Suvel FC Florast kolmeks kuuks laenuga Norra kolmandasse liigasse mängima siirdunud Siim Roops on vahepeal kaotatud eneseusuga tagasi Eestis ja loodab end siin korralikult tõestada.

Enne viikingite juurde minekut oli Roopsigi arvamus Norra jalgpallist sarnane teiste eestlaste omaga: pikad kaitsjad ja pikad pallid ette.

Sealt naasnuna kinnitab keskkaitsja, et tegelikult on asjad teisiti. "Eestis on samamoodi suuri mehi taga kaitses, see on igal pool nii, aga need suured mehed oskavad suurepäraselt maast lühikeste söötudega mängida."

Hetkel Tartus puhkust veetev Roops läheb uuele hooajale vastu palju enesekindlamalt, kui ta oli siit lahkudes. 21-aastane kaitsja räägib intervjuus lisaks Norra eluolule oma eelmise aasta raskustest, tulevikulootustest ning Eesti jalgpallist üldisemalt. Noormees ei sea endale ulmelisi eesmärke, nimetades tähtsaimaks vaid pidevat arengut.

Aasta algas teie jaoks suurepäraselt - siirdusite eesti tippklubisse, tegite debüüdi A-koondises. Mis siis juhtus?
Me läksime Floraga enne hooaja algust Rootsi treeninglaagrisse, kus meil oli kolm mängu. Ühe meeskonnaga, kes oli just tõusnud meistrisarja, pidasime järjestikustel päevadel kaks mängu ja ma mängisin mõlemas. Väljas oli mingi -8 või -10 kraadi, suht külm. Pärast teist mängu sealt linnast lahkudes hakkas mul juba bussis paha ning hotellis oli veel halvem ja siis tuli palavik ja haigus – mingi viirus – ning siis olin väljas umbes kaks kuud.

Alguses ei saanud päris pihta ja selle ravimisega läks ka natuke mööda, sellepärast nii pikalt läkski. Mul ei olnud umbes kolm nädalat häält ja päris hull oli. Pärast seda tulin tagasi, tegin trenni, sain mängida natukene, sain põhikoosseisu, tegin mingi 3-4 mängu vist Floraga järjest, aga siis tuli nagu mingi müür ette. Eks organism ei olnud valmis lihtsalt, et kohe nii tõsiselt alustada.

Kukkusin koosseisust välja ja meeskond hakkas võitma ning siis oli juba nagu võimatu tagasi saada, eriti keskkaitses. Alo [Bärengrub] hakkas väga hästi mängima, Tommi [Sirevicius] ja Teet [Allas] mängisid väga hästi. Ma arvan, et selles oligi see saladus võib-olla, aga noh, kes teab – kui ma ei oleks haige olnud, oleks võib-olla ikka samamoodi läinud, ega keegi ei oska öelda ju.

Olite haiguse ajal isegi antbiootikumide kuuril...
Jaa, kaks korda olid mingid lahjemad vist ja siis anti mingid väga kanged. Lõpuks sain nende väga kangete antibiootikumidega haigusest lahti. See oli jah päris huvitav aeg, ei saanud mitte midagi aru, mis ümberringi toimus.

Kuidas tekkis võimalus Norra kolmandasse liigasse siirduda? Miks otsustasite selle variandi kasuks?
Eestis ma istusin pingil sellel ajal, sügaval pingil võib öelda, ja siis helistati ükspäev, et on selline võimalus, küsiti, et kas tahad minna. Ma ütlesin siis, et loomulikult, mis ma istun siin, lähen mängin parem seal uues keskkonnas, saan välisriigis mängimise kogemuse. Sellepärast ma otsustasingi sinna minna. Pakkumine tuli Flora poolt – Floraga võeti ühedust ja küsiti, et kas oleks võimalik ühte keskkaitsjat saada ja siis nad andsid mulle selle võimaluse.

Ilmselt oli see rahalise poole pealt samuti väga hea võimalus?
Parem ikka kui Eestis, seda kindlasti, aga mitte nii oluliselt.

Kuidas te Norras hakkama saite? Kuulusite pidevalt meeskonna põhikoosseisu?
Jaa, kohe kui ma sinna jõudsin, tegin nendega trenni, järgmisel päeval kirjutasin lepingu ja tegin arstliku kontrolli. Neljapäeva õhtul saabusin ja laupäeval mängisin juba esimese mängu. Ei tundnud nimesidki tegelikult, teadsin ainult kahte meeskonna mängijat, see oli väga huvitav.

Siis jah, mängisin kõik viis liigamängu, mis olid neil hooajast veel alles jäänud, ja kaks kvalifikatsioonimängu. Norras on nii, et kõikide kolmandate divisjonide võitjad peavad mängima ühe teise divisoni võitjaga kaks kvalifikatsioonimängu ja võitja läheb edasi teise divisjoni. Nii et kokku seitse mängu mängisin.

Kuidas seal meeskonnas mängida oli?
Väga hea oli, mulle meeldis ja sobis see stiil. Ei olnud üldse nii nagu levinud arvamus on, et Norras on pikk pall ja ainult õhus. Vähemalt seal, kus mina mängisin, ei meeldinud peaaegu kellelegi, kui pikka palli mängiti, pigem ikka maast.

Kui kõrge tasemega sealne kolmas liiga on? Saab seda võrrelda Eesti meistri- või esiliigaga?
Ausalt ma ei hakkaks võrdlema, ei tahaks võrdlusmomenti tuua, see on raske. Mõlemad meeskonnad peavad mängima ühe hooaja ühes liigas, siis saab tegeliku ülevaate. Aga see tase ei olnud halb, selles meeskonnas oli ka väga häid mängijaid, kes võiksid ka Eestis hakkama saada.

Kui palju te seal trenni tegite?
Üks kord päevas. Iga päev oli trenn, pluss mäng, nii et kuus trenni ja mäng. Ise tegime seal osadega hommikuti jõusaalis juurde. Seal oli poolprofessionaalne meeskond ja need, kes olid profilepingutega koos minuga, tegid päeval lisa ka. Teised olid siis päeval 40%-liselt tööl ja tegid ainult õhtul trenni.

Majutus ja kõik oli klubi poolt?
Ja-ja, väga hästi võeti vastu selles mõttes.

Ning kuidas enda vaba aega sisustasite?
Päeval tegin trenni. Ma elasin väga-väga huvitavas kohas, see koht oli kaljude vahel oru sees, seal oli, mida teha päeval. Meeskonnakaaslasest sõber, kellega ma koos elasin, vedas mind suht palju ringi. Ta vanemad elasid seal mägedes ja me käisime vahel päevasel ajal tema juures, kui trenni ei teinud, ja sisustasime oma aega seal.

Käisime isegi kinos, filmid olid ingliskeelsed, selles suhtes probleemi ei olnud. Raamatukogust otsisin internetti, sest mul endal ei olnud internetile juurdepääsu. Andsin kaks korda nädalas noortele akadeemias jalgpalliõpetust. Jalgpalliakadeemia oli seal 8-14 aastastele ja ma olin seal lihtsalt abis. Aitasin kahte meeskonnakaaslast, kes sellega tegelesid, seda pakuti mulle lihtsalt ajasisustuseks.

Kas arenesite mängijana edasi rohkem kui oleks arenenud Floras?
Ma arvan, et nendes oludes, mis mul siin olid, et kui ma oleks Floras pingil istunud, siis kindlasti. Seal ma sain vähemalt mängida, meeskond oli heal tasemel, nii et ma arvan jah.

Ja suhtlus oli ingliskeelne?
Jah, kõik valdavad väga hästi inglise keelt, sellega Norras probleeme ei ole. Nii palju kui võimalik, õppisin ise norra keelt kõrvalt ka. Jalgpallialased terminid tuli kiiresti selgeks teha, muidu oli endal platsi peal nii palju raskem.

Kuidas meeskonnas mängijatel omavaheline läbisaamine oli?
Ütleks, et väga hea, see oli minu jaoks üks üllatusmomente, et kuidas meeskond on nii lähedane: absoluutselt kõike tehakse koos, kedagi kuskilt välja ei jäeta, väga fantastiline. Pärast treeninguid ollakse jälle koos kellegi juures, vaadatakse jalgpalli või filme ja asju, selles mõttes väga positiivne. Ja tegemist oli pereinimestega, kellel endal on kõigil pere kodus, ja selle kõrvalt leitakse aega ka meeskonnaga koosolemiseks.

Ja treenerite-mängijate omavaheline läbisaamine? Kas treener oli pigem autoriteet kui sõber?
Tegelikult oli see üllatavalt päris vabas vormis. Kõik aktsepteerisid muidugi treenereid. Meil oli kaks peatreenerit korraga, mõlemale oli võrdselt pandud roll ja siis oli seal veel treenereid. Seal tehti nalja treenerite üle ka muidugi, aga kõik said aru, et see oli nali, millegagi väga liiale ei mindud, väga sõbralik keskkond. Eks see oli muidugi ka sellepärast, et meeskond oli võitjameeskond, terve hooaja võitnud, mis tõstis ka kindlasti meeleolu.

Mida see kolm kuud teile juurde andis?
Ma arvan, et kõvasti enesekindlust. See oli ka üks põhjuseid, miks ma sinna läksin – ma ei olnud enam nii kindel platsil, kui aasta alguses. Ja kui ma sinna läksin, siis sain mänguaega, mida mul Floras ei olnud võimalik saada, läbi mille tõusis mul kindlasti enesekindlus. Ma arvan, et see ongi põhiline, mida ma sealt sain, ja kogemusi ka loomulikult.

Ma sain väga huvitavate vastaste vastu mängida tegelikult, Soome koondislase, Horvaatia U-21 mängija ja Etioopia koondislase vastu. Kontingent oli seal väga kirju, ei mänginud niiöelda ”lambivendade” vastu, vastas olid ikka päris heal tasemel jalgpallurid.

Kas Norra mängijad teadsid Eesti jalgpallist ka midagi?
Jaa, üks mu treeneritest oli olnud kunagi Toomas Tohveri väravavahtide treener. Teati veel Marek Lemsalut, muidugi kõik teavad [Raio] Piirojat ja [Joel] Lindpere on endale väga ilusasti nime teinud, samamoodi ka [Pavel] Londak.

Alguses, kui mina sinna läksin, siis Londakut eriti ei teatud ja Lindperest ka pooled ei teadnud, aga kuna me vaatasime Norra kõrgliiga mänge, siis ma alati surusin Tromsö mängu neile peale. Pärast, kui ma ära tulin, siis teadsid kõik, kes on Londak, kes on Lindpere, kõiki eestlasi Norras. Isegi Karl Palatut teati, kuigi alguses ei teadnud keegi, kus ta mängib.

Kas soovite nüüd võimalusel taas välismaale siirduda või tahate pigem Floras jätkata?
Oleneb loomulikult sellest, kuhu siirduda. Muidugi, eks ma arvan, et enamike Eestis mängivate jalgpallurite soov on välismaal mängida, sama ka minul. Kui on vähegi normaalne pakkumine ja klubi, siis olen ma alati nõus välismaale minema, tahan minna välismaale.

Kas norralastega oli juttu ka sellest, et sinna tagasi mängima minna?
Kui ma ära tulin, siis nad olid huvitatud, et ma tagasi läheksin järgmiseks hooajaks sinna, aga see on klubidevaheline asi. Ma ei tea, mis sellest saab, eks paistab.

Ja ise oleksite nõus tagasi minema?
Ikka, sest järgmine aasta oleks seal väga huvitav tulnud, aga ma arvan, et ei lähe sinna. Praeguse seisuga jätkan ma järgmisel aastal Floras.

Tuleval hooajal on teil konkurente vähem seoses sellega, et Tomas Sirevicius lahkus ja Alo Bärengrub võib samuti lahkuda. Kas haistate oma võimalust põhitegijaks tõusta?
Kindlasti, aga samamoodi on see võimalus kõigi teiste jaoks meeskonnas. Kui Alo jääb ja Tommi oleks jäänud, siis teeks ma täpselt sama palju tööd trennis, nii et see ei muuda midagi. Muidugi ma tahan mängida, iga jalgpallur tahab mängida jalgpalli, selles ei ole küsimustki.

Millal Flora hooajaks ettevalmistust alustab?
Kolmandal jaanuaril koguneme, siis on esimene treening.

Olete mänginud nii Tartu Tammekas, Floras ning nüüd ka Norras Valdresis, mis on nende klubide erinevused ja sarnasused?
Ma arvan, et pigem Tammeka ja Valdres on rohkem sarnased. Flora on ikka täisprofessionaalne jalgpallimeeskond, teised kaks on sellised poolprofessionaalsed. Floras on kõik jalgpallurid, ei ole inimesi, kes käiks tööl ja mõtleks muid asju, kõik elavad jalgpalli nimel.

Tammekas olid inimesed, kes käisid tööl ja mängisid enda lõbuks, samamoodi on Norras inimesed, kes käivad tööl, mitte küll täisajaga, aga käivad tööl ja jalgpalli mängivad sellepärast, et neile meeldib seda teha. Norras oli meil õhtul üks ühine treening, Floras on kaks trenni ja hommikuti, see oli võib-olla kõige suurem erinevus minu jaoks alguses, aga sellega harjusin kohe ära.

Kas Pasi suutis teist eelmisel aastal maksimumi välja pigistada? Miks te ikkagi Eesti koondislasena pingile jäite?
Pasi on väga hea treener. Kui ma terve olin, siis läks mul ettevalmistus väga hästi. Ma ise tundsin, et arenen. Siis tuli vahele see haigus, enne mida ma tegingi koondisedebüüdi, aga see haigus tõmbas kõik maha. Suur auk jäi sisse ja pärast ma ei suutnud enam sama taset saavutada, mis mul oli saavutatud.

Ma arvan, et Pasi andis mulle väga palju juurde, suutis minust midagi rohkemat välja võtta kui teised treenerid võib-olla. Aga ma ei usu, et maksimumi – alati saab paremini. Vaatame, mis järgmisel aastal saab.

Vigastused on teid vaevanud viimasel kahel aastal järjest. Kas kõikuma löödud eneseusk on pärast Norras-käiku taastunud?
Jaa, kindlasti, sellepärast Norra tuligi kasuks. Viimases kahes mängus, mis ma seal mängisin, tundsin, et olen jälle mina ise. Ei olnud enam sellist kõhklemist ja kahtlemist, et kas ma teen nüüd õigesti või valesti, kõik tuli jälle automaatselt.

Kui kõrged eesmärgid teil jalgpallurina on? Millistesse liigadesse tahate kunagi mängima pääseda?
Noh, eks mu peaeesmärk jalgpallurina on ikka areneda, kogu aeg areneda, et ma ise tunneks, et arenen. Aga kuhu liigadesse...elu näitab, kuhu ma välja jõuan. Aga näiteks Norra nüüd, mul on kogemus olemas ja ma nägin seal neid ülemisi liigasid nädalast nädalasse – Norra oleks väga hea variant, mulle sobiks seal, sest see stiil sobis mulle.

Kui palju te enne Norrasse minekut sealsest jalgpallist teadsite ja kas teie arvamus muutus?
Jaa, natuke ikka. Mul oli sama arvamus, et seal pekstakse ainult seda pikka palli ja et seal on ainult pikad-pikad kaitsjad, kes mängivad ainult peaga. Aga kui ma sinna jõudsin, siis ma üllatusin täielikult, et on hoopis teistmoodi.

Eestis on samamoodi suuri mehi taga kaitses, see on igal pool nii, aga need suured mehed oskavad suurepäraselt maast lühikeste söötudega mängida, seal ongi võib-olla see vahe. Norra jalgpallist ma teadsin ainult nii palju, kui Eesti uudistes oli kajastatud Piiroja ja teiste eestlaste niiöelda seiklusi Norras, aga ainult positiivset infot sain juurde. Seal on kõik ikka väga korras.

U21-koondises olete te pidevalt põhitegijate seas olnud. Milles on probleem, et Eesti noortekoondised aina kaotavad ja kaotavad?
Üks asi on see, et Eesti U21 ei olegi minu meelest mänginud ühtegi mängu, kus neil oleks absoluutselt kõik võimalikud mängijad olemas, kuna nad on kas A-koondises või vigastatud. Sel aastal on meil väga palju mängijaid vigastustega väljas.

Meil on niigi nii väike valik. Ühe-kahe mehe puudumine ei tähendaks Hollandile Eesti vastu põhimõtteliselt mitte midagi, aga Eestile Hollandi vastu tähendab see väga palju, kui meil on kaks põhimeest juba puudu kuskil A-koondisega. Ma arvan, et selles on asi.

Kas U21 peatreener Marko Lelov võtab materjalist maksimumi?
Ma arvan, et pole minu asi kritiseerida treenerite tööd, aga ta annab endast kindlasti maksimumi. Ma olen ju koondises ja näen kõrvalt, et inimene teeb tööd täielikult pühendunult. Ma usun, et ta teeb maksimumi, mida ta teha suudab.

Alustasite jalgpalli mängimist 10-aastaselt. Kas hiline algus annab praegugi tunda?
Hakkasin trennis käima jah 10-aastaselt, aga mängisin muidugi juba varem. Kui vaadata noorte treeninguid, siis nad teevadki kaks-kolm korda nädalas trenni, meie lihtsalt omal ajal poistega mängisime iga päev kuskil maja taga jalgpalli, selles mõttes ei ole väga vahet. Ei, ma ei tunne küll, et oleks liiga hilja alustanud. Muidugi oleks võinud varem, aga kes teab, ma ei tunne, et oleks nüüd mingeid puudujääke.

Millised on teie tugevamad ja nõrgemad küljed jalgpallurina?
Võtaks selle nii kokku, et alati võib paremini. Enda tugevusi ja nõrkusi...eks ma üritan kõike tasakaalus hoida. Kui ma tunnen, et midagi jääb nõrgaks, siis ma töötan selle kallal kõvemini ja üritan hoida nii, et kõik oleks hea, nõrgemaid kohti kogu aeg parandada. Tugevused... ma arvan, et las teised otsustavad, mis on tugevused, ma ise ei oskaks nii välja tuua midagi.

Noorteklassis mängisite edukalt erinevaid positsioone, ka ründajana. Kas keskkaitsja koht on praeguseks lõplikult paigas?
Sada protsenti ei saa lubada, aga praeguse seisuga kindlasti jah. Ma arvan, et minu kõige parem positsioon oleks keskkaitsja. Olen tõesti mänginud ründajat noorteklassis, aga võib-olla see ongi just kasuks tulnud, tõstes erinevaid omadusi jalgpallurina. Aga viimastel aastatel olen ma jah kindlalt keskkaitses mänginud.

Hetkel viibite Tartus puhkusel. Kui palju suhtlete oma vanade Tammeka meeskonnakaaslastega?
Ausalt öeldes praegu väga suhelnud ei olegi, praegu olen aja täiesti maha võtnud ja puhkan täielikult. Aga muidugi, ikka suhtlen. Helistan, saame kokku ja teeme koos ühiseid tegusid.

Suur osa Tammeka endisest koosseisust on praeguseks laiali jooksnud. Kas kahetsete vahel ka Tartust lahkumist? Sooviksite sinna kunagi naaseda?
Ei kahetse ausalt öeldes, sest kõik teavad Tartu võimalusi, meil ei ole siin Tartus korralikke treeningtingimusi. Pidin lihtsalt isekas olema selles mõttes, vaatama, mis mulle endale parem on, et jalgpallurina edasi areneda, sest see on minu jaoks kõige tähtsam. Ma ei välista seda, et kunagi Tartusse tagasi mängima võiksin tulla.

Kui suur oli Norras publiku huvi kolmanda liiga vastu?
Ma elasin küllaltki väikses kohas, elanikke oli seal kuskil 10 000. Selliseid paadunud fänne, kes olid ka välismängudel kaasas, neid oli kuskil üle 50 natukene. Aga kodumängudel oli keskmiselt vast 300-500 pealtvaatajat.

Milline oli meediahuvi?
Küllaltki suur. Selle väikse koha piirkonnaleht kirjutas absoluutselt kõigest, mis me tegime, oli igal mängul kohal ja tegi isegi spekulatsioone järgmiseks hooajaks. Tuldi treeningutele, tehti pilte ja filmiti, selles suhtes oli huvi kõvasti suurem kui Eestis.

Norras olite ka noorte abitreener, kas olete mõelnud ka selle peale, et kunagi treenerina jätkata?
Ei ole väga mõelnud, aga ma arvan, et on päris suur võimalus, et ma hakkan kunagi treeneriks. Otseselt ma pole vaaginud ja asju lahti mõelnud, et mida ma tahan ja kuidas ja kus, liiga vara veel. Ma loodan ikka veel vähemalt kümme aastat jalgpalli mängida.

Teie noorem õde Sirje mängib samuti jalgpalli ja on noorte- ning naisteliigas hinnatud mängija. Kas vahel koos ka mängite?
Ikka vahepeal madistame kodus natukene. Siinkohal tahakski öelda, et võiks olla rohkem aega tegeleda sellise asjaga, aga ei ole kahjuks. Samas ma ikka üritan jälgida, kuidas ta hakkama saab ja hoian pöidlaid pihus.

Kas te Soccernet.ee-d ka loete...
Jaa, ikka.

Faktid - Siim Roops
Sünniaeg: 04.03.1986
Pikkus: 183 cm
Kaal: 78 kg
Asetus väljakul: Keskkaitsja

Senine karjäär:

2007 - Tallinna FC Flora 10/-; Valdres FK (NOR3)
2006 - JK Tammeka Tartu 28/1
2005 - JK Tammeka Tartu 34/8
2004 - JK Tammeka Tartu (Esiliigas) 28/3
2003 - JK Tammeka Tartu (Esiliigas) 22/2
2002 - JK Tammeka Tartu (Esiliigas) 12/2
...
Eesti A-koondis 1/-
Eesti U21-koondis

Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
val, kindral, Kaitz, jussikujala, torru, brandisco, tan, ahven, Dan, Hanno.