On 23. detsember 2011. Viimased päevad on Atletico Madridi jalgpalliklubi jaoks olnud tormilised. Kaks päeva varem koliseb klubi välja Hispaania karikasarjast, kaotades kolmandal tugevusastmel mängivale Albacete Balompiele. Usalduskrediit senise peatreeneri Gregorio Manzano arvel on lõplikult nulli jooksnud ning päev pärast mängu saab 55-aastane hispaanlane sule sappa.

Ent uus peatreener on juba leitud. Meeskonda asub juhendama 41-aastane argentiinlane Diego Pablo Simeone. Mängijana klubis kaks perioodi veetnud Simeone on fännide seas erakordselt populaarne. Teda mäletatakse kui üht 1996. aasta suurvõidu arhitekti, mil Atletico Madrid noppis nii Hispaania meistritiitli kui ka karikasarja kullad.

Nüüd saab ta enda käsutusse meeskonna, mis on küll talentidest tulvil, ent kõigub kuristiku serval, olles liigas väljakukkumistsoonist vaid napi nelja punkti kaugusel. Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. Argentiinlane tõstab vireleva, neile pandavaid lootusi petva ja oma potentsiaali mitterealiseeriva meeskonna Hispaania ja Euroopa jalgpalli kõige kõrgemasse tippu.

Ühe jalgpalliklubi staatust igaveseks muutnud kümnendi möödumise puhul vaatame sellele perioodile tagasi läbi suure treeneri enda sõnade.

• "Mulle meeldib agressiivne, tugev, eesmärgile pühendunud ja vasturünnakutel kiire meeskond. Need on omadused, mida Atletico fännid on alati hinnanud, mis aitavad neil seda särki armastada ja sellega samastuda."

Need on sõnad, mille värske peatreener lausub oma kõige esimesel pressikonverentsil. Suund on selge - Simeone ei plaani hakata kopeerima barcelonaliku söödujalgpalli ega Real Madridi rikkalikku ründemängu. Mängijana oli ta box-to-box keskpoolik, kelle ülesandeks oli lõhkuda vastase rünnakuplaan, tappa staaride mängutuju ja nõelata ise, millal iganes selleks võimalus tekkis.

Atletico mänguplaan on otsekui ühe mehe loomuse kehastus - hingestatud, allaandmatu ja läbinisti võitluslik. Simeone tunneb klubi DNA-d läbi ja lõhki ning teab, et fännidegi jaoks on kõige olulisem väljakul viimse hingetõmbeni võitlev meeskond. Filosoofia alustalaks saab coraje y corazon - julgust ja südant.

• "Mäng mängu haaval."

Kuulus partido a partido kujuneb argentiinlase väsimatult korratavaks mantraks. Samm sammu haaval tähendab, et edu saavutamiseks tuleb iga mängu mängida nagu viimast ja edu korral mitte pilvedesse tõusta. Kahe jalaga maa peal püsimiseks on ka põhjust.

Simeone leiab end halastamatust konkurentsist, kus La Ligat domineerivad kaks jalgpallimaailma superjõudu - Real Madrid ja FC Barcelona. Teistele klubidele on läbi ajaloo antud selle hegemoonia rikkumiseks vähe sõnaõigust, ent viimased 10 aastat on need kaks klubi ainiti olnud maa meistritiitli otsustajateks.

Kui Simeonelt küsitakse, mis on kõige suurem vahe nende ning Barcelona ja Reali vahel, vastab ta konkreetselt: "400 miljonit eelarveraha."

• "Atletico Madridi eest mängimine ei ole kerge ülesanne. Ainult andest ei piisa, latt on väga-väga kõrgel."

Uus peatreener seab nõudmised mängijatele äärmiselt kõrgele. Simeone filosoofia ehk Cholismo näeb ette ranget distsipliini ning ülifüüsilist jalgpalli. Kogu meeskond peab osalema pressingus, tegema ennastsalgavat kaitsetööd ning sööstma võimaluse tekkides innukalt rünnakule. Iga mängija panus on kas 100% või 0. Kui sa ei pinguta maksimaalselt igas trennis, pole mõtet platsile pääsemisest unistadagi.

Kui tihti te näete meeskonna tipuründajat oma kastis vastase antud madalale söödule ette viskumas? Antoine Griezmanni jaoks pole sellised ülesanded võõrad. Moussa Dembele esimene tutvus Atletico intensiivsete treeningutega lõppes teadvuse kaotamisega. Radamel Falcao aga lausus hooaja 2012/13 hooajaeelset treeninglaagrit kommenteerides: "Päeva lõppedes oleme me surnud, ent kui hooaeg algab, siis uskuge mind, me lendame väljakul!"

• "Ma jälgin palju jalgpalli ja loen psühholoogia kohta. Kui need kaks asja kokku viia, saab meeskond märksa parem."

Madridi punavalgete tagasi konkurentsi kergitamiseks peab mentaliteeti muutma kogu klubi. Simeone nõuab ühe esimese asjana kodustaadioni väravavõrkude vahetamist - anonüümse valge asemel peavad võrgud taas saama punavalged. Organiseeritud kaosest peab saama perekond, ühes rütmis hingav organ, kus kõigil on ühtviisi oluline roll: ametnikel, muruhooldajatel, meeskonna taustajõududel, presidendil ja juhatusel.

Jalgpallurid on Simeone jaoks sõdalased, relvad, kellest sõltub võit või kaotus. Tema sõnul pakub kõige enam rahuldust näha mängijat kasvamas ning arenemas. Kokest sirgus tema käe all kapten, Diego Costast peatamatu väravalööja ning Juanfran Torrese muutis ta keskpärasest ääreründajast maailma tipp-paremkaitsjaks.

• "Fännid ei saa tulla väravaid lööma, aga neil on olemas vajalik energia."

Ühtsesse löögirusikasse arvestatakse sisse ka fännid. Möirgav ja terve mängu vältel kaasaelav tribüün on suurepärane motivaator omadele ning poeb naha alla külalisvõistkonna mängijatele. Kui Simeone parajasti aktiivselt meeskonda ei juhenda, tormab ta treenerialas edasi-tagasi eesmärgiga üles kütta pealtvaatajaid.

Käsi taevasse tõstes nõuab ta staadionilt üha valjemat kaasaelamist, dirigeerides tribüüne, justkui oleks neilgi meeskonna taktikalises plaanis oma roll. Ja fännid kuuletuvad, lastes kõlada lauludel ja hoogsatel hüüetel, jäädes meeskonna taha ka kõige raskematel hetkedel. Nunca dejes de creer - ära iial kaota usku.

• "Jalgpalli tuleb mängida, nuga hammaste vahel."

Simeone meeskond võib lahkelt loovutada initsatiivi vastasele, kaotamata samal ajal hetkekski kontrolli mängu üle. Kõige ohtlikum ala jalgpalliväljakul on karistusala, penaltipunkti ümbrus. Statistiliselt lüüakse just sealt kõige enam väravaid. Seega suunatakse vastased äärele või pressitakse neid jõuliselt keskväljal, sundimaks söötma palli tagasi.

Mäng on agressiivne, äärmiselt distsiplineeritud ja täis intensiivset jooksmist. Seda võib võrrelda sissisõjaga, kus Simeone geriljasalk džungli igat ruutsentimeetrit tunneb ja kannatlikult vaenlase eksimust ootab. Kui see juhtub, rünnatakse. Välkkiirete söötudega liigutakse vastase kolmandikule, kus tapjainstinktiga ründajad tekkinud momendi külmavereliselt realiseerivad.

Kui Atletico skoorib, muutub niigi raske ülesanne veelgi keerulisemaks. Nüüd võivad nad naasta sügavale oma territooriumile ja valmistuda vastase turmtuleks, olles võimaluse tekkides valmis oma põrgulikku plaani uuesti kordama. See on kurnamismäng, milles Simeone valitud sõdurid on saatanlikult osavad.

• "Ma tahan tänada oma mängijate emasid, kes sünnitasid nii suurte munadega jalgpallurid."

Ilmselt kõige kuulsam argentiinlase tsitaat pärineb 2014. aasta Meistrite liiga poolfinaalist, kus Atletico alistas tasavägises heitluses Londoni Chelsea ning sammus 40-aastase vaheaja järel Euroopa tähtsaima klubisarja finaali.

Happy 50th birthday to the biggest cojones in football! 🎉

When Diego Simeone was appointed, Atletico were 10th in La Liga.

Since:
🏆 La Liga
🏆Copa del Rey
🏆 Supercopa de Espana
🏆🏆 Europa League
🏆🏆 Super Cup
🥈🥈Champions League

El Cholo must be celebrating like this... pic.twitter.com/OFX93uuwqh — Optus Sport (@OptusSport) April 28, 2020

Mängu kulg oli kõnekate sõnade vääriline. Avakohtumine Madridis oli lepitud väravateta viiki ning lõplik paremus pidi selguma Stamford Bridge`il. 36. minutil avas kodumeeskond skoori, lööjaks keegi Fernando Torres. Parasjagu Chelsea leival olev Torres oli Atletico fännide jaoks kangelase staatuses legend, kes oli oma vägevat karjääri alustanud just Vicente Calderoni staadionilt. Ent surra läbi "omade tule" ei olnud sel õhtul punavalgete saatuseks.

Võõrsilvärava reegli tõttu vajas Los Colchoneros nüüd Chelsea väravale vähemalt kahte vastust. Anti kolm. Adrian Lopez viigistas mänguseisu vahetult enne poolajavilet, Diego Costa viis tunni möödudes Atleti ette ning Arda Turan lisas õige pea ühe veel. Londonlaste meeleheitlikele katsetele hapu seis ümber pöörata seisis vastu Thibault Courtois - väravavaht, kelle Chelsea oli hooaja algul südamerahuga Atleticole laenanud.

Suurejoonelisele võidule lisas vürtsi ja ajaloolist mõõdet ka eesootav vastane, päev varem finaalipileti lunastanud Real Madrid. Mitte kunagi varem polnud sama linna klubid Meistrite Liiga karikat jagama asunud.

• "Tahame olla tüütu meeskond."

Diego Simeone pole kunagi eitanud, et Atletico tahab olla meeskond, kelle vastu on vastik mängida. Eesmärgiks on olla rühm, mis sisendab pelgalt oma kohaoluga vastasmängijatesse ebakindlust. Selline visadus, sihikindlus ja tööeetika on toonud suurt edu ning pakkunud klubi fännidele tohutul hulgal rõõmuhetki.

Leidub neid, kes seavad Simeone taktika ja meetodid kahtluse alla. Tema jalgpallistiil olevat liiga igav, rangelt pragmaatiline, kohati isegi groteskne ja kaugeltki mitte lõbus. Ent argentiinlast ei paista see kõigutavat. See ei ole soovikontsert, kus saab tellida enda lemmikmuusikat. Pealegi on need, kes korjavad kolm punkti, alati lõbusas tujus!

• "Finaale ei mängita, neid võidetakse."

Kümne treeneripostil veedetud aasta jooksul on Simeone toonud klubi karikakappi kaheksa trofeed. Seda on sama palju kui Atletico eelnevad juhendajad suutsid varasema 30 aasta peale kokku!

Kaks Hispaania meistritiitlit säravad kahtlemata Simeone CV-s eredaimate tähistena. Samuti on võidetud kaks Euroopa liiga karikat, kaks Euroopa superkarikat ning üks Hispaania superkarikasarja trofee. Üks emotsionaalsemaid ja tähtsamaid võite aga on kindlasti 2013. aasta Copa Del Rey tiitel. Hispaania karikasarja finaalis saadi 2:1 jagu Real Madridist, lõpetades sellega 14 (!) aastat kestnud võitudeta seeria kibeda linnarivaali vastu!

Ent ka valusad pettumused ei ole El Cholo jaoks võõrad ning on seotud sama vastasega. Atletico ajaloo igipõline antikangelane Real väljus võitjana mõlemast Meistrite liiga finaalist, nii 2014. kui ka 2016. aastal.

• "Ühel päeval tahaksin juhendada Argentiina koondist, aga pean selleks treenerina veel arenema. Näen end selles ametis pigem karjääri lõpusirgel."

Euroopa tippliigade arvestuses on Simeone oma kümne aastaga hetkel kõige pikemalt ametis olnud peatreener, ent rekorditeni on muidugi veel pikk tee minna. Legendaarne Sir Alex Ferguson oli Manchester Unitedis ametis 26 aastat, Guy Roux aga prantsuse klubi Auxerre'i eesotsas lausa 36 aastaringi!

Võib siiski arvata, et need võimsad rekordid jäävad argentiinlase poolt puutumata. Täna seob Simeonet Atleticoga leping aastani 2024, ent tuleviku osas on otsad lahtised. Simeonet on tihti seostatud Milano Interi, Rooma Lazio ning mitmete Briti klubide juhendamisega.

Ühe oma unistusena on Buenos Aireses kasvanud mees välja hõiganud kodumaa koondise juhendamise. Vähe leidub Argentina treenereid, kes selles ametis ennast proovile ei tahaks panna, ja Simeone pole siinkohal erand.

Milline saab olema tulevik, näitab aeg. Tipus püsimiseks tuleb jalgpallitreeneril end pidevalt uuesti avastada, pakkuda värskeid ideid ning osata vormida need tulemusteks. Seni on Simeone olnud selles vähemalt sama väsimatu kui tema meeskond väljakul.

Diego Simeone