Sa modelliametile ei ole mõelnud?

Ei ole, pole minu ala.

Aga miks?

Kuna ma ei ole näinud ühtegi naisjalgpallurist modelli ning nad on kõik väga naiselikud. Mina aga olen dressides tüdruk, patsiga poiss. Ja pealekauba on mu põlved alatasa lõhki.

Kas sa meie e-poe uute kaupadega oleksid nõus poseerima?

Teil on ju juba Sillakas (Annika Sillaots - toim.) alastipiltidega ees. Muidu oleksin põhimõtteliselt nõus küll. Aga see ei tähenda seda, et ma tahaks Sillaotsa kohta ära võtta või temaga sarnaseid pilte teha.

Kus, millal ja miks Sa jalgpalliga tegelema hakkasid?

Alustasin 7-aastaselt, kui ema-isa töökaaslane Priit Simson mind trenni kutsus. Alguse sai see Lasnamäe Sportmängudekoolis, kus esimeseks võistkonnaks oli LMSK Dino, kellega tulime Taani lahtistel meistrivõistlustel võitjaks. Ema ütles mulle ikka, et kui ma veel oma õdesid jalaga löön, siis ta võtab mind trennist ära. Ju mu jalalöök oli siis juba vähe tugevam.

Kas Sa tegelesid enne jalgpalli veel millegagi?

Varem käisin tantsimas ning võimlemas. Veel mängisin igasugu pallimänge. Eriti hoovis poistega jalgpalli.

Sa elad Kuressaares, kuid pärit oled Tallinnast. Kuidas sinna sattusid ja millega seal tegeled?

Õpin Kuressaares turismi ja reisikorraldust. Kuressaare valisin just sellepärast, et tahtsin kodust eemale ning iseseisvat elu proovida. Tähtsaks mõjutajaks oli ka see, et veetsin suvel palju aega Kuressaares ning kool, mille valisin, on kõige paremal tasemel. Ühe variandina kaalusin ka välismaale tööle minemist, kuid see langes lõppkokkuvõttes siiski ära.

Sa treenid küll Saaremaal, ent mängid klubijalgpalli Tallinna Kalevis. Miks nii?

Mulle meeldib mu võistkond, sest mul on kõige parem võistkond üldse. Ma olen nendega juba aasta aega koos mänginud ja tunnen end klubis hästi.

Mingi hinna eest Kuressaarde ei tõmba?

Hetkel kindlasti mitte, kuna siin ei ole naistele normaalseid tingimusi loodud, sest siin pannakse põhirõhku meestele. Kalevis on meil aga meestega võrdsed tingimused. Aga ühes klubis peakski nii olema, et ühe soo esindusvõistkonda ei eelistata teisele.

Sa käid Saaremaal ka meeste trennis. Miks?

Sellepärast, et naiste trennid on minu jaoks igavad, kuna nemad on mänginud tunduvalt vähem aega kui mina. Veel tunnen ma, et meeste trennis õpin ja arenen ma rohkem kui naiste trennis.

Kui tihti Sa meeste trennis käid?

Kaks kuni kolm korda nädalas pluss naiste trennid ning jõusaal, ujumine ja jooksmine. Korra nädalas käin ka kohalike harrastajatega saalis mängimas.

Kuidas Sa üldse sinna sattusid?

Jansu (Jaanis Kriska - toim.) juba suvel viskas nalja, et ma võiksin meeste trenni minna. Siis jäi see veel ära, ent nüüd kutsus Elari (Elari Valmas - toim.) uuesti ning seekord proovisin ja nii see läks.

Millistes klubides Sa peale Tallinna Kalevi veel mänginud oled?

LMSK Dino, Eesti Näitused ning EVL Silwi Kehtna. Hetkelgi olen põhimõtteliselt Kehtna nimekirjas, ent laenulepingu alusel pallin Kalevis.

Soccernetis üleval olnud kolumnit naistevuti kohta luges viis korda vähem inimesi kui missiuudist. Kas tase on tõesti nii kehv või on Sinu arvates asi milleski muus?

Ma ise ei ole seda artiklit kahjuks lugenud ning ei oska seega ka täpselt öelda, milles asi võib olla, kuid misse ja ilusaid tüdrukuid tahavad kõik näha.

Mida Sa ütleksid neile inimestele, kes arvavad, et naiste koht ei ole palliplatsil?

Mina küsiksin sellepeale, et kus meie koht siis on? Köögis? Ei! Me tahame ka mängida ning meile meeldib see mäng. See ei ole mehelik mäng. See on mäng, mis sobib nii meestele kui ka naistele.

Eesti naiste koondisele ei ole suureskoorilised kaotused mingi haruldus. Milles meil võrreldes teistega kõige rohkem vajaka jääb?

Meile on sattunud ka väga tugevad vastased, näiteks Itaalia, Inglismaa, Rootsi jne. Äkki on asi ka selles, et meie naiste koondised ei saa piisavalt koos mängida, kuna korraldatakse vähe treeninglaagreid ja kogunemisi. Samuti on Eestis naiste jalgpalliga alles alustatud ning nagu kõik arengud, toimub ka see tasapisi ning hirmkõva tase ei saagi üleöö tulla.

Kuidas Sinu arvates saaks olukorda parandada?

Ehk suudaks asja paremuse poole viia treenerite ja muu personali arvu suurendamine. Ja muidugi ka eelpoolmainitud treeninglaagreid ning kogunemisi võiks naistel rohkem olla.

Millistes vanuseastmetes Sa ise Eesti koondist esindanud oled?

Paar aastat olen mänginud U-19 vanuses ning mõned mängud ka klubide koondise eest.

Kes on Sinu arvates tugevaim vastane, kelle vastu Sa ise koondise värvides mänginud oled?

Itaalia ja Rootsi, kuid viimane oli siiski veidi tugevam.

On Sul jalgpallurina kindlad sihid silme ees? Kas Eestis saabki üldse unistada päris tippu jõudmisest või eksisteerib naistejalgpall sisuliselt vaid hobi tasemel?

Hetkel kindlaid sihte endale küll võtnud ei ole. Eestis on üldiselt suhteliselt raske midagi suurt saavutada. Ma arvan, et praegu olemegi peaaegu tipus, kuna mängime ikkagi Meistriliigas kõrgete kohtade peale. Minu teada ei ole meil vist ühtegi naist, kes saaks Eesti liigas mängimise eest palka.

Seega võib põhimõtteliselt öelda, et Inglismaa, Rootsi jt proffide vastu mängib sisuliselt Eesti amatööride koondis?

Umbes nii jah, kuigi ma ei tea, mis näiteks Rootsi koondises toimub. Kas nemad saavad raha ning treenivad nagu professionaalid. Aga eeldatavalt on nende seis võrreldes meiega siiski tunduvalt parem.

Aga kui hakataksegi palka maksma, siis kas see muudaks midagi?

Kindlasti muudaks. Mängijatele annaks see kindlasti rohkem motivatsiooni ning ehk siis hakataks naisi ka veidi tõsisemalt võtma, et me ei käi umbes niisama laste kõrvalt mängimas. 

Miks ikkagi Sinu arvates pööratakse Eestis naistevutile nii vähe tähelepanu?

Tundub, et kedagi väga ei huvitagi, mida naised teevad. Keegi ju võiks asja enda peale võtta ning meid rohkem rahvale lähemale tuua.

Kuidas saaks seda parandada?

Meie tulemusi jms peaks kajastama sama palju kui meestel, meist rohkem kirjutama. Rohkem reklaame jne. Ent samas, raske on kedagi veenda naistevutti vaatama tulema, kes arvab, et meie mäng ei ole vaatamist väärt. Aga need, kes leiavad, et on, mida vaadata, on alati kohal.

Kui palju üldse naiste mänge tavaliselt inimesi vaatamas käib?

Pole ausaltöeldes üle lugenud, kuid harilikult on need sõbrad ja tuttavad. Päris võõraid kohtab harva. Isegi kui mängisime Balti Liigat, millele olid ka reklaamid üleval, oli rahvast staadionil väga vähe. Ükskord aga on olnud väga palju publikut. See oli tookord, kui Eesti U21 mängis A. Le Coq Arenal Wales'iga ja meil oli samal ajal Sportland Arenal mäng Floraga, sest siis ootasid kõik inimesed piletisabas. Samuti tuli ka Eesti-Wales'i mängu poolajal väga palju rahvast meie kohtumist vaatama.

Mida Sa ootad uuelt aastalt ja hooajalt?

Ootan palju ägedaid mänge! Tahaks täita ka meie naiskonna püstitatud eesmärgi - teine koht Meistriliigas. Personaalse eesmärgina tahan õppida kaitses mängida, kuna ma arvan, et see on mu uus koht. Tahaksin õppida seal kõik ilusasti ära. Suluseise jälgima jms. Kui ma ründajana mängisin, olin pidevalt suluseisus sees.

Kas Sa ise meeste Meistriliigat ka jälgid?

Ikka, käin vahel mänge vaatamas ning netist loen. Sõbrad on ka paljud jalgpallurid ja räägivad, mis seisud jäid jne.

Kui Kalev ja Kuressaare Esiliigas mängisid, kumma poolt Sa siis olid?

Pigem vist ikka Kuressaare.

Kas Sinu arvates peaksid meeskonna ja naiskonna mängijad omavahel tuttavad olema?

Võiks küll nii olla, sest siis sa vähemalt tead, kes su klubis mängivad. Vähemalt esindusvõistkonnad.


Vaata ka:
Palun trummid, Miss Soccernet 2006 on ...