Roheline aas 24. Kui see aadress sulle mitte midagi ei ütle, siis kas sa oled üleüldse Eesti jalgpalli fänn?

Jalgpall nügis NOËP-i kahe nädala võrra edasi, aga NOËP nügis seepeale jalgpalli Kadriorgu. Olgu siis pealegi nii. Ühed said laupäeva õhtul Lillekülas vägeva kontserdi, teised saavad pühapäeval Lasnamäe veerel vägeva jalgpallimängu. Teist võimalust pole.

Sest derbi on derbi alati. Ükskõik, kas ta mängitakse maha lumesajusel kunstmurul või suvepäikeselisel Eesti esindusstaadionil. Muudmoodi ei saa ega tohigi. Derbi, see üks ja ainus, veetagu diagonaale ja raudteid poolvägisi mööda pealinna kuidas tahes. Õige pea meistriliigas juba sajandat korda. Aga see sajas alles tuleb, kunagi. Tähtis on praegu.

Praegu on see, mis on. On Flora kahepunktiline edu tabelis, mis võib käriseda viiele, aga võib ka pöörduda hoopis Levadia esikohaks. Või jääda sootuks samaks. On teadmine, et tiitlit siin veel välja ei jagata, sest tervelt kümme vooru jääb minna. Ja kui on üldse olnud aastat, mil kõik teavad ja usuvad, et kõik võivad kõiki võita, siis on see tänavu.

On ajalugu, kuid see ei räägi õieti kummagi kasuks. Ega ta derbis tavaliselt räägigi, sest derbis ajalugu ei loe, loeb vaid see, mis on täna ja nüüd. Jah, Levadia võitis hooaja esimese mängu. Jah, teises lepiti viiki. Tähendab see tegelikult midagi, kui mäng käib küll punktide, aga ka au, väärikuse, võitluse, vahel isegi viha ja kättemaksuhimu peale? Ega ei tähenda.

Ning on Kadriorg, kunagi koduks mõlemale. Nüüd on kolitud uhkematesse kontoritesse, uhkemate tribüünide ette, uhkematele platsidele. Kadriorg on ikka Kadriorg, Kadrioruks olemist ei võta temalt keegi ega miski. Derbit võite mängida peaaegu sajandat korda, ent Kadriorg seisab siin peaaegu sajandat aastat. Treppe ja tribüüne võib värvida, need sadakond aastat on siinses õhus alati alles. Kes käinud, tunnevad ja mäletavad.

View this post on Instagram

A post shared by Premium liiga (@premiumliiga)

***

"Mõlemal meeskonnal on sel aastal oma lugu. Normaalsel hooajal võib-olla oleks vahe juba 10 punkti, aga nagu derbidega on, siis pole mõtet vaadata, mida keegi on enne teinud või kuidas on hooaeg läinud. Derbid on lihtsalt nii erilised ja teistsugused mängud, kus varasem vorm ja eelmised mängud ei oma tähtsust."

Nii ütles paar päeva enne mängu Flora peatreener Jürgen Henn, lisades, et ta teab väga hästi - sel hooajal pole Flora suutnud Levadiat liigas veel võita. Aga võidunäljas ollakse alati, mitte ainult Levadia vastu. Eelmise vooru raskelt tulnud 2:0 Harju vastu tähendab, et mängule tullakse positiivselt foonilt.

"Kui võidad, siis on lihtne, ei pea midagi tegema, kõik läheb nii nagu soovid, tunned hästi, tuled alati hea meelega treeningule, kõik on kerge ja sundimatu," arutles ta. "Kui natuke raskem periood, siis tuleb vaeva näha sellega, et endal tuju tõsta ja meeskonnas olla üksteisele toeks. Ma arvan, et sellega on meeskond hästi hakkama saanud ja treeningväljakul on kõik hästi olnud. Töö läheb edasi, kõik on alles poole peal, aga võit Harju vastu aitas meid uuesti sinna, kus me tahame olla."

Mis aitaks "sinna, kus tahetakse olla" ehk tagasi tabeli tippu Levadia? Nende juhendaja Curro Torres tunneb Flora-Levadia duelle vähem kui teised, aga pole ju ometi tarvis minna jalgpalliriigi mehele selgitama, mis on derbi. "Mõnikord sa ei mängi hästi, aga võidad. Mõnikord mängid hästi, aga kaotad. Peame oma mängu uuesti üles leidma, siis on võimalik Florat võita." Lihtne tõde, lihtsalt sõnastatud. Aga seda täpsem.

Muidugi pole hilisest väravast Tallinna Kalevile kingitud 1:1 viik ideaalne stardiplatvorm. Aga derbisid ei mängita hetkevormi pealt, teab Torreski. "Hetkel on minu peas ainult võit. Palju mänge on veel ees. Mängijad saavad koondisepausi ajal puhata ja taastuda, mis on meie jaoks hea. Saame treenida, oma ideesid juurutada."

***

"Eesti kaks kõige suuremat jalgpalliklubi mängivad. Omavahel on pikk ajalugu, kaks võrdset meeskonda. Kummalgi ei ole käsil parim seeria, aga see on selline mäng, kus treenerid ei pea mängijad eraldi motiveerima. Auasi on see mäng võita."

Flora ründaja Rauno Alliku neljasaja mängu suurusesse meistriliiga pagasisse mahub derbisid omajagu. Sestap ongi jutud eeskätt vaid jutud, eriti mängueelsed. Peavadki olema. "Sellistes mängudes piisab võib-olla ühest standardist, kust tuleb otsustav värav. Nendele oleme rõhku pannud, aga suures pildis oleme valmistunud nagu iga mängu jaoks. Midagi ekstra ei ole küll teinud."

Levadia poolkaitsja Til Mavretic tuleb Balkanilt, kus derbid on ... Noh, nad on. "Atmosfäär meeskonnas on endiselt hea, meil on palju noori mängijaid ja hoiame alati kokku, eriti sellisel raskel perioodil. Ja veel paremaks muutub atmosfäär pühapäeval, kui on mängupäev."  

Sloveen teab hästi, et Levadia seni säravaima mehe Ernest Agyiri lahkumine ei jäta meeskonda mõjutamata. Kuid võti on mujal. "Teised mängijad peavad oma parima andma. Meie peamine mure pole selles, et me ei suuda võimalusi tekitada, vaid selles, et laseme endale lüüa liiga palju väravaid. Peame seda parandama. Tekitame endiselt piisavalt palju võimalusi."

Levadial pole Agyirit ega ka kolmes viimases liigamängus võidurõõmu. Floral pole Kreidat-Soometsa-Lukkat-Lepikut ega ka piisavalt väravaid. Ja mis siis? Täna ei küsita, mida sul pole. Tähtis on see, mis on.

On derbi. Üks ja ainus.

***

3. septembril kell 17.00 Kadrioru staadionil

Tallinna FC Flora - Tallinna FCI Levadia