Telejalgpalli populaarsuse drastilisest vähenemisest (1)
Rahvusvahelist jalgpallielu fookusesse võttes on neil päevil Saksamaal kätte jõudnud selle aasta üks kulminatsioone, seda põhjusel, et UEFA Meistrite liiga kolmes paaris seisavad vastakuti kahe suure jalgpalliriigi Saksamaa ja Inglismaa klubid.
Olgu täpsustatud, et praeguse perioodi nimetamine kulminatsiooniks pole siinkirjutaja hinnang ega ka väljamõeldis, kuna kujund on laenatud saksa meedialt. Koondiste suurvõistluste vaheaasta puhul võimendub niigi populaarse klubijalgpalli olulisus veelgi ning nõuab tõesti omajagu pingutust, et sakslastele veelgi isuäratavamaid vastasseise välja mõelda. Niisiis – kulminatsioon!
Selleks kulminatsiooniks on Saksa ajakirjandus valmistunud põhjalikult ning paaride väljaloosimisele järgnenud kahe kuu jooksul on kulminatsioon kõikvõimalikes meediaformaatides üsna põhjalikult läbi hekseldatud. Ka teemade põhjalikkuse üle pole põhjust nuriseda: uurimiseks on võetud iga vastasseisu eraldiseisvad pinged, olgu siis ajaloolised (Müncheni Bayern – FC Liverpool) või isikutepõhised (Leroy Sane taaskohtumine Schalkega).
Mõistagi on arutlenud saksa klubide edasipääsuvõimaluste üle (vaid Bayern suutis säilitada talle pandud lootused ka kordusmänguks); tutvustanud on ka kahe riigi jalgpallielu erinevusi, samuti võrreldud ala riigisisest sportlikku hetkeseisu ja tulevikuperspektiive.
Kuid meie jätame kõik need teemad kõrvale ning keskendume ühele teistlaadsele küsimusele; küsimusele, mis samuti nende mängude taustal esile kerkinud ning mis evib võimet profijalgpalli kui telespektaakli laiemate tulevikuvisioonide üle arutleda. Olgu kohe öeldud, et too tulevikupilt võib erineda paljuski sellest, millega me veel täna harjunud oleme.
Kõnealuse probleemi tuumaks on asjaolu, et esmakordselt UEFA Meistrite liiga ajaloos, seega alates aastast 1992, pole kõnealused mängud Saksamaal vabalevis kättesaadavad. Eesmärgiks sissetulekute suurendamine (märkus, mis täiesti asjatu tundub), sõlmis UEFA perioodiks 2018–2021 Saksamaal lepingu tasulise telejaama Sky Spordiga. Tolle lepingu kohaselt maksab Sky ülekandeõiguse eest 200 miljonit eurot aastas. Sky omakorda müüs osa mängudest saja miljoni eest striimi-põhisele DAZN-ile, samuti tasulisele vahendajale.
Alagrupimängude järel löödi vaatajanumbrid kokku ning selgus, et võrreldes nonde aastataguste mängudega, mis toona ZDF-is tasuta kättesaadavad olid, on vaatajanumbrid teinud tõeliselt tähelepanuväärse kukkumise.
Jätame selle numbri siin praegu veel välja ütlemata põhjusel, et esiteks lugeja mõttes ise mingi protsendinumbri pakkuda võiks ning teiseks, et õige vastus selle mõttetöö taustal eriti šokeerivana tunduks. Ma olen täiesti veendunud, et enamus lugejatest ei pääse õigele vastusele isegi mitte ligilähedale.
Enda puhul ei tee ma mingit saladust, et mind suutis too protsendinumber täiesti arvestatavalt jahmata. Ja olgu lisatud, et eesmärgiks pole mitte kellegi šokeerimine iseenesest (keda nüüd mingi tühine jalgpallialane number ikka šokeerida võiks), küll aga selle abil probleemile tähelepanu tõmbamine ning lootus ergutada ka kaasamõtlemist.
Kui too meie jaoks veel salapärane number lauale löödi, võis ehmatust välja lugeda nii meedia kui ka klubide reaktsioonidest. Kõige enam pälvis tähelepanu 13. veebruaril Sport Bildis ilmunud ja neljale leheküljele jaotatud põhjalik intervjuu Bayerni juhi Karl-Heinz Rummeniggega, kellega tehtud intervjuu pealkiri toob selgelt välja kogu järgneva mõttearenduse hoiaku: "Meistrite liiga tuleb tagasi vabalevisse tuua!".
Sellega võikski kõik öeldud olla ning kõik järgnev võiks olla vaid selle täpsustus, kuid seda vaid juhul, kui tegemist oleks tõesti vaid enam-vähem võrdsete võimuvõitlusega. Ent too televaatajate huvilangust tähistav number on sedavõrd suur, et sellest tulenevad probleemid näivad ületavat piiri, mis pole enam seotud vaid teleülekannetega. Sisuliselt võib öelda, et sel ja järgnevate hooaegadel on UEFA Meistrite liiga muudetud sakslastele peaaegu kättesaamatuks, kuna huvilangust tähistav protsent on 84.
Veelgi suurem on lõhe siis, kui võrrelda aastatagusega praeguseid tippmänge. Nimelt, kaks nädalat tagasi jõudis Sky selle hooaja vaatajarekordini, kui Liverpool – Bayern mäng meelitas telerite ette 290 000 tasulist vaatajat. Seevastu Bayerni viimane vabalevis eetrisse läinud mäng, eelmise hooaja korduskohtumine poolfinaalis Madridi Realiga, kogus 13,12 miljonit vaatajat. Seega moodustab selle hooaja Bayerni tippmäng 2,2 protsenti eelmisest aastast.
UEFA Meistrite liiga jõudis Saksamaal tasulistesse kanalitesse aastal 1997 ning on seejärel kandnud üle suurema osa mängudest. Aastatel 1997–2009 oli selleks kanaliks Premiere, alates 2009. aastast Sky, kes siis selle hooaja alguses, nagu juba öeldud, lubas turule ka DAZN-i. Ent kuni eelmise hooaja lõpuni oli igal nädalal vähemalt üks mäng ka vabalevis. Erinevatel perioodidel on nendeks kanaliteks olnud RTL, Sat.1, DSF ning alates 2012. aastast kuuel hooajal ZDF.
Põhjus, miks täna vabalevis ühtegi mängu üle ei kanta, on arusaadavalt pragmaatiline. Vabalevi kanalitel pole selleks finantsilisi vahendeid. Soovimata minna ajaloos liiga kaugele, piirdume täheldusega, et alates 2000. aastast on Meistrite liiga hind saksa telekanalitele teinud läbi kaks hüppelist hinnatõusu. Kui aastatel 2003–2006 maksis hooaeg 23 miljonit, siis sellele järgnenud lepingu eest tuli lauale panna juba 67 miljonit.
Tõenäoliselt majanduslangusest tingituna langes hind 2009. aastal järgnevaks kolmeks hooajaks 40 miljonini, hakkas aga seejärel vaikselt tõusma ning vahemikus 2015–2018 oli ühe hooaja hinnaks 70 miljonit. Seejärel aga toimus teine hüppeline hinnatõus ning nagu juba osutatud, pidi Sky seekordse lepingu eest välja käima 200 miljonit.
Kui nüüd aga siia kõrvale sättida vabalevi kanalite spordiülekannete tarbeks ette nähtud summad, siis näeme, et pika aja lõikes on need jäänud suuresti muutumatuks. ARD-l on see viimasel kümnel aastal olnud pisikeste kõikumistega umbes 250 miljonit aastas; ZDF-il, kes Meistrite liigat vahendas, on kõikumine veidi suurem, olles 2016. aastal 191 miljonit (värskemaid andmeid pole ZDF avalikustanud). Nüüd väitis ZDF, et üle 70 miljoni pole neil hooaja eest välja käia kuidagi võimalik.
Põhimõtteliselt võiks ju siin jutule punkti panna, kuna vabalevi telejuhid väidavad, et kasvava hinnatõusuga pole neil võimalik kaasa minna, nagu väitis ARD sporditoimetuse koordinaator Axel Balkausky 20. veebruari Sport Bildis. See aga tähendab, et saksa televaataja on sunnitud liituma tasulise kanaliga, täna koguni kahega, või lõigatakse ta aastakümnete pikkusest traditsioonist lihtsalt välja. Nagu eelpool toodud numbrid näitavad, on sakslased valinud tolle teise tee. Selline perspektiiv teeb aga klubid väga murelikuks, ning seda muret väljendas ka Rummenigge.
Millest siis Rummenigge räägib? Ta ütleb, et Saksamaa pole Inglismaa ega Hispaania, kus maksuline televisioon juba aastaid jalgpalliturgu valitsenud. "Meil on teistsugune jalgpallikultuur ning sellega tuleb arvestada." Konkreetse eesmärgina sõnastab ta eelnevate aastate olukorra taastamise, kus nädalas üks mäng vabalevis nähtav oli.
Rummenigge arutluskäik tugineb loogikal, et tasuliste telejaamade sissetulek sõltub sponsorlepingutest, kuid viimaseid ei saa 84 protsendine vaatajalangus kuidagi rõõmustada. Rummenigge ütleb, et tasakaal vabalevi ja tasulise telejaamade vahel tuleb taastada, kusjuures ta leiab, et selline mudel kaitseb rahvusvahelise profijalgpalli kõiki huvisid – vaatajaid, klubisid, telejaamu, sponsoreid ja liigat.
Nii jagab Rummenigge ilusat lootust, et vabalevi telejaamu, kel puuduvad finantsilised vahendid, saab aidata kultuurilisele eripärale, saksa traditsioonidele ja saksa inimeste harjumustele rõhutamise kaudu. Aga rääkides saksa inimeste harjumustest jalgpallivaatamisel, tuleb mõista, et koostöös saksa klubidega on seda harjutud tarbima üsna odavalt.
Rummenigge ülesande ja sakslaste lootuste täitumine ei saa ühelgi juhul lihtne olema. On täiesti võimalik, et tagasi vabalevisse ei pöördu Meistrite liiga Saksamaal enam kunagi, millist võimalust suurendab juba ainuüksi UEFA plaan Meistrite liiga telejaamade menüüst üldse välja jätta ning seda sarnaselt Põhja-Ameerika profiliigadele ise striimi-põhiselt edastama hakata. Sellise tulevikuvisiooni realiseerumine hägustab aga konkreetse kultuuri nõudmisi ja soove veelgi.
Kuidas oma traditsioonide läbisurumine üha intensiivsemas kapitalil põhinevas maailmas õnnestuma peaks, kuidas kaitsta oma rahvuslikke väärtusi - aga jalgpall seda sakslastele kahtlemata on - see on järgnevate aastate üks põnevamaid teemasid rahvusvahelises jalgpallis.
Üht tulevikuvisiooni neile jalgpallihuvilistele, kes uute finantsiliste väljaminekute osas üleminekuaega vajavad või kes tõesti mängude vaatamisest lõpuks loobuvad, on telejaam Sport1 leidnud ühe lahenduse juba täna. Sport1 nišikanalina pole kunagi Meistrite liiga ülekandmiseni küündinud, kuid end päris ära lõigata pole ka lasknud.
Lahendus on leitud sellega, et iga Meistrite liiga mängu ajal on eetris stuudiopublikuga jutusaade, kus kuus kuni seitse jalgpallispetsialisti fännidega koos mänge vaatavad, seda vaid põgusalt kommenteerivad, enamuse ajast aga päevakajaliste jututeemaga täidavad.
Pean jälle tunnistama, et kui tolle jalgpalliloba kõrvale samal ajal mõnest mängust telepilt jooksutada, siis seotuna tekib üsna omalaadne jalgpallielamus; seda enam, et too loba üsna asjatundlik on.
