FIFA otsustas 1988. aastal anda 1994. aasta MM-i korraldusõigus Ameerika Ühendriikidele, eelistades neid Marokole ja Brasiiliale. See oli veidi üllatav, arvestades sealset üldiselt tagasihoidlikku huvi ala vastu. Jalgpalli populariseerimise koha pealt oli see finaalturniir aga meeletult edukas, purustades publikurekordeid ning aidates tublisti kaasa ala levikule Põhja-Ameerikas.

Tiitli võttis 24-aastase vaheaja järel taas Brasiilia, kes andis sellega märku uue valitsusaja saabumisest, jõudes finaali ka kahel järgneval finaalturniiril. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis jäi sellel vaatemängulisel turniiril igav lõpplahendus, kui finaal lõppes esmakordselt MM-ide ajaloos väravateta viigiga ning võitja otsustati penaltitega. Dramaatikast see-eest puudust ei tulnud ning kõigi vutihuviliste mällu tembeldati pisarates Itaalia staar Roberto „Jumalik Hobusesaba“ Baggio, kes eksis otsustaval penaltil.

Rekordiline arv publikut

Mängude keskmiseks külastatavuseks kujunes 69 000, mis lõi kindlalt senise rekordi aastast 1950. Kokku vaatas mänge staadionitel 3,6 miljonit inimest, mis on senini rekord, olgugi et alates 1998. aastast osaleb finaalturniiril 8 meeskonda rohkem. See rekord jääb püsima vähemalt aastani 2010, sest maksimaalne publikuarv suvisel Saksamaa MM-il on vähem kui 3,5 miljonit.

Turniiri formaat jäi samaks mida kasutati ka neli aastat varem. Osa võttis 24 koondist, kes olid jagatud kuute alagruppi. Neist 16 – iga grupi kaks paremat ja neli parimat kolmanda koha omanikku - pääsesid edasi play-off’idesse. See jäi viimaseks korraks, kui seda formaati kasutati, sest juba järgmisest MM-ist võeti kasutusele praegugi kehtiv süsteem 32 meeskonnaga. Ühtlasi tasustati USA-s esmakordselt maailmameistrivõistlustel mänguvõitu kolme punktiga.

MM-il sündis väga vähe üllatustulemusi ning Itaalia oli ainus suurfavoriitidest, kes alagrupis tõsises hädas oli. Kaotanud avamängus 0:1 Iirimaale, saadeti järgnenud kohtumises nende väravavaht Gianluca Pagliuca juba esimesel poolajal punase kaardiga väljakult minema. Staarründaja Roberto Baggio puurivahi vastu vahetama pidanud itaallased tulid aga siiski üliraskest seisust välja, kui Dino Baggio värav tõi neile võidu ning säilitas edasipääsulootused.

Ameeriklased langesid iseseisvuspäeval

B-alagrupi kohtumises Venemaa ja Kameruni vahel tehti ajalugu, kui Oleg Salenkost sai esimene mängija finaalturniiride ajaloos, kes löönud ühes mängus viis väravat. Venelaste 6:1 võiduga lõppenud kohtumises lõi kamerunlaste auvärava Roger Milla, kellest sai omakorda 42-aastasena vanim mängija, kes kunagi finaalturniiril värava löönud. Hoolimata ajaloolistest sündmustest langesid mõlemad meeskonnad välja ning edasi pääsesid kindlalt Brasiilia ja Rootsi.

Tähelepanu keskpunktis oli võõrustajamaa USA, kes viigistas avamängus Šveitsiga ning võitis seejärel suure üllatusena Kolumbiat 2:1. Selles kurikuulsas kohtumises lõi kolumbialane Andrés Escobar omavärava – 10 päeva pärast naasmist Kolumbiasse lasti ta maha. Viimases mängus kaotas USA küll Rumeeniale, kuid edasi pääseti sellegipoolest. Viimati olid ameeriklased teise ringi jõudnud esimesel MM-il 1930. aastal.

1/8-finaalis loositi neile vastu ülitugev Brasiilia, kellega tuli mängida USA iseseisvuspäeval 4. juulil. Kodumeeskond hoidis 70 minutit hammastega viigiseisust kinni, kuid Bebeto värav viis kohvimaa pojad siiski edasi. Võõrustajad ei jäänud oma esitustega sel turniiril aga kindlasti häbisse. Lahtises mängus Rumeenia vastu jäi 8 parema seast välja ka Argentina, kes oli kaotanud alagrupiturniiril oma liidri Diego Maradona, kes andis positiivse uimastiproovi. Ilie Dumitrescu kaks tabamust ja Gheorghe Hagi iluvärav viisid rumeenlased tulemusega 3:2 edasi.

Baggio leidis väravasoone

Valitsev maailmameister Saksamaa kohtus veerandfinaalis Bulgaariaga, kes ei olnud enne seda turniiri võitnud veel ainsatki MM-kohtumist. Nüüd aga valmistati üks üllatuspomm teise järel ning marsiti Hristo Stoitchkovi juhtimisel poolfinaali, alistades sakslased 2:1. Stoichkov oli koos Salenkoga ühtlasi turniiri edukaim väravakütt kuue tabamusega.

Brasiilia läks veerandfinaalis vastamisi Hollandiga ning tõeline põnevusetendus osutus turniiri kõige säravamaks mänguks. Väravateta lõppenud avapoolaja järel asusid brassid Romario ja Bebeto väravatest 2:0 juhtima, ent hetk hiljem tegi Dennis Bergkamp seisuks 1:2 ja Aron Winter seadis veerand tundi enne mänguaja lõppu tabloole viigiseisu. Viis minutit hiljem tegi Branco lõppseisuks siiski 3:2 ja viis brasiillased poolfinaali, kus nad alistasid Rootsi 1:0.

Itaalia oli pärast kahvatut algust oma mängumasina tööle saanud ning nende staarründaja Roberto Baggio oli leidnud väravasoone. Alagrupimängudes kuivale jäänud Baggio tõusis itaallaste kangelaseks 1/8-finaalis, kus ta viigistas Nigeeria vastu seisu päris kohtumise lõpuminutitel ning lõi lisaajal ka võidvärava. Tema hoog jätkus ka kaheksa parema hulgas, kui ta lõi Hispaania vastu võiduvärava taas kohtumise lõpu eel. Poolfinaalis alistati 2:1 Bulgaaria ning Baggio lõi taas mõlemad väravad.

Penaltite finaal

Finaalis pidi seega selguma edukaim riik MM-ide ajaloos, sest nii Brasiilial kui Itaalial oli juba olemas kolm tiitlit ja neljas tähendanuks rekordit. Turniiri lõppvaatus ei pakkunud aga kuigi palju põnevust, sest mäng oli küll võitluslik, aga samas ka väga füüsiline ning võimalustevaene. Nii kohtumise normaal- kui ka lisaaeg lõppesid 0:0 ning esmakordselt otsustati tiitliomanik penaltitega.

Suurepärase turniiri teinud Baggio on jäänud sellest hoolimata eelkõige meelde tema otsustava üle värava lennanud penalti järgi, mille järel brasiillased võidutantsu alustasid. Olgugi et enne Baggiot olid oma löögil eksinud veel kaks itaallast, ning isegi kui ta oleks tabanud, siis oleksid brasiillased järgneva tabamuse korral ikkagi meistriteks kroonitud.

Brasiilia võidutses esimest korda pärast 1970. aastat ning pani aluse oma viimase kümnendi võimsale edule.