FC Kuressaare president Priit Penu möönab, et suuri muudatusi Meistriliiga hooajaks oodata ei ole, kuid saarlastele omase jonnakuse ja trotsiga ei anta kellelegi midagi lihtsalt ära.

"Viikingiveri lööb välja ja ma tahaks loota, et see jalgpallis meid aitab. Ma usun, et seda on paljud meie vastased ka tunda saanud," rääkis Penu Soccernet.ee-le antud intervjuus.

Suuri staare võistkonnas ei ole, paljuski oma noortele kasvandikele lootva Kuressaare tugevus peaks peituma ühtsuses ja meeskonnamängus.

Hooaja eesmärkideks on seatud parima amatöörvõistkonna koht ja lõpuks ometi ka kõrgliigasse püsimajäämine - alates 2001. aastast on nad pidevalt Meistri- ja Esiliiga vahel pendeldanud.

Milline Teie enda suhe lapsepõlves jalgpalliga oli?

Minu suhe lapsepõlves jalgpalliga oli tõenäoliselt nagu kõikidel noortel, et hoovis mängisin. Ja mina olen maalt pärit, Lümandast, mängisime siis poistega spordiväljakul. Osalesime ka toona Saaremaal populaarsel Tipa-Tapa turniiril. Aga rohkem – ei mingit.

Nüüd olete ikkagi valinud jalgpalli tee.

Just nimelt. Ja see oligi põhjus: kuna ma tahtsin nii hirmsasti minna jalgpallitrenni väiksena, aga Saaremaal polnud võimalik, siis ma mõtlesingi, et peab olema ka Saaremaa poistel valik. Sain oma õla siia alla panna. Sellepärast ma põhimõtteliselt jalgpalli tulingi, et oleks see valik ka saarlastel olemas.

Kui kaua Te sellel ametil olete olnud?

Ei ole klubi algusaegadest peale olnud. Klubi loodi 1997 ja tegelikult elasin ma siis veel Tartus – õppisin ja töötasin seal. Aga klubisse tulin 1999, kui oli Esiliiga võiduhooaeg. Klubiga sidus mind tegelikult sugulane ja hea sõber, kunagine legendaarsete Lõvide kasvandik Priit Reiska.

Millised on Saaremaa jalgpalli suuremad probleemid?

Probleemid on kindlasti nii väiksemad kui suuremad, aga selliseid väga suuri ja ületamatuid probleeme ma isegi ei näe. Ma usun, et praegu on kõik täiesti loogiliselt toimiv, sisuliselt alustasime me peaaegu nullist. Tegelikult oli 1997. aastal üks meeskond, aga järgmisel aastal on meil Eesti meistrivõistlustel täiskasvanute võistkondi koos naistega juba kas 5 või 6. Ma arvan, et 10 aastaga on see päris suur areng.

Probleemid on loomulikult seotud mõnes mõttes majandusliku olukorra ja infrastruktuuriga. Tegelikult ei ole normaalne, et Kuressaares on üks normaalmõõtmetega muruväljak. Normaalne oleks see, kui igal võistkonnal, kes Eesti meistrivõistlustel osaleb, oleks oma normaalmõõtmetega muruväljak. See on kindlasti ebanormaalne olukord ja tahab parandamist.

Muidugi meil on kunstmuruväljak, aga ma usun, et jalgpalli tuleks mängida põhiliselt naturaalmurul. Kunstmuru on kindlasti kevadel, sügisel ja talvel trenniperioodil oluline, aga mäng peaks ikkagi toimuma normaalmurul. Muidugi Salmel on ka oma väljak ja Leisil samuti, nii et vaikselt olukord paraneb, sest ka Lümandas plaanitakse midagi. Aga Kuressaares on see üks väljak minu arvates selgelt liiga vähe.

Kuna mängijaid on niivõrd palju juurde tulnud, on puudus ka treeneritest. Hetkel ongi nii, et trenni teevad meie oma poisid, kes kindlasti saavad sellega hakkama ja osalevad ka kursustel, aga häid treenereid pole kunagi liiga palju.

Kindlasti on vaja suurendada nii fännide kui pealtvaatajate hulka.

Kuhu võiks Saaremaa jalgpall jõuda 10-20 aasta pärast?

Meil on väga selge oma eesmärk, mis on isegi lähem eesmärk - me tahame olla Eesti parim amatöörklubi, nii et meie esindusvõistkond oleks kõige parem amatöörvõistkond. Kas me oleme siis sellel kohal Meistriliigas, Esiliigas, II liigas, III liigas või IV liigas, seda ma ei tea, aga praeguse seisuga oleme Meistriliigas ja tahaksime olla parim amatöörklubi. Hetkel näen ma seda suurima eesmärgina.

Järgmine eesmärk, mis on ka suhteliselt lähedal juba, on see, et igas Eesti liigas mängib Saaremaa võistkond. Kaugem eesmärk on muidugi poolamatöörmeeskond saarlaste baasil.

Kuidas praegune majanduslangus klubi rahanduslikku poolt mõjutab?

Kuna me oleme Flora tütarklubi, siis rohkem mõjutab meid emaklubi finantsolukord. Selge on see, et sellisel mittetulundusühingul kunagi raha liiga palju pole. Ma arvan, et ükski Eesti klubi ei saa öelda, et tal raha liiga palju on – kõigil on kindlasti rahaliselt väiksemad või suuremad probleemid.

Aga hetkel on kindlasti olukord parem kui ta oli näiteks eelmisel või üle-eelmisel aastal. Sel aastal on nii meil sponsoreid rohkem olnud kui ka emaklubi olukord parem, nii et see pole hetkel kindlasti valupunkt, mis meid piinab. Loomulikult, rohkem võiks alati olla, aga see on koht, mille üle ei ole meil eriti mõtet halada. Tegutseme lihtsalt nendes piirides, mis on, ja iga toetaja, kes tuleb, on alati teretulnud, aga liiga palju raha pole kunagi.

Jõudsime vahepeal Flora juurde ning siit ka küsimus: kui iseseisev klubi Kuressaare ikkagi on?

See on sama küsimus, et nagu ilu on vaataja silmades, nii on ka kõik asjad suhtelised. Mida see iseseisvus tähendab? Ma arvan nii, et ei tea, kas Eestis üldse on mõni iseseisev klubi. Kellestki või millestki sõltuvad nad nagunii. Päris iseseisvat klubi on raske mõelda. Nagu ma ütlesin – majanduslikult toetab meid emaklubi, aga kindlasti mitte üle poole ulatuses. See protsent on kindlasti vähem kui pool, siit ka üks vastus, et majanduslikult sõltume vähem kui pool.

Mängijate valikus me emaklubist praktiliselt üldse ei sõltu, kuna meie nüüdne eesmärk on mängida oma kasvandikega. Muidugi tuleb Floralt palju know-how’d ehk teadmisi, kas või kontori poole pealt ja kust iganes. Kas või selles suhtes, et meie Tallinna grupp saab teha Flora baasides trenni.

See kõik on Flora poolt, aga kui iseseisvad me ikkagi oleme – seda on raske öelda. Selge on see, et kuivõrd me teeme niikuinii otsused enam-vähem koos ja emaklubi on ka seal alati juures, siis me sõltume ja samal ajal püüame hoida oma Kuressaare nägu. Ma usun, et see on ikkagi õnnestunud.

Möödunud hooaeg lõppes klubile edukalt. Kas see annab põhjust rahuloluks või jäi midagi kripeldama?

Muidugi jäi kripeldama, sest alati tahad ju rohkem. Panime hooaja keskel eesmärgiks liigavõidu, aga ma arvan, et Eestis oli jalgpallihuviliste seas üldse vähe inimesi, kes kevadel oleksid öelnud, et Kuressaare pääseb Meistriliigasse. Selles suhtes oli meil ootamatult ja ehk üllatuslikult niivõrd edukas hooaeg pärast seda suurt pereheitmist, kus 10-11 mängijat lahkus.

Aga see oli ka paratamatu ja teadlik tee, sest Saaremaa jalgpalli oleme arendanud koos treeneriga teadlikult 7-8 aastat ning nüüd oli aeg teha esimene lüke selles suunas, et minna oma kasvandike peale ja see annab tegelikult treeneritööle hinnangu. Minu arvates läks meil üle ootuste hästi ja kindlasti peab selle hooajaga rahul olema. Siin pole mingit kahtluski.

Millised on eesmärgid uuel hooajal?

Nagu ma juba enne ütlesin, on eesmärk, mille me oleme püstitanud, olla parim amatöörklubi. Praegu on mõned klubid meist eespool. Ma mõtlen siin Tallinna Kalevit, Viljandit jne., aga meie eesmärk on olla parim amatöörsats ja loomulikult on alati ka see eesmärk, et nüüd lõpuks Meistriliigasse pidama jääda. See on ikkagi peamine eesmärk. Muidugi on eesmärk pakkuda ka oma noortele mänge kõrgemal tasemel ja hoida neid konditsioonis, aga põhieesmärk on muidugi pidama jääda.

Teatavasti on klubi siiamaani kahe kõrgema liiga vahel pendeldanud. Mida tuleks seekord teistmoodi teha?

Jah, meid on selleks jojo-klubiks nimetatud, aga ma ütlen selle kohta lihtsalt, et kahe liiga vahe on vale koha peal (muigab).

Jojo-klubid on tegelikult päris paljud. On mitmeid meeskondi, kes käivad ka üles-alla, ainult see toimub peamiselt ühe liiga piires ja pole seetõttu nii märgatav. Ju meie tase ongi seal, et oleme 9.-12. meeskond Eestis – väga loogiline. Et see liigade vahe just seal koha peal on, pole meie süü, aga ma usun, et sel aastal on meil kindlasti päris suured šansid püsima jääda.

Tänu sellele majandusolukorrale ja muule arvan ma, et liiga tase on ühtlustunud ja tagumise otsa klubid on ühtlasemad kui enne. Ma usun, et tuleb selline võrdne pusimine kolme-nelja, võib-olla ka viie viimase klubi vahel, ja ma arvan, et kindlasti ei ole me seal teistest oluliselt nõrgemad. Ma usun, et see mäng ja resultaat, mida me eelmisel aastal näitasime, on sellise meeskonna kohta hea. Meil on palju noori ja selle arvelt saab tiim paremaks minna, sest kui on palju vanu, siis nende arvelt meeskond enam paremaks ei lähe. Selle peale me loodamegi.

Kas eesmärk olla parim amatöörklubi tähendabki seega, et jätkate täisamatöörklubina?

Hetkeseisuga küll. Me peame vaatama ikkagi reaalselt asjadele otsa. Niikaua, kui me oleme Saaremaal tegutsenud, on meile pidevalt ette heidetud, et niipea kui mõni poiss hakkab kaela kandma või läheb paremaks, läheb ta Tallinna – Flora võtab ära või misiganes. Inimesed ei saa aga aru, et meil ei ole võimalik ühegi vahendiga andekat noort kinni hoida ja me ei tahagi seda teha, sest nagu kõikidel teistel elualadel, on ka siin Tallinnas või Tartus paremad võimalused. Nii baaside, treenerite kui ka võimaluste mõttes.

Meil ei ole mõtet noort siin kinni hoida ja seetõttu ongi nii, et kes ikkagi tahab ja kellel on annet, see läheb siit Saaremaalt niikuinii ära. Meie ülesanne on ainult vaadata, et ta ei jääks kuskile maa ja taeva vahele: et ta leiaks endale konkreetse koha. Me ei suuda lähiajal tõenäoliselt professionaalset meeskonda majanduslikult üleval pidada ja seetõttu oleme hetkel amatöörklubi peal, aga kindlasti me mingil hetkel tahame muutuda poolprofessionaalseks.

Päris professionaalse klubi üleval pidamine Saaremaal on väga raske. Olen alati arvanud,et Tallinnas leiab igaüks tööd, aga ainult kövad mehed leiavad Saaremaal tööd (muigab). Sama kehtib ka jalgpalliklubi kohta.

Kui palju on plaanis uueks hooajaks meeskonda täiendada?

Hetkel on meil vaatluse all 3-4 uut mängijat.

Eestis juba nii-öelda nime teinud mängijat?

Meie eesmärk on see, et kuna me pole kindlasti tugevad individuaalsete mängijatena, vaid tugevad meeskonnana, siis me kedagi väga nimekat ei saagi endale võtta, sest see võib meid bilansist välja viia.

Need, kes meil on, ei ole kindlasti mitte esimese suurusjärgu tähed, pigem on nad sellised, keda treener on näinud, et nad võiksid sobida oma moraalsete ja mängijaomaduste poolest meie meeskonda. Osa vaatluse all olevatest mängijatest vaevalt et meeskonna 11 parema hulka kuulub, aga praegu ei julge neid nimesid välja öelda, sest küllap keegi kukub ka ära.

Aga seda võib küll öelda, et on silmapiiril ka üks mängija ida poolt ehk siis Venemaalt, aga Saaremaa juurtega. Teda võib tõenäoliselt saaliturniiril näha meie ridades. Ta on meil trennis käinud juba ja põhimõtteliselt oleme rahul. Vaatame nüüd, kuidas ta sulandub.

Mis positsioonidele klubi eelkõige täiendust otsib?

Keskväli ja rünnak. Üks mängija, keda me vaatame, on ka keskkaitsja. Aga ma ütlen veelkord, et praegu veel päris lõplikke seisusid ei ole, kuigi 3-4 mängijat on silmapiiril.

Mida Te arvate oma klubi kasvandikest: kes võiksid uuel hooajal hakata suuremaid tegusid tegema kui seni?

Kindlasti loodame me oma kasvandikest Saaremaa esimestele jalgpallimedalistidele ehk 1991-1992 aastal sündinud poistele. Nende vanuses tegid mõned poisid eelmisel aastal ilma juba ka Meistriliigas, näiteks Henri Anier ja Christian Kõrtsmik. Ma loodan küll, et näiteks Sander Laht, Artur Rihvk, Amor Luup ja Tõnu Ilves murravad sel hooajal ehk põhikoosseisu ja hakkavad ka meeste mängus end näitama. Eelmine hooaeg oli sisseelamine ja nüüd tuleb ennast rohkem näidata.

Loodame kindlasti ka natuke vanemate peale. Meeskonna liidrid on Märt Kluge, Martti Pukk ja Lauri Mihkelson, kes on vanemad olijad, aga ka nooremad Jaanis Kriska, Roland Kütt, Pelle Pohlak ja Sander Viira.

Kas seniste mängijate kohta on teada, kas keegi võib kuhugi ära minna?

Ei ole teada kedagi, kes võiks või tahaks ära minna.

Meeskond peaks siis olema üldiselt samasugune.

Jah, meeskond on üldiselt samasugune. Ei tohiks olla mingeid suuremaid liikumisi.

Hiljuti tuli ilmsiks üsna üllatav uudis, et klubi on palganud endise Maag Tammeka peatreeneri Sergei Zamogilnõi. Milline roll saab temal meeskonna juures olema?

Tema roll on kahene. Esiteks, kuna pool meie meeskonda treenib Tallinnas, siis on see üks asi, millega provintsiklubi peab alati arvestama. Kuna ülikooli meil Saaremaal ei ole ja ei taha loomulikult kellelegi teha mingeid takistusi ülikooli minekuks, siis see tähendab, et mängija läheb ka Saaremaalt ära. Kui me tahame teda endale hoida, on meie ülesanne kindlustada teda seal kvaliteetse treeninguga.

Sergei palkamine oli üks kindel samm selles suunas, et meie Tallinna grupil oleks konkreetne treener, kes tegeleb selle grupiga, hoiab silma peal ja kes siis koguaeg esimese treeneriga infot vahetab.

Temast saab kindlasti ka peatreenerile abi taktikavalikul. Kuna Sergei on väga kogenud treener ja ta on mänginud samade Meistriliiga klubide vastu ja teab nende lähenemisi, siis on temalt selles osas kindlasti palju abi. Ta on inimene, kes 24/7 elab jalgpallis. Meie praeguse treeneriga on neil väga hea suhe ja ma tean, et nad pidevalt jalgpalliküsimusi arutavad. Niisiis olen ma arvamusel, et meie treenerite meeskond saab ka paremaid resultaate näidata kui üks treener – mitu pead on ikka mitu pead.

Aga oluline on just selle Tallinna grupi arendamine ja hetkel on poistelt küll väga positiivne tagasiside Sergei treeningute ja selle protsessi kohta, nii et me loodame sealt palju.

Teatavasti pole publikunumbrid ei Eestis, ega ka Saaremaal kuigi kõrged. Millist turundustööd Te uueks hooajaks plaanite?

Just sel nädalal oli meil üks koosolek ja päris huvitavaid mõtteid tuli. Kui eelmisel hooajal ei oleks staadioniremonti olnud ja osad mängud poleks Salmel toimunud, siis keskmine pealtvaatajate arv oleks olnud 100 juures, mis oli edasiminek vörreldes eelmise aastaga, kuid kindlasti ei rahulda see meid. Kindlasti on meil plaanis suurendada reklaami, kindlasti tahame me koolidele rohkem tähelepanu pöörata ja hakata korraldama selliseid promo- ja infoüritusi kaubanduskeskustes.

Jätkub kindlasti meie oma raadiosaade KADI raadios, tahame võib-olla uuendada oma kodulehekülge ja just nimelt veel rõhutada sellele, et kuigi Saaremaal on meie kajastus massimeedias suhteliselt hea ja kohalikud lehed kirjutavad meist palju ning meil on oma raadiosaade, arvavad mingid inimesed ikka, et mingid mandripoisid mängivad. Me peame tegema lihtsalt suuremat tööd enda teadustamisega.

Väike tagasilöök tuleb meie staadioniolukorrast. Nüüd sai õnneks tribüünid ära remonditud ja sel aastal me julgemegi omale rohkem publikut kutsuda. Kui natuke rohkem oleks tulnud varem, oleks tribüün ju lihtsalt kokku vajunud. Naljaga pooleks võib öelda, et siiamaani me polegi saanud eriti turundustööd teha.

Kavas on aga paljud huvitavad asjad, mida me tahame kindlasti läbi viia oma partneritega, näiteks Sportlandi ja Experdiga. Jaanipäeva paiku on meil kavas Eesti Jalgpall 100 raames üks pönev üritus, kuhu ootame jalgpallihuvilisi kogu Eestist ja tahaks püstitada ühe Guinnessi rekordi. Täpsemalt sellest edaspidi.

Teatavasti peaks uuel hooajal mingeid mänge ka telekas näitama…

Jah, tõenäoliselt peaks meil olema kodus kolm telemängu.. Üks kindlasti, aga ma ei tea, kas leping on nüüd vormistatud. Ma usun, et see telemängude võimalus annab uue motivatsiooni fännidele oma fänkonna suurendamiseks ja annab ka sponsoritele uue väljundi. See on selgelt väga positiivne nähtus.

Milline on Teie arvamus Kuressaare staadionisaaga kohta?

Meie lootsime koguaeg, et kui hakatakse uut staadionit uue koha peale tegema, siis meie saame seda vana staadionit arendada. Nagu ma alguses ütlesin, siis Kuressaares on selgelt liiga vähe muruväljakuid. Isegi kaks oleks liiga vähe ja ma arvan, et see kaks peaks absoluutne miinimum olema.

Praegused seisud siiski näitavad, et linn plaanib staadionit vana koha peale ja ma arvan, et me peame siis hakkama otsima päris uut kohta, kuhu klubi poolt treeningkeskus rajada. Tegelikult me lootsime, et selle niiöelda saaga käigus on võimalik Kuressaarde tekitada kaks staadionit, aga hetkeseis on selline, et linn vist jätkab selle vanaga, aga tõenäoliselt tuleb sinna ka soojendusväljak, nii et abiks on ta igal juhul, aga pikemas perspektiivis on ikkagi oma staadion väga oluline.

Millal võiks kunstmuruväljak uue ja nõuetekohase katte saada?

Jalgpalliliiduga on kokku lepitud, et kindlasti tuleb kevadel praeguse muru põhjalik hooldus, kus siis harjatakse kõik ilusti üles ja pannakse sinna täiendavat kummipuru, mis tähendab, et võib-olla üks-kaks aastat oleme veel selle muruga. Kindlasti on plaanis sinna uus muru soetada, aga meie käed jäävad siin väikeseks, sest kogu see kompleks kuulub linnale.

Meie tahame muidugi, et sinna saaks uus muru, aga see sõltub majanduslikest võimalustest. Ma loodan, et me koos liiduga leiame need võimalused, sest me teame ise ka, et see ei ole enam konkurentsivõimeline muru ja sellepärast tuleb see uuendamine kevadel teha. Lähema aasta jooksul seda uut muru sinna siiski ei tule kahjuks.

Eesti-Leedu mängu ajal ütles endine Eesti koondise peatreener Arno Pijpers kohalikule ajalehele „Meie Maa“, et võib kunagi siia treeneriks tulla. Oli see lihtsalt sõnakõlks?

Ma arvan küll, et see oli selline kõlks. Loomulikult ta võib tulla, siin ei ole mingeid probleeme, aga ma arvan, et see aeg on nii kaugel, et Arno jõuab veel mujal produktiivset tööd teha. Nii et miks mitte? Ma ei oska seda tema seisukohta kommenteerida, aga kui tingimused sobivad, siis ma usun, et selline spetsialist on igale klubile maiuspala, aga midagi konkreetset kindlasti ei saa öelda.

Ma tean, et talle Saaremaa tõesti meeldib ja me oleme sellel teemal rääkinud ning ma usun, et ta võib-olla isegi võib siia tulla. Eks siis võib sellest edasi rääkida.

Veel midagi lõbusat: mis on Teie arvates Saare meestele omased tunnused, mis meeskonna mängust välja paistavad?

Ma usun, et üks on just nimelt see kokkuhoidmine, võitlusvaim ja omamoodi jonnakus. Tuletan meelde, et kui 1217 oli Madisepäeva lahing ja Lembitu kutsus saarlasi võitlema sakslaste vastu, siis saarlased ütlesid konkreetselt, et kui meie saame olla juhid, siis me tuleme. Lembitu seda ei lubanud, Saaremaa malev ei läinud ning seetõttu said eestlased tappa.

Võib-olla see jonnakus aitas ka eelmisel hooajal, kui kõik kandsid meid maha, pakkudes II liigat ja mida iganes. Jonnakus aitas, nii et tekkis väikene trots. Ma tuletan meelde, et me saime esimese kaotuse 22. juunil – poole hooaja peal. Võib-olla see trotsist tekkinud jonn aitab meid ja kindlasti oleme me küllaltki ühtne võistkond. Meil ei ole suuri staare ja me oleme tugevad ainult meeskonnana – me ei ole tugevad üks-ühele, vaid meeskonnana.

Küünte ja hammastega kinnihoidmine ongi ikkagi see, et mingil määral lööb viikingiveri välja ja ma tahaks loota, et see jalgpallis meid aitab. Ma usun, et seda on paljud meie vastased ka tunda saanud. Lihtne meiega tõenäoliselt ei ole.

Traditsiooniline lõpuküsimus - kas ja kui tihti Te Soccernetti loete?

Iga päev vast mitte, aga paar-kolm korda nädalas kindlasti.

Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
arsenal, cam'ron, Raimo, Minu nimi*, meelis, Kewin, Ergi Asten, tauri657, Feliks, Luik, Oll, Miau, Ingmar Rõustik, Erko, Kristjan Moorast, Mark, peata, Ragnar Lusmägi, kristjan, Margus, Karl, Jollar, PETSINHO, pallur, Lapsevanem, Ilmar Tiirik, solskjaer, Romet, fänn, kalju, jaak, Elari.