Jalgpalliajalugu mäletab neid, kes olid head mängijad. Mäletab neid, kes olid head treenerid. Mõned üksikud on olnud mõlemat. Johan Cruyff oli sellest veel palju-palju enamat.

#20: Buffon; #19: Zlatan; #18: Müller; #17: Beckham; #16: Jašin; #15: Garrincha; #14: Best; 
#13: Ronaldinho; #12: Eusebio; #11: Di Stefano; #10: Puskas; #9: Maldini; #8: Ronaldo; 
#7: Beckenbauer; #6: Cruyff.

• 3x Meistrite liiga võitja (1970/71, 1971/72, 1972/73)
• 10 meistritiitlit kahest riigist (9x Holland, 1x Hispaania)
• 3x Ballon d'Ori võitja (1971, 1973, 1974)
• MM-i parim mängija (1974)
• IFFHS-i Euroopa 20. sajandi parim jalgpallur

"Võitmine on oluline, aga suurim kingitus on omada päris oma stiili, mida inimesed imetlevad, mida inimesed kopeerivad," on Cruyff öelnud. Ta ei pruugi minna ajalukku parima mängija või parima treenerina, kuid tema sõrmejäljed on igavesti Amsterdami Ajaxil ja Barcelonal, Hollandil ja Hispaanial, suurtel tiitlitel ja väikestel võitudel. Täpselt nii, nagu nummer 14 seda soovinuks.

Kõik jäljed viivad isani

Neli suve pärast kaotatud MM-finaali, aastal 1978, ei sõitnud 31-aastane Cruyff Hollandi koondisega Argentinasse kaasa. Ta oli nad eelneval sügisel sinna aidanud, kuid kuulutas siis lõppenuks koondisekarjääri ja viskas mõned kuud hiljem putsad üldse nurka. Talle aitas.

Ootamatu loobumise põhjused jäid saladuseks ligi 30 aastaks, kuni Cruyff neid lõpuks lahkama soostus. Aasta enne finaalturniiri oli ta pere Barcelonas pantvangi võetud. "Kui sulle toru vastu pead surutakse, kui sina ja sinu naine laste silme all kinni seotakse ... politsei saatis neid hiljem kooli, politsei ööbis kolm või neli kuud meie juures. Mind saatis mängudele turvamees," meenutas Cruyff Catalunya Radiole.

"Sellised hetked panevad sind paljusid asju uue nurga alt vaatama. Elus on hetki, kus väärtuslikuks muutub miski muu. Tahtsime elada veidi teistmoodi. See oli jalgpallist lahkumiseks õige hetk, ma poleks suutnud pärast seda kogemust maailmameistrivõistlustel mängida."

Holland jõudis oma talismanita finaali, aga kaotas, täpselt nagu neli aastat varem. Siis oli Cruyff läbi turniiri hiilgavalt mänginud, kuid finaalis üpris kahvatuks jäänud. Vastas olnud sakslased kavaldasid ta Bildi kaasabil vaimselt auti - päev enne finaali ilmunud lugu sellest, kuidas neli Hollandi koondislast olla šampanja ja naistega lõõgastunud, ei pruukinud ehk tõele vastata (ühest teadmist ei ole sesosas tänase päevani), kuid lehtede müümiseks läks pealkirja muidugi staari nimi ja seetõttu tuli tal abikaasa rahustamiseks pool ööd telefoni otsas istuda.

Cruyffile olid alati kõige olulisemad kaks asja, mida tal nooruses ei olnud - perekond ja raha. Poodnikust isa Hermanus läks vaid 45-aastaselt manalateed, kui poeg oli 12. Nad olid olnud väga lähedased, vanema ootamatu surm muutis noore Johani mõttemaailma kardinaalselt. Rahaga polnud aga seejärel priisata. Cruyffi ema Nel loobus perepoe pidamisest ja hakkas tööle Ajaxi koristajana.

Isa oli toetanud poja soovi jalgpalluriks saada ja eesmärkide püüdmise nimel ei pidanud Johan paljuks 13-aastaselt kooli pooleli jätta, et trennide kõrvalt poole kohaga spordipoes müüjana töötada. Aga unistuse ta täitis, nui neljaks. Ta pidi. Veel mitukümmend aastat hiljem võis Cruyff köögilaua taga isaga pikki vestluseid maha pidada.

Kleenukesest Amsterdami poisist sai nii hea jalgpallur, et kui Barcelona ta 1973. aastal soetas, pidid nad registreerima traktori - Hispaania valitsus keeldus tunnistamast, et jalgpalluri eest selline summa (~920 000 naela, eelmisest üleminekurekordist ligi poole rohkem) makstakse. Seda veidram tundus viis aastat hiljem sündinud lõpetamise otsus.

Vaid läbi (kellele õnneliku, kellele õnnetu) juhuse jõudis Cruyff oma naturaalsesse keskkonda tagasi. Teda ei kannustanud nälg mängu järele, vaid ikka raha. Vaeseks ei jäänud hollandlane seejuures mõne rumala pahe läbi, vaid investeerides: Hispaanias müüs libekeelne prantsuse-vene õnnekütt Michel Basilevitš Cruyffidele maha idee säästude seafarmi paigutamisest, kuid enamust sellest nad enam ei näinudki.

Paljude jalgpalliinimeste jaoks osutusid just need hilisemad aastad õnnistuseks, sest panid Cruyffi maailma teise pilguga nägema. "Kuni 30-aastaseks saamiseni tegin kõike tunde järgi. Alles pärast 30. sünnipäeva hakkasin mõistma, miks tegin neid asju, mida tegin," on Cruyff märkinud. Võime oletada, et ilma seafarmi-meheta saanuks jalgpalliajalugu hoopis teistsugune.

Kas üldse saab väita, et keegi on kõigi aegade parim? Ilmselt mitte, sest ajastute objektiivne võrdlemine on võimatu. Aga kas saaks siis olla oma ajastu parim? Tegelikult kah mitte, sest erinevate positsioonide kõrvutamine on tänamatu (ja enamasti eksitav) töö.

Küll aga saab kokku panna läbinisti subjektiivse edetabeli kõigi aegade kahekümnest parimast jalgpallurist. Kümme Soccernet.ee inimest just nõnda talitasid ja kokku sai TOP 20, mida järgmise kahe nädala jooksul teile presenteerime, tutvustades iga mängijat mõne põneva loo läbi.