Et Premium liiga käimasolev hooaeg on erakordselt üllatusterohke, ei ole väide, mis vajaks tõestamist. Isegi kui pidevad šokktulemused hetkeks ära unustada, siis tabeliseis räägib enda eest: kolmandale kohale pretendeerivad suve lõpus kuus võistkonda, keda eraldab kõigest neli punkti ning kellest kolmel pole varem eurosarjadesse üldse asja olnud.

Samas on sellest erakordselt tasavägisest hooajast ja põnevast tabeliseisust räägitud nii palju, et tekib tahtmine konkreetsed andmed paberile panna ning võrdlevad graafikud välja joonistada - teha aastateülese võrdlusega lõplikult selgeks, kui eriline see kõik siis täpsemalt on.

Mõeldud-tehtud: allolevad graafikud võrdlevad Eesti kõrgliiga liigatabelite tasavägisust 24 vooru möödudes ehk täpselt enne hooaja viimasele kolmandikule siirdumist. Vaatluse all on aastad 2005-2023, sest just 2005. aastal muudeti kõrgliiga 10-liikmeliseks ning hakati mängima 36-voorulist hooaega.

Liigatabel pärast 24 vooru:

*

Mis on esimene mõõdik meistrivõistluste tasavägisuse hindamiseks? Mõistagi viikide hulk. Sel hooajal on peetud maha 120 liigamängu, millest koguni 35 on lõppenud viigilise tulemusega. See annab viigiprotsendiks 29,17%, mis ületab eelmistel hooaegadel nähtu mäekõrguselt.

Võrdsem konkurents tähendab üldjuhul ka väravatevaesemaid kohtumisi. Tänavused 296 väravat ehk 2,47 väravat keskmiselt mängus ongi vaatlusaluse perioodi kõige madalam tulemus. Tõsist konkurentsi pakub vaid 2013. aasta, aga nagu eelmiselt graafikult nägime, oli toonane viigiprotsent ligi kaks korda madalam kui tänavune, nii et väravate hulga vähenemine ei tähenda tingimata üllatustulemusi.

Võrdlema peaks ka vahesid liigatabelis. Esimese ja viimase meeskonna vahe on hetkel vaid 37 punkti ning eelnevatel aastatel ei ole see kunagi 24 vooru järel nii väike olnud. Kui me vaatame ka esimese ja viienda ning viienda ja viimase meeskonna vahesid, siis nende järgi eraldivõetuna ei paistagi tänavune olukord nii erakordne. Enneolematuks muudab 2023. aasta aga just see, et tabeli keskmikud on korraga võrdlemisi lähedal nii tipule kui ka põhjale. Varasematel aastatel on olnud tugevamaid ja nõrgemaid keskmikuid, kuid kunagi varem pole kogu tabel olnud nii kokku pressitud.

Võrreldes liigatabeli esikolmiku ja tagumise kolmiku väravate vahesid, paistab esimese asjana silma see, kuidas need justkui peegeldaksid teineteist graafiliselt. See väljendab selgelt seda, kui suurel määral sõltub tippklubide väravate vahe just nõrgimate meeskondade tasemest. Ei tohiks siis ka üllatav olla, et kui esikolmiku väravate vahe on tänavu erakordselt madal (67), siis tagumise kolmiku väravate vahe omakorda erakordselt kõrge (-58).

Esikolmiku ja tagumise kolmiku punktisaagi võrdlusest samasugust peeglit ei ilmne. Asi on ilmselt selles, et olgu esimeste ja tagumiste tasemevahe kui tahes suur, iga võidu eest saab ikka vaid kolm punkti ning läbi aastate ei ole tippudel kohustuslike punktide noppimisega erilisi probleeme tekkinud. Pigem on tippude ja alumiste punktisaak sõltunud sellest, kui tugevad on parasjagu tabeli keskmikud. Tänavu näeme aga pilti, kus tippude punktisaak on hüppeliselt langenud ning alumise kolmiku punktisaak peaaegu sama hüppeliselt tõusnud. Siin ei ole küsimus enam üksikute jokkerite tegevuses, vaid liigatabel on tervikuna palju tihedamalt kokku pressitud.

Kokkuvõte

Need graafikud ei jäta kahtlustki, et tegemist on tõepoolest erakordse hooajaga enneolematult võrdses Premium liigas. Õhku jääb aga küsimus: miks? Graafikud ei näita ju aastatepikkust liikumist üha tasavägisema konkurentsi suunas, mis oleks tänavu haripunkti jõudnud. Pigem näitavad graafikud seda, et Premium liiga käärid on olnud läbi aastate suured ja kõikunud edasi-tagasi. Kas tänavune järsk hüpe tasavägisuse suunas on lihtsalt anomaalia, erinevate lühiajaliste tegurite kokkusattumus või uus reaalsus? Seda peavad näitama järgmised aastad.

Meetodist

Esmapilgul lihtsana paistnud tabeliseisude võrdlemise idee osutus märksa keerulisemaks kui eeldatud. Üheks murekohaks oli üks-ühele võrreldavate tabeliseisude saamine, sest edasilükatud ja ettepeetud kohtumiste tõttu juhtub sellist asja harva, et kõigil meeskondadel on korraga mängitud sama palju kohtumisi. Selle probleemi vältimiseks on arvestatud lihtsalt iga meeskonna esimest 24 kohtumist vaatlusalusel hooajal ja seatud need kõrvuti, isegi kui reaalselt sellist tabeliseisu kunagi ei eksisteerinud.

Kuna 24 vooru lõikab kolmanda mänguderingi pooleks ning lisaks segavad vett eelpool kirjeldatud kalendrimuudatused, siis jääb omajagu ruumi ka mängude järjekorra juhuslikkusele, mis statistikat mõjutada võib. Juhuslikkuse rolli vähendamiseks on vaatlus piiratud hooaegadega 2005-2023, mil mängiti sama turniirisüsteemi alusel, olgugi et koroonahooaegadel (2020 ja 2021) tuli hooaja pikkust kärpida.

Mõõdikute valikul on lähtutud põhimõttest eelistada näitajaid, milleni võiks jõuda suvalisel ajahetkel Premium liiga tasavägisust neutraalselt analüüsides. See tähendab eelkõige seda, et välditud on meelevaldseid mõõdikuid, mis rõhutaks küll tänavuse hooaja erakordsust, aga seda valimi manipuleerimise hinnaga. Näiteks oleks lihtne valida üheks mõõdikuks 3. ja 7. koha punktivahe, milleks momendil on üksainus punkt, kuid sisuliselt oleks selline valik jabur.