Rahvuste liiga finaalturniir toimub küll ajal, mis polnud tema jaoks ette nähtud ja kaugel ideaalsest, aga haaravad poolfinaalid tõestasid ammendavalt, et Jürgen Klopp ajas seda võistlust kritiseerides pläma.

2010ndate edenedes hakkas Euroopa jalgpallis pea kõiki asjaosalisi (fännid, alaliidud, mängijad, klubid, UEFA) häirima, et koondiseakende raames peeti palju vähetähenduslikke maavõistlusi, kus peatreenerid tulemust ei tähtsustanud ning koosseisu laia käega muutsid ja vahetasid.

• Luup peale | 17-aastane terjeritaltsutaja pani Itaalia maailmarekordile punkti
• Luup peale | Igav munaveeretamine avapoolajal, aga lugemata jäänud Belgia värav ja Prantsusmaa muinasjutuline tagasitulek teisel poolajal

Reeglimuudatus, mis piiras ka maavõistlustes lubatud vahetuste arvu kuuega (enne seda juhtus, et tippriikide peatreenerid tegid sõpruskohtumise vaheajal 11 vahetust, mis muutis võistluse farsiks), aitas olukorda parandada, aga ainult mõnevõrra. Vaja oli resoluutsemat lahendust, mis leiti Rahvuste liiga näol.

Euroopa 55 jalgpalliriiki nelja divisjoni jaganud turniir toimub iga kahe aasta tagant sügisel. Ning et koondised kohtuvad endaga sarnase tasemega vastastega, on keskmine Rahvuste liiga matš võrreldes EM- või MM-valiksarjaga ettearvamatum.

Samuti näeb tänu Rahvuste liigale rohkem tippriikide omavahelisi võistlusmatše. 10 alagrupiga valiksarjas juhtub harva, et kaks eksmaailmameistrit samasse seltskonda satuvad, aga senise kahe Rahvuste liiga hooaja käigus oleme alagrupiturniiril näinud vastasseise Prantsusmaa – Saksamaa, Inglismaa – Hispaania, Saksamaa – Hispaania. Kui kaasata ringi Euroopa meistrid Portugal ja Holland, lisandub veel ports ägedaid duelle (Portugal – Prantsusmaa, Itaalia – Holland, Saksamaa – Holland, Prantsusmaa – Holland, Portugal – Itaalia).

Kui B-, C- ja D-divisjonis on alagrupi võitja preemiaks tõusmine kõrgemale tasemele (millele võib lisanduda tagauksepääse finaalturniiri play-off'i), siis A-divisjonis pääs lõppvõistlusele, mis seisneb poolfinaalides ja medalimängudes. Selle ettenähtud aeg on juunikuu ehk pool aastat pärast alagrupiturniiri. 2019 kõik täpselt nii ka juhtus ning Portugal alistas ühes poolfinaalis Šveitsi ja Holland teises Inglismaa. Finaali võitis turniiri võõrustanud Portugal 1:0.

Tänavu mängitakse oktoobris, sest ettenähtud ajal juunis oli vaja ära pidada EM-finaalturniir, mida 2020. aastal koroonapandeemia tõttu mängida ei saanud. Esimeses poolfinaalis alistas Hispaania kolmapäeval Milanos 2:1 valitseva Euroopa meistri Itaalia ning teises tuli valitsev maailmameister Prantsusma eile õhtul maailma edetabeli liidri Belgia vastu välja 0:2 kaotusseisust ja võitis 3:2.

Mängijatele makstav palk ei tähenda, et klubi saaks tellida kogu muusika

Aga nüüd pöördugem korraks tagasi 2019. aasta juulisse, kui esimesest Rahvuste liiga finaalturniirist oli möödas poolteist kuud ja see samal kevadel Meistrite liiga võitjaks tulnud Liverpooli peatreenerile Jürgen Kloppile hooaja-eelses treeninglaagris ette jäi.

"Nagu ma Rahvuste liiga kohta öelnud olen – see ei meeldi mulle. Meil on nüüd MM, EM ja Rahvuste liiga. Vaatasin kalendrit ja neli päeva pärast Meistrite liiga finaali pidid poisid Rahvuste liiga mängudeks koondises olema. Hollandlased (Virgil van Dijk ja Georginio Wijnaldum), Xherdan Shaqiri ja inglased (Jordan Henderson, Joe Gomez, Trent Alexander-Arnold).

Kui need oleksid olnud maavõistlused, siis poleks poisid pidanud üldse koondise juures olema. Aga ei – kuna tegu on Rahvuste liigaga, siis tuleb minna. Alati leiab mõne tähtsa võistluse. Mõne järgmise tähtsa võistluse," iroonitses Klopp, kes on ka varem korduvalt koondisejalgpalli suhtes varjamatult kriitiline olnud. 2018 sügisel nimetas ta Rahvuste liigat "kõige arulagedamaks jalgpallivõistluseks".

Muidugi pole Klopp ainuke klubitreener, kes selles patus korduvalt ja põhjalikult süüdi on. Aga hoiak, et kuna klubid maksavad mängijatele palka, on neil õigus kogu muusika tellida, on rumal, jalgpalli hinge suhtes kuritegelik ja mis kõige tähtsam – ebaõiglane. Klubid saavad kõrgetasemelist toodet pakkuda tänu jalgpalliliitudele, kelle loodud ja hallatavad süsteemid on kasvatanud üles jalgpallurid, kellega publikule tipmist jalgpallišõud pakkuda.

Koondisejalgpalliga ei võeta klubidelt mitte midagi ebaõiglaselt ära, vaid see on igati põhjendatud kümnis, mida nad jalgpalliliitudele peavad maksma. Viis koondiseakent aastas vastutasuks 10-15 aasta pikkuse kasvatusprotsessi eest on õiglane vahetuskaup. Lisaks kõnetavad koondised teisi tasandeid ja segmente kui klubid, mis muudab maailma jalgpalli tugevamaks, mis omakorda annab tippklubidele tagatise, et need alaliidud suudavad talente kasvatada ka tulevikus.

Klopp on tegelikult ju mitmete intervjuude põhjal otsustades mõistlik ja sotsiaalselt vastutustundlik inimene, aga koondisejalgpalli küsimuses ta kas tõesti ei jaga matsu või ei saa kohest tulemust nõudva ameti tõttu endale tõe väljaütlemist lubada.

Klopp pole suvaline, vaid autoriteetne treener – tema sõnal on jõudu

Liverpooli ihuväljaanded, kes janunesid klubi 29 aastat eiranud Inglismaa meistritiitli järele, neelasid Kloppi poolt 2019. aasta suvel pakutud konksu momentaalselt alla ja asusid Rahvuste liigat demoniseerima kui võistlust, mis on eksistentsiaalne oht klubi püüdlustele ihaldatud meistritiitli suunas. Elu näitas, et põhjendamatult, sest Liverpool oli 2019-20 hooajal ülivõimas ja vormistas tiitli sisuliselt ära juba enne, kui koroona meistrivõistlused pausile pani.

Muuseas, Klopp tegi Rahvuste liigale liiga ka põhjusel, et tema kriitika jättis tähelepanuta asjaolu, et päev ja kaks pärast Inglismaa – Holland poolfinaali peeti üle Euroopa 25 EM-valikmängu, kus Meistrite liiga finaalis osalenud mängijatest käisid platsil Christian Eriksen, Dejan Lovren, Ben Davies, Jan Vertonghen, Toby Alderweireld, Andy Robertson, Hugo Lloris ja Moussa Sissoko. Rahvuste liiga oli ülejäänud kalendrisse kenasti inkorporeeritud ega asetanud ühelegi mängijale täiendavat koormust.

Jürgen Klopp pole aga lihtsalt tippklubi jalgpallitreener, vaid nii 2019. aastal kui ka praegu maailma kolme-nelja kõige olulisema klubitreeneri seas koos Pep Guardiola, Thomas Tucheli ja Zinedine Zidane'iga. Tema sõnadel on vägev jõud kujundada üldist narratiivi ning Liverpooli juhendaja kriitika Rahvuste liiga pihta andis võistluse kuvandile põntsu. Olgu märgitud , et 2018. aasta sügisel mängitud esimese alagrupiturniiri ajal oli avalik tagasiside olnud pigem positiivne. Klopp muutis seda fooni.

Ning 2020. aasta sügisel, kui koroonapausilt naasnud Euroopa tippjalgpall ikkagi Rahvuste liiga teise alagrupiturniiri ära mängis, sai see võistlus taas mitmelt poolt koosasid. Eelkõige küsimuse "Miks seda vaja on?" kaudu. Olukorras, kus mängukalender tohutult tihe, oli sellele kohati tõesti keeruline vastata vaatamata tõigale, et Rahvuste liiga matšid ja alagrupid olid põnevad (A-divisjoni 48 kohtumisest vaid kaheksas oli võidumarginaal kolm või enam väravat).

Äsjased poolfinaalid Hispaania – Itaalia ja Prantsusmaa – Belgia andis aga miks-on-vaja-küsimusele kauni vastuse. Rahvuste liiga on huvitav, kütkestav ja mängijatele oluline. Midagi enamat polegi ühe asjakohase jalgpallivõistluse jaoks vaja. Ning rõhutame veelkord, et tegu pole tihedasse kalendrisse lisandunud, vaid maavõistlus asendanud asjaga.

Hispaania ja Itaalia on mõlemad väga kuulsusrikkad koondised, keda kohustab ka staatus. Eriti siis, kui vastas mõni teine tipp. Kui tõika, et kohtumine Liechtensteini, Eesti või Põhja-Iirimaaga ei pruugi Gavile või Giorgio Chiellinile nende väga pikas A-maavõistluste reas (ühel tulevases, teisel juba olemasolevas) tõesti meelde jääda, siis duell mõne teise eksmaailmameistriga jääb kindlasti.

17-aastase debütandi ja 37-aastase veterani vastasseis olukorras, kus oldi kahe võidu kaugusel koondisega rahvusvahelise tiitli võitmisest (neid on mängus väga-väga vähe), oli vinge vaatepilt. Kui Klopp nimetas Rahvuste liigat "tähtsaks võistluseks" lausiroonilises võtmes, siis eile ja üleeile puudus see varjund täielikult. Meenutage, kuidas Kylian Mbappe tähistas oma penaltit või Prantsusmaa 3:2 võiduväravat. See oli läbinisti siiras. Ja järelikult ka tõeliselt tähtis.

Rahvuste liiga üks osa on ka eelmise aasta sügisel mängitud play-off, kus selgusid neli viimast EM-finaalturniiril osalejat. Just seal lunastas Põhja-Makedoonia oma ajaloo esimese pääsme ning Šotimaa jõudis sihile 23-aastase pausi järel. Need kõik on olnud kaunid jalgpallihetked, mis jäänuks vähetähenduslike maavõistlustega jätkates pigem kogemata.

Rahvuste liiga on väga hea ja asjakohane võistlus ning nii Jürgen Klopp kui ka kõik teised seda kritiseerivad klubitreenerid ajavad pläma, mis eirab täielikult tippklubide laiemat vastutust jalgpalli ökosüsteemi ees.

* * *

Rahvuste liiga kolmanda koha mängus kohtuvad pühapäeval kell 16.00 Itaalia ja Belgia, finaalis kell 21.45 Hispaania ja Prantsusmaa. Mõlemat kohtumist näitab otsepildis TV3 Sport, finaali ka ETV2.