Tallinna Flora II mängija Dan Tõnus tegi treener Norbert Hurdaga pika intervjuu, kus Hurt rääkis oma lapse- ja koolipõlvest, mängija- ja treenerikarjäärist, noortetöö koordinaatori ametist, treeneriameti tähendusest, tulevikust, vaba aja tegevustest ja elu mõttest:  

Jõuan natuke enne kella kolme FC Flora kontorisse. Kokkusaamine Norbertiga on lepitud kella kolmeks. Näengi teda õige pea, kuid enne intervjuu alustamist laseb ta mul veel natuke oodata. Nimelt on tal vaja rääkida Siim Lutsuga esindusmeeskonnast. Hurt on küll põhikohaga duubelmeeskonna treener, kuid aitab veel hooaja lõpuni abitreenerina Marko Lelovit, kellest sai äsja esindusmeskonna peatreener. Jõuame veel kindlaks teha koha, kus vestluse läbi viime. Norbert pakub selleks uhke ruumi – FC Flora peatreeneri kabineti. "Praegu pole seal nagunii kedagi," ütleb ta, nagu poleks see midagi erilist. Kuid kui paljud saavad öelda, et nad on käinud oma riigi meistritiitlit omava meeskonna treeneriruumis? Ma kujutan ette, et mitte just paljud...

Algatuseks uurin, kuidas tal parasjagu läheb, ja juba sellest vastusest kumab palju tema olemuse kohta. Norbert on oma eluga rahul. Ta mainib klubis juurde tulnud kohustusi ning võimalust arendada klubi ja suhelda selle käigus erinevate inimestega. Lisaks kiidab ta oma meeskonda, iseloomustades seda sõnaga "kihvt". Samuti on ta rahul oma eraeluga ning tervisega. "Rahulolev" on sõna, mis mulle pähe tuleb, kuulates tema vastust.

Norbert läks salaja jalgpallitrenni

Jätkame tema lapsepõlvega. Norbert, või Nopi, nagu tema tuttavad teda kutsuvad, on sündinud ning kasvanud Tartus. Kodu asub tal Annelinnas, kus ta elas koos oma ema, isa ja aasta noorema venna Martiniga. Norbert räägib tihti treenerina eetikast ja ta leiab, et seda on suures osas mõjutanud tema kodune kasvatus. Kodu peab Norbert kõige aluseks. Ta ütleb, et kuigi tema vanemad on erinevad, on mõlemad just psühholoogiliselt targad ja seega on kasvatanud Nopist ja Martinist eeskujulikud noored. "Kodus oli selge, et ropendada ei tohi ja rumalat juttu ka ei soositud," ütleb Nopi. Oma mängijatel ei luba ta samuti ropendada ning ta ei leia sellel kohta ka enda sõnavaras. Õues mängiti teiste lastega lisaks jalgpallile igasuguseid mänge. Sport on alati kõrgel kohal olnud. Siiski, kui väike Nopi ütles, et ta tahab jalgpallitrenni minna, keelas ema selle ära. See aga takistavaks jõuks ei saanud, pigem vastupidi, sest Norbert läks salaja trenni ning järgmisel päeval võttis veel väikese venna ka kaasa. Poisid läksid 81. aastal sündinute gruppi, mis tähendas, et vanema venna jaoks olid teised kaks ja noorema jaoks tervelt kolm aastat vanemad. Klubiks oli Tartu Tammeka, kus Norbert mängis nii noormängijana kui ka täiskasvanuna, saades hiljem ka treeneriks.

Mõeldes oma mängijapäevadele, meenub talle kõigepealt hilises minevikus amatöörina FC Otepääs veedetud aeg. Ta tõstab esile õhkkonda, mille tekitasid väikese linna jalgpalliklubi toetajad. Ta mainib ka võitu Paide Linnameeskonna üle karikasarjas, kus kolmanda liiga meeskonnal õnnestus alistada Meistriliiga klubi. Lisaks toob ta mälestustest välja seiga noormängijana, kui oldi Soomes sõprusturniiril. Meeskond jagati kaheks, sest mängiti seitse seitsme vastu, mitte üksteist üheteistkümne vastu. Üks pool meeskonnast oli koos treeneriga ühel väljakul mängimas ja teine ilma treenerita teisel väljakul ja seal ilma treenerita võistkonnas juhtus olema ka Norbert. Esimene poolaeg kaotati tervelt 0:6 ja oli vaja muudatusi teha. Selle ülesande võttis enda peale Nopi, pannes paika mängijate asetuse väljakul ning juhtides meeskonna 7:6 võiduni, lüües ise lausa neli väravat! Treenerivaist ilmnes juba sel ajal, kuigi Norbert ise seda eriliseks ei pea.

Nõu küsivad nii mängijad kui ka lapsevanemad

Kooliteed alustas ta Tartu Descartes'i Lütseumis, kuid keskkooliks valis Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Mõlemad koolid on jätnud talle hea mälestuse. Koolielu mäletab Nopi küll väsitavana, kuid mitte just raskena. Kõrgharidust asus ta omandama samuti Tartus, erialaks kehakultuur. Jutu käigus saan teada, et see polnud üldsegi mitte tema esimene variant. Norbert mainib, et talle on alati meeldinud diskuteerida ning seetõttu mõtles ta noorena juristiks hakata, aga kuna eksamitulemused selle alani ei küündinud, otsustas ta proovida avalikku haldust esimesene variandina ning alles seejärel kehakultuuri. Juhtuski nii, et tasuta kohale sai ta kehakultuuri erialale. Kehakultuur viis Norberti küll treeneriametini, kuid alles bakalauruseõppe lõpuaastal. Ta räägib, kuidas ta pärast nelja õppejõu ees tehtavat suulise eksami edukat sooritust teatas rõõmsalt, et tema ei kavatsegi treeneriks hakata. Mõttes oli pigem tegeleda ettevõtlusega, teha "bisnesit", sest treeneriamet polnud sellel ajal ühiskonnas populaarne ning isa on Norbertil samuti ettevõtja.

Meelemuutus tuli aga siis, kui tuli praktikale minna, et ainepunkte saada. Asudes Tammeka 95. aastal sündinute poiste grupi juurde Kristjan Tiirikule abitreeneriks, sai Nopi aru, kui meeldiv on olla treener. Ta iseloomustab seda aega ilmekalt: "Nad andsid nii palju positiivset energiat. Õpetasid neile midagi ja nädala pärast nad juba oskasidki seda! Ei olnud küsimustki, et tahan selle ametiga tegeleda." Seda vahetut emotsiooni, mille annavad mängijad treeningul, nimetabki Norbert hiljem treeneritöö kõige meeldivamaks küljeks. Ebameeldivaid külgi ta ei nimeta ning ütleb hoopis: "Ei ole negatiivset, on vaid väljakutsed."

Jõuamegi oma teemaga treeneriameti tähenduse juurde ja tema vastusest on näha, et see tähendab palju. Selle küsimuse üle arutleb ta kõige pikemalt. Rõhutades treenerite erinevust, märgib ta, et mõni treener annabki paar tundi päevas trenni ja kõik, kuid tegelikult see nii olla ei tohiks. Suure märksõnana toob Norbert välja vastutusrikkuse. Ta leiab, et treener vastutab nii meeskonna kui ka eraldi iga mängija ees. Ta ütleb: "Ei saa olla nii, et teed seda tööd pool aastat ja siis otsustad päeva pealt lahkuda. Noorele on see suur stress, kui ta jõuab ära harjuda inimesega, kes teda õpetab, kuid seejärel see inimene vahetub." Lisaks on treener mängijale eeskuju ning seetõttu peab treener olema eetiline. Norbert nõuab endalt samamoodi õigel ajal kohalolemist, kombeid ja sportlikku eluviisi. Ta leiab, et treeneriamet kasvatab ka treenerit ennast, sest mängijale tuleb olla selline eeskuju, kelle eetilisusest saab aru talle peale vaadates. Mõju on mängijale suur. See tuleb suuresti välja ka sõnades, mida treener mängijale edasi ütleb. Norbertit on iseloomustatud hea motiveerijana ning ta ise ütleb selle peale, et ta on analüüsiv inimene ja seega mõtleb, mida ta oma mängijatele või ka eraelus teistele inimestele ütleb, ning nii oskab ta õigesti sõnu valida. Samuti tuleb ennast avalikult korralikult presenteerida, näitena toob ta suhtlusvõrgustikes noorte profiilidel esinevad pildid alkoholipudelitega. Ta leiab, et sellist asja ei tohi olla ka treeneril, sest treeneri, nagu ka sportlase puhul peaksime küsima, millest on tema pidanud loobuma, et olla hea treener ja eeskuju. Ta võrdleb treenerina eeskujuks olemist isegi lapsevanema rolliga, kirjeldades, kuidas mängijad otsustavad vahel tulla elulist nõu küsima vanema asemel hoopis treeneri käest ja kuidas isegi lapsevanemad küsivad vahel kasvatuslikku nõu.

Töö määramisel ei selgitatud, mis see endast kujutab

Jõudes treeningu detailideni ja ettevalmistuseni, ütleb Norbert, et ettevalmistuseks kuluv aeg on erinev, sõltuvalt treeningu eesmärgist, ja lisab, et ühe treeninguga on võimalik anda väga palju. Laias laastus võtab plaanide koostamine päris palju aega. Kõige suurem plaan on hooajaplaan, mis paneb suures osas paika, millele hooaja jooksul keskendutakse. Täpsemad teemad saadakse mängujärgsete analüüsidega. Mängu järel otsib Norbert vastuseid küsimusele, miks midagi juhtus. Vahel tuleb see vastus kohe, vahel hiljem, kui ta on enda sees paar päeva mängu analüüsinud, ning vahel tuleb appi võtta videomaterjal, mida alati ei ole saada. Analüüside tulemusel saab jälle püstitada teema, millele treeningul rohkem keskenduda. Sealjuures ei tohi ära unustada, et treeningud peavad olema pidevalt seotud - iga kuu järgmise kuuga, iga nädal järgmise nädalaga ja iga treening järgmise treeninguga. Lisaks tuleb vastavalt teemadele süveneda parasjagu suurema tähelepanu all olevasse teemasse. Näiteks vastupidavust arendades tuleb endale raamatuid lugedes ja selle kohta uurides täpselt selgeks teha, mida see õieti tähendab, sest muidu ei oska treener selle arendamise protsessi korralikult juhtida. Samuti on treeneril vastutus mängija tervise ees ka juba kõige lihtsamal kujul - lastetreeningu puhul. Ei tohi tekitada olukorda, kus treening soodustab mõnd terviseriket. Kuigi plaanid teemade osas on varakult paigas, toimub ühe trenni detailne ettevalmistus samal päeval. Välja on vaja valida harjutused, mida kasutada treeningul, andmaks edasi õigeid ideid. Vahel peab harjutusi ise välja mõtlema ning see loometöö võib olla päris aeganõudev. Vahel aga sobib ka mõni lihtsam harjutus, mida on varem kasutatud. Viimase asjana enne trenni tuleb veel paika panna mängijate asetus väljakul, sõltuvalt mängijate arvust.

Lisaks Flora duubelmeeskonna treenerikohale on Norbert veel Flora noortetöö koordinaator ning Eesti U-16 koondise treener. Ta ütleb ausalt, et U-16 koondis on tema kolmas prioriteet, kuid see ei tähenda ka selle koha kõrvale jätmist. Selle peale kulub lihtsalt vähem aega, kuna kogunemisi pole tihti ja seal ei pea ta uusi treeningmetoodikaid proovima, sest duubli peal on juba suurem osa läbi proovitud.

Aeganõudvam ja suuremat analüüsi nõudev koht on noortetöö koordinaatoriks olemine. Ta kirjeldab, kuidas talle selle töö määramisel ei selgitatud, mis see endast kujutab. Seega pidi ta selle ise välja mõtlema. Tema esmaseks eesmärgiks on levitada jalgpalli kasvatuslikku poolt, mis hõlmab üldisi kombeid ja filosoofiat, mis peaksid noore florakaga kaasas käima. Spetsiifilisemalt üritab ta treeneriteni viia, nagu ta seda ise nimetab, pedagoogilist jalgpalli, mille on siia toonud hollandlased. Sellega mõtleb ta seda, et jalgpalli õpetamine peaks muutuma õpilasekesksemaks. Seega harjutust tehes või lihtsalt mängides peaks mängija jõudma mingi idee lahenduseni iseseisvalt, mitte nii, et keegi talle selle ette ütleks. Samuti peab treener oskama õpetusi siduda suure mänguga, mis on noore arengus ülioluline. Pedagoogilise jalgpalli levik on meil Norberti arvates juba päris heal tasemel ning paljudest isegi eespool. Võrdluseks toob ta Türgi, kus ta ennast paar aastat tagasi täiendamas käis. Suurest jalgpalliriigist Türgist oleme tema arvates paljuski eespool. Näidetena toob ta sellesama üha enam leviva pedagoogilise jalgpalli, varasemast suurema arvu haridusega treenereid ning küllaltki head tingimused jalgpalli mängimiseks. Kuigi haridus ja teadmised saavad väikese rahvaarvu tõttu hästi levida, on meie vähesus ka meile probleemiks. See jätab vähem mängijaid, kelle vahel valida. Kasutades jälle Türgi näidet, kirjeldab ta, kuidas türklastel on lihtsam leida kiireid ja tehnilisi mängijaid, kuna neil on lihtsalt suurem valik. Samuti tuleb vähesus kahjuks publikuarvude näol, mis tähendab ka vähem raha. Viimase probleemina mainib ta meie noorust riigina. "Oleme alles kujundamas oma jalgpallialast käekirja, kuid sellegi arendamisel ja levitamisel võib meie väike rahvaarv kasuks tulla," leiab Norbert.

Norbert on mõjutanud paljude maailmavaadet

Isikliku tuleviku osas Nopi ei kiirusta ja selgitab ka, miks. Ta ütleb, et on võtnud omaks uue filosoofia ja on aru saanud, et liigne ambitsioonikus on piirav: "Varasemalt olen olnud tõesti ambitsioonikas ja pidanud kogu aeg igale poole jõudma. Aga mis siis saab, kui ei jõua?" Seega on ta võtnud seisukoha, et ei ürita kõrgemale minna siis, kui tema seda tahab, vaid siis, kui teda kuskil vajatakse. Nii seletabki ta, kuidas ta on avatud võimalusele olla treeneriks kunagi ka väljaspool Eestit ja näha, kuidas mängitakse seda mängu tipptasemel, kuid ta usaldab senini elu käiku ja areneb meeleldi Floras.

Huvi filosoofia ja tasakaalu vastu ilmneb ka teistes asjades. Kui küsin temalt jalgpallialaste eeskujude kohta, ei oska ta täpselt ühtegi isikut välja tuua, nimetades vaid Hollandi kooli, mis on üleüldiselt Eesti jalgpalli mõjutanud. Isiksusena toob ta välja hoopis Bruce Lee, kellest nähtud dokumentaalsaade, kus Lee rääkis oma põhimõtetest ja filosoofiast, inspireerib Norbertit siiani. Ka raamatutest eelistab ta lugeda pigem vaimse sisuga raamatuid. Ta mainib Paulo Coelhot ja Robin S. Sharma raamatut "Mungast, kes müüs oma Ferrari". Lisaks alustab ta oma päeva joogaga ning käib paar korda nädalas joogat harrastamas ka spordiklubis.

Vabast ajast rääkides toobki Nopi esile sõbrad, spordi, kino ja raamatud. Sõpru, keda kirjeldades pakatab ta jällegi rahulolust, iseloomustab ta küll erinevatena, kuid usub kõiki olevat head ja siirad inimesed. Enamasti on nad spordiinimesed erinevatelt aladelt ja seega veedab Norbert ka vaba aega tihti sporti tehes, harrastades ujumist, jooksmist, rattasõitu või tennisemängu, ja loomulikult jalgpalli. Filmidest mainib ta ka enamasti spordiga seotud filme nagu "Remember the Titans" või "The Greatest Game Ever Played", kuid lisab ka, et üheks lemmikuks on veel Tom Cruise'i "Top Gun".

Lõpetame intervjuu elu mõtte teemal. "Öeldakse, et kui oled saavutanud midagi suurt, on sinu sees tühjus. See tühjus ongi suurim rahulolu ja sel hetkel sa lihtsalt oled. Ehk võikski öelda, et tuleb elada hetkes. Osata elada hetkedes ongi võib-olla see elu moto."

FC Flora II mängija ja kapten Ragnar Piir: "Norbert on väga omapärane ja karismaatiline nii treeneri kui ka inimesena. Ta on kindlasti mõjutanud meeskonnas paljude maailmavaadet erinevates valdkondades ja tema jutt tundub alati usaldusväärne. Ta on meile eeskuju ja autoriteet, kelle sõnale sa ei vaidle vastu, vaid kellega sa lähed räägid inimlikult ja üritad leida lahendust, kui sulle midagi ei meeldi. Väga positiivne ja energiat edasikandev inimene."

Norbert Hurt

Klubikarjäär treenerina:

2005-2006 JK Tammeka 90
2007 JK Maag Tammeka III
2008 JK Maag Tammeka II
2009 JK Tammeka
2011-2012 FC Flora II

Klubikarjäär mängijana:

1999 Tartu JK
2000-2001 JK Merkuur
2001 Tartu JK 
2002-2003 JK Merkuur
2004 FC Elva II
2005-2006 JK Tammeka II
2008 JK Maag Tammeka III
2009-2010 FC Otepää
2012 HÜJK Emmaste