Tartus asetsevas noorteklubis FC Santos käis treeninguid läbi viimas ning kohalikele treeneritele näpunäiteid jagamas tunnustatud Inglise noortetreener Andy McKnight, kes soostus oma mõtteid jagama ka Soccernet.ee-ga. 

Ennast Lõuna-Eesti suurimaks noorteklubiks nimetavas Santoses treenib üle 800 3-14-aastase lapse, keda juhendab üle 15 erineva treeneri. Enda loodud treeneriorganisatsioonis Revo Coaching tegutsev McKnight käis sel aastal Santose juures juba kolmandat korda ning andis Soccernet.ee-le pika ja põhjaliku usutluse.

Rääkige esmalt natuke endast. Kus kasvasite üles, kas mängisite jalgpalli ka ise ning kuidas sai teist treener?

Kasvasin üles Kesk-Inglismaal Wolverhamptonis. Kooli ajal mängisin jalgpalli, kuid võib-olla isegi rohkem ragbit. Pärast kooli käisin katsetel paaris Oxfordi klubis ja jõudsin lõpuks välja poolprofitasemele. Kui mängimisega lõpetasin, hakkasin pidama treeneriametit, olin treener ka oma laste meeskondades ning tegin ka ametlikud treeneripaberid. Esimene päris töökoht oli mul Walsalli juures, kes mängib praegu League One'is (Inglismaa tugevuselt kolmas liiga - toim.) - olin seal seitse hooaega. Kui sellele ajale tagasi vaadata, siis pean tõdema, et mul oli sinna saades ikka kõvasti õnne - Walsall on küll väike, kuid siiski profiklubi, aga nad andsid mulle ikkagi võimaluse seal töötada.

Walsalli järel siirdusin West Bromwich Albioni. Teadsin sealset peatreenerit, ta oli väga austatud ning hea treener ning olin seal paar aastat, kuid võitlesin justkui tuuleveskitega - ma arvasin, et olin hea treener, kuid mul ei lastud häid mängijaid toota, süsteem oli mul ees. Suures klubis ei lasta ühel treeneril ennast väljendada ning asju "omamoodi" teha. Lõpliku otsuse klubist lahkuda tegin siis, kui sinna tuli uus peatreener, kellel ei olnud huvi noorte arendamisega tegeleda. Minu meelest on suur vahe treenimise, arendamise ja klubi juhtimise vahel - kui sa oled Alex Ferguson, ei õpeta sa ju lastele, kuidas teha Cruyffi pööret. Vahe profijalgpalli ning noorte arendamise vahel on meeletu.

Seejärel liitusin iseseisva treenerite koolitamise ning noorte treenimisega tegeleva organisatsiooniga. Selle koha juht oli ilmselt parim treener, kellega olen kunagi koos töötanud - ta oli kunagi treener Arsenalis ning mõne aja oli ta ka Inglismaa jalgpalliliidu tehniline direktor. Tal oli oma kindel missioon oma Messisid toota ning taaskord oli mul kõvasti õnne, et seal töötamiskogemuse sain, sest see mees oli geenius. Olin seal seitse aastat, enne kui oma kogemuste põhjalt enda organisatsiooni lõin. Seega olen treenerina töötanud peaaegu 30 aastat - kogemust on tulnud kõvasti.

Kui pikalt olete töötanud välismaal ja millistesse riikidesse olete sattunud?

Viimase seitsme aasta jooksul olen põhiliselt olnud küll Inglismaal, kuid olen pidevalt erinevatesse riikidessse edasi-tagasi sõitnud. Olen töötanud näiteks Norras, Uus-Meremaal, Austraalias, Hollandis ja nüüd ka Eestis. Alati on hea uutest kohtades uusi impulsse saada.

Olete nüüd otsaga Eestisse jõudnud. Rääkige, mida te siin täpsemalt teete, mis on teie "missioon"?

Ma ei nimetaks seda just missiooniks (muigab). Kohtusin Leinoga (Santose juhatuse liige Leino Lõnsu - toim.) Norras ühise tuttava kaudu ning sain kohe aru, et tema sooviks on mängijaid arendada, mitte tegeleda mingite mõttetustega. Olen siin hetkel kolmandat korda, kuid see kõik on alles algus. Kohtun Leinoga külastuse lõpus ning annan talle kõige siinse kohta oma hinnangu.

Millised olid teie ootused enne esimest korda Santosesse tulemist? Mida arvasite Eestist ja millised olid esimesed muljed?

Arvasin alguses, et kõik saab olema samamoodi nagu igal pool mujal, kuid tegelikkuses sarnanes siinne olukord natuke Norrale. 

Olete Eestis nüüd kolmandat korda. Kas olete mingis osas täheldanud juba ka arengut?

Mitte veel. See võtab kauem aega kui kolm külastust - klubi peab omaks võtma kogu protsessi, filosoofia ja veel tähtsam on tahe. Ma ei taha töötada kuskil, kus ei ole piisavalt tahtmist. Siinsed treenerid tunduvad aga väga toredad ja nad teevad Santose heaks suurepärast tööd.

Mida arvate siinsetest treeningtingimustest?

Seal, kus mina olen trenne andnud, pole sellega probleeme olnud. Olen viinud treeninguid läbi nii Tamme kunstmurul kui pärismurul ning need on olnud suurepärased. Treenerite kohta ma treeningprotsessi suhtes kaasa rääkida ei oska, sest selleks peaksin neid vaatlema, praegu olen aga ise trenne andnud.

Millest jääb Eesti klubidel puudu, et suurte jalgpallimaade meeskondadega võrdselt heidelda? On see midagi konkreetset?

Arvan, et - ja samamoodi on ka Norras - mõnikord võib klubi tugevus olla ühtlasi ka nõrkuseks. Kogukonnapõhistes klubides tulevad kõik mängima ning kõik mängivad kõigiga, mis on minu meelest väga hea, kuid sellel on ka oma varjukülg - häid mängijaid ei eraldata piisavalt vara. Esimest korda Norrasse minnes tegin vigu, sest ma ei taibanud, et seal on kõik võrdsed. Inglismaal nii ei ole - kõik noored, kes mul Walsallis olid, olid sinna kutsutud. Walsalli klubisse ei saa lihtsalt sisse jalutada - keegi peab sind sinna oma kodukoha meeskonnast ära kutsuma ning alles siis, kui oled piisavalt tasemel, võid sinna jääda. Santos on ju tegelikult nii-öelda see kodukoha meeskond - see ei ole ju profitiim.

Ilmselt takistab see mõnede paremate mängijate arenemist. Mida varem paremad mängijad teiste paremate vastu mängivad, seda kasulikum see neile on. Ma ei kritiseeri kedagi, sest ma saan tegelikult aru, miks siin teisiti on, kuid see on lihtsalt minu arvamus. Head mängijad tuleks teistest varem eraldada.

Paljud küsivad minu käest, mis on Eesti ja Inglismaa noortejalgpalli suurim erinevus. Minu meelest see ongi - kui sa oled Aston Villa alla 14-aastaste meeskonnas, siis ei mängi sa mitte oma kodukoha klubi, vaid Aston Villa eest. Kui sa nendega treenid, nendega mängid, siis ei mängi sa ilmselt isegi oma kooli eest. Seal on meeletu vahe. Ja kui sa oled Aston Villas, siis mängid nädalavahetusel selliste meeskondade nagu Manchester City või Boltoni vastu.

Lisaks on muidugi see, et Inglismaal, näiteks Londonis on lihtsalt klubidel nii palju suurem valik, kust oma mängijaid võtta. Rahvaarvu vahe on üüratu.

Mis on need põhilised asjad, mida Eesti treeneritele südamele panete?

Küsin nende käest alati, mida nad saavutada tahavad. Mida sa selle treeninguga, selle mängijaga, selle harjutusega saavutada soovid? Mis sul mõttes on? Mul ei ole kohe alguses mingit kindlat skeemi või plaani, kuid sellised küsimused on minu meelest hea koht, kust alustada. Kui ärkan hommikul üles ja tahan kiiresti tööle jõuda, siis mõtlen ju ikka alati valmis plaani, mis teid ja ristmikke ma kasutan, et kohale jõuda. Põhimõtteliselt peaksid treenerid samamoodi oma sihid ja eesmärgid kaardistama ja läbi mõtlema.

Mida võiks teie nägemuses Eestis teistmoodi teha?

Arvan, et rohkem peaks korraldama selliseid nädalavahetusi, kus mitmed klubi võistkonnad mängivad sama klubi vastu. Näiteks kui Tallinnast sõidab klubi Tartusse, mängib esindusmeeskond Tammeka vastu, kuid enne seda toimuvad samas kohas paljud noortemängud. Kui need niikuinii kunstmurul mängida, siis see platsi ju ei kahjusta, nii et miks mitte?

Eestis peaks veel olema rohkem ühist mõtlemist, kõik võiksid teha rohkem koostööd. Samuti tuleksid ilmselt kasuks impulsid väljastpoolt, selles suhtes peaksid eestlased olema rohkem uutele ideedele avatud. Ja noori talente tuleks varem märgata!

Paljud inimesed ütlevad, et lapsi on üha raskem spordi või jalgpalli juures hoida, sest tänapäeval on niivõrd palju muid ahvatlusi - arvutimängud, sõbrad jne. Mida teie sellest arvate?

Jah, kuulen seda isegi, et lapsi huvitavad rohkem arvutimängud. Usun, et lastega peab alustama varakult, kuid mitte mingil juhul ei tohi neid üle treenida. Viie kahetunnise trenni asemel nädalas võiks teha näiteks kolm ühetunnist ning treeningud tuleks teha huvitavalt. Niimoodi, et lapsed saaksid ka ise kaasa rääkida. Kui teha trenne õiges koguses, siis ei tohiks laste meelitamisega probleeme olla.

Norras treenitakse jalgpallureid vahel nagu murdmaasuusatajaid - nad peavad jooksma nõrkemiseni ning 12 korda nädalas trenni tegema. Less is more (vähem on rohkem - toim.) - treenima peab lihtsalt õige intensiivsusega ning puhkus on samuti ülimalt tähtis.

Millise jalgpallifilosoofia järgi üritate te noori mängima panna?

Üritame noortele sisendada suhteliselt pallivaldamiskeskset mängu, kuid palli ei peaks hoidma hoidmise pärast, vaid tuleb ka võimalusi luua. On oluline, et lapsed ka ise sellest aru saaksid, see on samuti osa treeningprotsessist.

Millistele meeskondadele te tippudest kaasa elate?

Ma tean, et see võib kõlada igavalt, kuid Barcelonat on alati tore vaadata. Samuti olen viimasel paaril aastal nautinud Dortmundi mängu, kuid tegelikult vaatan rõõmuga kõike, mis liigitub hea jalgpalli alla. 1970-ndatel oli näiteks minu suureks lemmikuks Brasiilia.

Millised on teie arust hea mängija kõige olulisemad omadused?

Neid asju on nii palju, et neid on keeruline kokku võtta, kuid ma arvan, et suhtumine, entusiasm ja mängu nautimine on väga olulised. Mina sündisin aega, kui tegid ilma George Besti sugused mängijad, kellel oli väljakul lõbus olla, see paistis kaugelt välja. Kui lugeda nende kohta kirjutatud raamatuid, siis tuleb välja, et kõik sellised mängijad mängisid noorena palju üksi ja sõpradega, lõid palli vastu seina ja harjutasid omaette. Jõuame tagasi selle arvuti-teema juurde - kui lapsed ei harjuta üksi, siis ei tule see nende jalgpallurikarjäärile kasuks.