Kaks ja pool aastat tagasi Venemaaga sõtta kistud Ukraina jalgpallikoondise jaoks ei ole midagi Euroopa meistrivõistlustesse puutuvat lihtsalt tulnud.

Samal ajal, kui Ukraina jalgpalli viimase aja edukaim klubi, tänavugi Euroopa liiga poolfinaali küündinud Donetski Šahtar peab oma kodumänge Donbassis kestva sõja tõttu 1200 kilomeetri kaugusel Lvivis, on Ida-Ukraina Venemaa poolt sisuliselt annekteeritud.

26-pealisesse Ukraina koondise eelnimekirja mahub üheksa Šahtari mehe kõrval ka viis mängijat Luhanski Zorjast, Venemaa piirile veel lähemal paiknevast Tallinna-suurusest tööstuslinnast, kuhu Ukraina valitsuse võim juba 2014. aastast ulatunud ei ole. Üle poole koondisest elab reisikohvrites.

Venemaaga mängimata ei jää

Valiktsükkel möödus ukrainlastele küllaltki lihtsalt - kuigi neljast mängust Hispaania ja Slovakkiaga teeniti vaid üks punkt, võeti Valgevene, Luksemburgi ja sootuks viimaseks jäänud Makedoonia ees kindel kolmas koht. Pärast ebaõnnestumisi 2000., 2002., 2010. ja 2014. aastatel õnnestus Ukrainal viiendal katsel murda ka kvalifikatsiooniringi needus, kui Sloveeniast kahe mängu kokkuvõttes 3:1 jagu saadi.

UEFA õnneks juhtusid Venemaa ja Ukraina samasse loosipotti, mis tähendas, et alagrupis meeskonnad kokku minna ei saa, kuid ei ole võimatu, et turniiripuu viib nad kokku hilisemas faasis. Venemaa spordiminister Vitali Mutko on juba öelnud, et potentsiaalselt tulist ja mälestusväärset vastasseisu ära ei jäeta. "Poliitikale ei ole EM-il kohta," märkis Mutko.

Õhk on pingest paks aga juba enne turniiri - Ukraina peatreener Mihailo Fomenko tegi esialgset koosseisu valides poliitikast õhkuva otsuse jätta koju Venemaa kõrgliigas mängivad mehed eesotsas valiktsüklis esiründaja rolli kandnud Jevhen Seleznjovi ja Ukraina koondise ajaloo noorima väravalööja Oleksandr Zintšenkoga. Hiljem, pärast Krasnodari Kubanist põgenemist kaasati Seleznjov siiski koondisesse  ja Zintšenkogi sai pärast U-21 koondise abistamist kutse.

Venemaa aga kutsus vastutasuks koondisesse Dnipropetrovskis sündinud ja kogu karjääri Saksamaal veetnud Roman Neustäderi, kes on sõpruskohtumistes esindanud Saksamaad ja kelle vastu on huvi tundnud ka Ukraina; kuigi 28-aastasel kaitsjal ei olnud kaks nädalat tagasi veel Vene passigi, sõidab ta nüüd nendega Prantsusmaale.

Probleemid leiab lähemaltki

Ukraina hädad ei piirdu võimuka idanaabriga. Mai alguses kohtusid koduliigas vihavaenlased Šahtar ja Kiievi Dünamo, kusjuures Dünamo oli tiitli juba kindlustanud ja kaalul seega vaid au. Donetski meeskonna 3:0 võiduga lõppenud mängus suudles Taras Stepanenko vastasmeeskonna fännide ees Šahtari vappi, mispeale koondisekaaslane, Dünamo staar Andri Jarmolenko teda jalahoobiga kostitas. Tunded keesid loomulikult üle ja kolm meest nägid punast kaarti.

"Mis siis, kui ta oleks mu põlve purustanud?" vihastas Stepanenko ja teatas, et mingit leppimist ei tule. "Tahaksin kogu rahvale teatada, et meie sõprus Jarmolenkoga on läbi. See oli tahtlik."

Ukraina peatreener Fomenko jäi aga stoiliseks - "Küsige mängijatelt. Loodan, et nad on piisavalt targad, et mitte oma tülisid rahvuskoondisesse kaasa võtta. Ainult nad ise saavad probleemi lahendada." - ning see tekitas suuri küsimusi koondise sisekliima kohta, kuid paar nädalat hiljem leppisid mehed ära.

Sellele, et tegu on plahvatusohtliku paariga, ei pea näiteid kaugelt otsima - kolm aastat tagasi oli Jarmolenko lähedal Stepanenko jala murdmisele ja kuigi hiljem mehed leppisid, vahetasid nad sel sügisel pärast mängu särke. Kaotajaks jäänud Dünamo mees viskas Stepanenko särgi murule ja keeldus oma teguviisi põhjendamast.

Kõik või mitte midagi

Fomenkol ei olnud ka suurt valikut - hoolimata lühikesest süütenöörist on Jarmolenko Ukraina koondisele nii oluline, et temata turniirile minemine olnuks mõeldamatu. Just Jarmolenko ja Sevilla mees, 2012. aasta EM-il säranud ja eestlastelegi tuttav Jevgeni Konopljanka on mängijad, kellelt Ukraina vedamist oodatakse.

2006. aasta maailmameistrivõistlustel veerandfinaali jõudnud Ukraina jaoks oli nelja aasta tagune kodune EM suur ebaõnnestumine, sest tugevast grupist hoolimata oodati edasipääsu. Piirduti aga vaid Andri Ševtšenko hüvastijätu ja võiduga Rootsi üle.

Kuigi koondises on mitmeid mehi, kes käisid EM-il või koguni kümme aastat tagasi MM-il, on mitmes mõttes tegu Ukraina jalgpalli uue ajastuga: esimest korda ei ole suurturniiril koondise tüüril legendaarset Oleg Blohhinit, esimest korda ei saa ukrainlased vaadata Ševtšenko otsa. Legendaarne ründaja kaasati küll talvel koondise juurde abitreenerina.

Ukrainal on väljakule saata piisavalt tulejõudu ja kogemusi - vaid aeg näitab, kas ollakse valmis ka ühiselt eesmärgi nimel töötama.

Meeskonna staar - Anatoli Timoštšuk

Pole küsimustki, et 37-aastase Timoštšuki aeg hakkab läbi saama - 2011. aastal ukrainlaste poolt isegi Ševtšenkost tähtsamaks hääletatud poolkaitsja on viimase hooaja veetnud Kasahstanis, olles varasemalt ennast raudvaraks mänginud nii Šahtaris kui Peterburi Zenitis ja jõudnud aastateks ka Müncheni Bayernisse. Väärib karjääri krooniks hüvastijätuturniiri.

Silm peale - Jevhen Konopljanka

Konopljankat ja temast 24 päeva nooremat Jarmolenkot peavad kartma kõik vastased. Juba 2013. aastal Dnipropetrovski Dniproga Tallinnas käies oli Konopljanka staar, pärast Dniprole Euroopa liiga finaaliga kulmineerunud 2014/15 hooaega teenis ta ka ülemineku tippliigasse, Sevillasse. 26-aastasena on mees oma võimete tipul.

Koondisest väljas - Artjom Milevski

2008. ja 2009. aastal Ukraina parimaks jalgpalluriks valitud Milevski on küll alles 31-aastane, kuid neli aastat tagasi kaotas mees koduse EM-i eel  märkimisväärselt vormi ja lasti Kiievi Dünamo poolt peagi vabaks. Hiljem on mees üritanud ennast leida Türgis, Kasahstanis, Horvaatias ja Rumeenias, kuid tänaseks tundub, et teda vaevavast alkoholikuradist vabaneda ei õnnestugi. 

Treener - Mihailo Fomenko

67-aastase Fomenko meetodid on küll kohati kaheldavad ja ta viimane suurem edu treenerina jääb 1990. aastate algusesse, kuid tulemused Ukraina peatreenerina räägivad enda eest. Finaalturniiri eel on Fomenko võiduprotsent uskumatu 69,7, kusjuures 33 mängust on kaotatud vaid neli.

Ivar Lepik: "Ukraina on üks turniiri musti hobuseid, aga mitte ainult positiivses mõttes. Vaikselt, aga kindlalt tagati koht turniiril ja võimalus Ukraina rahvast raskes seisus innustada peaks meestele lisainspiratsiooniks olema. Otsustav alagrupimäng naabri Poolaga otsustab ilmselt ära, kaugele Ukraina jõuda võib - veerandfinaal oleks õnnestumine."

Mängud alagrupis:

P, 12. juunil kell 22.00 vs Saksamaa
N, 16. juunil kell 19.00 vs Põhja-Iirimaa
T, 21. juunil kell 19.00 vs Poola

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis: 

Väravavahid: Deniss Boiko (Besiktas), Andri Pjatov (Šahtar), Mikita Ševtšenko (Zorja).
Kaitsjad: Artjom Fedetski (Dnipro), Mikita Kamenjuka (Zorja), Jevhen Hatšeridi (Kiievi Dünamo), Oleksandr Kutšer (Šahtar), Jaroslav Rakitski (Šahtar), Vjatšeslav Ševtšuk (Šahtar).
Poolkaitsjad: Deniss Garmaš (Kiievi Dünamo), Oleg Gussev (Kiievi Dünamo), Oleksandr Karavajev (Zorja), Jevhen Konopljanka (Sevilla), Viktor Kovalenko (Šahtar), Maksim Mališev (Šahtar), Ivan Petrjak (Zorja), Ruslan Rotan (Dnipro), Sergi Ribalka (Kiievi Dünamo), Jevhen Šahhov (Dnipro), Taras Stepanenko (Šahtar), Sergi Sidortšuk (Kiievi Dünamo), Anatoli Timoštšuk (Kairat), Andri Jarmolenko (Kiievi Dünamo), Oleksandr Zintšenko (Ufa).
Ründajad: Filip Budkivski (Zorja), Artjom Kravets (Stuttgart), Roman Zozulja (Dnipro), Jevhen Seleznjov (Šahtar).