Vallavanema töölt jalgpalliliitu asunud Tõnu Sirel: sport tõmbas rohkem kui poliitika! (0)
Laiem avalikkus arvab ilmselt, et jalgpalliliitu juhib Aivar Pohlak. Presidendina on Pohlak aga eelkõige visionäär, kes tegeleb suure pildiga. Organisatsiooni igapäevast tööd juhib hoopis peadirektor Tõnu Sirel, kel on jalgpalliliidus staaži juba peaaegu kolm kümnendit.
- Lugu ilmus esialgselt septembrikuu Jalkas.
"Eks Aivari poolt tuleb selline suur strateegiline nägemus ja visioon, aga kõik see, et kohapeal asjad toimiksid, on tõesti olnud minu peal," kinnitab Sirel.
Alustame aga algusest. Sa olid ju tegelikult Eestis tipptasemel murdmaasuusataja, Tartu maratoni võitja, aga jalgpalli juurde jõudsid hiljem. Kui palju sa ise jalkat mänginud oled? Suusatajad ju trennis vahel ikka mängivad?
Suusatrennis oli jalgpall… kuidas ma ütlen – taastav harjutus. Seda mängiti puhkepäevadel! Jalgpalliga olen aga ikka natuke seotud olnud. Kui päris lapsepõlve tagasi minna, siis minu kõige esimene spordivõistlusele sõit oli just jalgpallimängule sõitmine! Võru II 8klassilise kooli jalgpallivõistkonnaga, mida tollal suusatreener Jaan Kaarna kokku pani, sõitsime Valka turniirile. Võrust sõideti siis rongiga, millel oli kaks reisivagunit taga ja ees auruvedur! Ma olin veel nii noor, et platsile ei saanud, aga võistlustel osalesime. Pakun, et ma kas ei käinudki veel koolis või olin alles esimeses-teises klassis. Hiljem olen natuke FC Toompea eest mänginud, aga see oli väga episoodiline.
Kuidas sinu töisesse ellu jalgpall tuli?
1993. aastal sai minust Raplamaal Kaiu vallavanem. Remontisime, õigemini ehitasime, spordihalli Kuimetsa, renoveerisime väikese staadioni Kaius, kuhu panime korraliku muru maha. Vallavanemana oli mul aga mure: võimalused olid head, jalgpalliväljak ja jooksurajad ümber, aga kes lastega tegeleks? Ei osanudki selle murega kuhugi minna, aga ühel päeval pärast lõunat avastasin, et mingid poisid mängivad staadionil jalgpalli, isegi treener oli juures. Läksin küsima, et kes nad on – tuli välja, et Kehtna jalgpallikooli treenerid viisid Kaiu poistele esimest jalgpallitrenni läbi. Mul oli väga hea meel – valla jaoks oli see ju kasulik, minul hakkas üks mure lahendust saama.
Ühel hetkel pärast seda sain juba Aivariga kokku, et rääkida, mida ja kuidas võiks Kaius veel teha. Kaiu vald toetas ka Kehtna jalgpallikooli nii palju, kui oli võimalik – osa trenne oli Kaius, osa Kuimetsas, bussidega veeti poisse veel ka Kehtnasse.
Sealt tekkis kontakt ja kuna mu toona kümneaastane poeg (Priit Sirel jõudis hiljem välja nii noortekoondisesse kui meistriliigasse – toim.) hakkas samuti jalgpallitrennis käima, tekkis ka mul asja vastu suurem huvi. Hakkasime pojaga mängudel käima, teinekord viisime teda isegi Tallinnasse mängudele, et ta saaks näha, kuidas päris jalgpall välja näeb (muigab – toim.). Ühel hetkel kutsus Aivar mind jalgpalliliitu tööle. Olen ju kogu elu olnud spordiinimene: kas ise suusataja olnud, Jõu kesknõukogus töötanud, Kaius spordimetoodik olnud – sport tõmbas lõpuks rohkem kui poliitika!
1. aprill 1997 oli sinu esimene tööpäev jalgpalliliidus. Lisaks sinule oli jalgpalliliidus siis tööl veel vaid viis inimest. Teatud asjadega oli abiks FC Flora kontor, aga sellegipoolest: kuidas kõike sel ajal üldse korraldada suudeti?
Esiteks olid kõik asjad toona palju väiksemad. Ma ei ütle, et tol ajal kõik hästi oli – tegelikult ei olnud, meid oli liiga vähe, jõudsime liiga palju vähem ja sellist finantsvõimekust nagu tänapäeval samuti ei olnud. Palju asju tehti puhtalt entusiasmist ja vabatahtlikult. Kui tol ajal näiteks noortekoondised mõnele mängule või turniirile sõitsid, siis ega ükski inimene selle eest palka ei saanud! Eesti esindamine, Eesti noortekoondise juhendamine oli auasi.
Kui palju toona UEFA ja FIFA alaliitu toetasid?
Põhimõtteliselt olid need hoovad, mida praegu kasutame, ka siis olemas, aga summad olid loomulikult palju väiksemad. Peamine sissetulekuallikas oli ju hoopis teleõiguste müügi pealt saadud tulu.
Kui praegu on teleõiguste müük UEFA kaudu tsentraliseeritud, siis tol ajal pidid vist kõik ise nendega äri tegema?
Jah, olid agentuurid, kes neid vahendasid. Hästi palju sõltus jalgpalliliidu eelarve meestekoondise valiksarjade loosist. Kui saime kõrge telereitinguga vastased, näiteks Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa või Saksamaa, siis rahaline vahe oli meeletu. Kui võtta näiteks mäng Valgevenega ja mäng Saksamaaga, siis teleraha mõttes võis vahe olla sajakordne! Kui loos meile ühe viiest suurest vastaseks tõi, oli kõik hästi, aga kui tugevaimast loosipotist sattus meile näiteks Horvaatia, siis olid rasked aastad. Kõige magusamat vastast Saksamaad me ei jõudnudki ära oodata, enne tehti tsentraliseerimine ära.
Ühel hetkel panid väiksemad riigid seljad kokku ja tegid UEFA-le ettepaneku müüa teleõigusi ühise paketina. Nüüd ei ole teleõiguste mõttes enam rahalist vahet, kelle vastaseks saame.
Üsna kohe pärast sinu tööleasumist hakati ju A. Le Coq Arenat plaanima ja ehitama. Tagasi mõeldes oli see vist päris metsik aeg.
Mäletan, et kui osalesin esimesel EJL-i juhatuse koosolekul, kus muu hulgas oli üheks päevakorra punktiks minu kui uue peasekretäri ametisse kinnitamine, siis samal koosolekul arutati, kuhu võiks tulla Eesti jalgpallistaadion. Flora pakkus välja, et nemad võiksid selle ehitada Männikule, teine mõte oli see teha praeguse superministeeriumi taga asuvale kolmnurgale. Ehk mingid mõtted toona juba liikusid.
Jalgpalliliidul oli tütarettevõte Eesti Jalgpalli Liidu Ehitusbüroo, kus arhitekt Haldo Oravas juba mõtles ja sobitas, kuhu ja millise staadioni ehitada võiks. Ta käis mööda Euroopat erinevate staadionitega tutvumas. Meie nägemus oli, et mahutavus võiks olla 15 000 – 20 000. Ühel hetkel kukkusid asukoha mõttes esimene ja teine variant ära, misjärel pakuti praegust asukohta kahe raudtee vahel. Kuna nii linna- kui riigivõim seda toetasid, siis läkski ehitus mühinal käima. Mäletan hästi seda esimest mängu siin heinamaal enne ehituse algust, kui neli tokki tühermaale maha löödi ja ajakirjanikud poliitikute vastu mängisid. Staadioni ehitust alustas ja teostas FC Flora, aga kuna see pidi saama ka koondise kodustaadioniks, siis oli jalgpalliliit sellega tihedalt seotud.
Muide, paralleelselt sellega hakkasime kohe ehitama ka esimest kunstmuruväljakut praeguse jalgpallihalli koha peale. Juba toona nägime ette, et sinna peaks tulema hall, mispärast ehitati see plats juba tol ajal halli vundamendiga. See oli aastal 2000, hall jõudis lõpuks vundamendi peale 14 aastat hiljem.
See maa-ala oli siin toona üks paras prügimägi. Meil oli üks hollandlasest partner, kes meile kunstmuru tõi, ja kui tulevast väljakut vaatama läksime, jäime autoga mutta kinni!
Pilte ja videoid 2001. aasta Eesti–Hollandi mängust vaadates tundub uskumatu, et selline mäng üldse toimuda sai – jalgpalli mängiti ju sisuliselt ehitusplatsil. Staadion tuli ülikiirelt püsti panna.
Nooremad inimesed seda võibolla ei mäleta või ei teagi, aga 1996. aastal oli ju kurikuulus kohtumine Šotimaaga, mis valgustuse tõttu ära jäi. Mina veel siis jalgpalliliidus ei töötanud, aga plaanisin pojaga mängule tulla – mäletan, kuidas helistasin mängupäeval mitu korda jalgpalliliitu, et kas kohtumine ikka toimub või mitte. Kadriorgu oli selleks mänguks Soomest tellitud Pekkaniska tõstukitel valgustus, aga UEFA keelas pärast seda ajutise valgustuse ära.
Pärast seda mängisime viie aasta jooksul kõik valikmängud päevavalguses, mis mõjutas kõvasti seda, kuidas teleraha küsida saime – mängu algusajad said ju olla ainult üsna varajased. See oli juba majanduslik küsimus, et meil oli korralikku staadionit vaja. Viimane piisk karikasse oli see, kui Kadrioru staadion 2000. aastal remonti läks ja meil ei olnudki enam koduplatsi, kus mängida. Forsseerisime A. Le Coq Arena ehitust nii palju, kui suutsime, ja õnneks istutati 2000. aasta detsembris siia muru. Detsembris!
Iga tribüüni kohal toimetas üks kraana, kõik tehti nii kiirelt kui võimalik. 2001. aasta mai lõpuks oli seisund selline, et põhimõtteliselt oleks saanud mängida. Esimene kohtumine toimus päev enne kuulsat Eesti–Hollandi kohtumist, kui vastamisi olid samade riikide U21 koondised – mängueelne koosolek toimus umbes siinsamas, kus on praegu jalgpalliliidu kontori sissepääs, aga ühtegi akent ega ust kuskil ees ei olnud. Mängu delegaat oli aga väga vastutulelik ja palus lihtsalt koosoleku ajaks korra buldooserid seisma panna…
Pärast U21 mängu käis ehitus öösel veel edasi, pandi viimaseid istmeid paika ja mida kõike veel. Hommikul oli paanika veel suur, et kas ikka saab mängida. Delegaat küsis aga lihtsalt, et mis kellaks me nii kaugel oleme, et saaks öelda, et mäng toimub. Leppisime kokku, et kella kolmeks. Kell kolm pöörati kraanad tribüünide kohalt teisele poole ära ja mäng sai toimuda! Väljak oli olemas, riietusruumid olid olemas, pealtvaatajatel olid WCd – põhiasjad olid olemas.
Mäng oli muidugi väga emotsionaalne. Täismaja, nii palju publikut polnudki veel meil ju taasiseseisvumise järel jalgpalli vaatamas käinud. Piletid müüdi juba eelmüügist paari päevaga läbi. Jalgpalliliidu kontor asus toona Männiku staadionil ja käisin tol ajal ikka pidevalt Männiku ja Lilleküla vahet. Ühel päeval sõitsin Järve keskusest mööda ja vaatasin, et tohoo – mis seal nüüd toimub, järjekord uksest välja! Ei tabanudki esiti ära, et see oli piletijärjekord Eesti–Hollandi mänguks!
Kui suur kergendus see oli, et mäng toimuda sai?
Sellist tunnet, et mängu üldse ei toimu, polnud kordagi. Alternatiiv oli see, et mäng oleks toimunud ilma publikuta. Ütlesime delegaadile: kumb oleks suurem turvarisk, kas see, et inimesed tulevad staadionile, või see, et nad kogunevad staadioni ümber ehitusplatsile turnima?
Kui kaua läks aega, et staadion pärast seda oma esialgses vormis üldse valmis sai?
Katus tuli kolmele tribüünile peale vist 2003. aastal, siis sai staadion ka valgustuse. Pärast seda püsis ta sellises seisus 2016. aastani, kuni see valmis ehitati. Põhjatribüünil ei olnud ka tükk aega katust peal, see jäi rahapuudusel ootele.
Kas praegu on staadion esialgse nägemuse järgi täiesti valmis?
Jah, ühtegi välja ehitamata ruumi, tribüüninurka ega osa ei ole. Istekohti on nüüd isegi rohkem, kui esialgu planeeriti – kõige üleval olevaid valgeid istmeid esialgu plaanis ei olnud, samuti neid tribüüne, mis lähevad otsatribüünidelt maapinnani välja. UEFA superkarikamängu saamiseks otsisime välja kõik kohad, kuhu saaks lisaistmeid ja -tribüüne teha, et miinimummahutavus täis saada.
Alustades olid EJL-i peasekretär, ühel hetkel muutus ametikoht peadirektori omaks. Kuidas on sinu töö iseloom nende aastatega muutunud?
Algul oli nii, et peasekretärina vastutasin kõige eest ja tegelesin kõigega, kuni mängijate särkide suurusteni ja staadioni ehitamiseni välja. 2007. aastal tuli meile tööle Targo Kaldoja, kes võttis minult palju infrastruktuuri puudutavat koormust ära, 2012. aastal aga Anne Rei, kelle peale läks näiteks palju rahvusvahelist suhtlust. Anne tulekuga sai minust peadirektor ja temast peasekretär.
Üks, millega olen algusest peale tegelenud, on finantsteemad – eelarved ja kogu selline pool. Nüüd on meil ka selles valdkonnas olemas finantsjuht, nii et viimast eelarvet ei pidanudki enam mina tegema. Kuna esimestel aastatel oli raha väga-väga vähe ja pidime igat krooni ja senti lugema, siis selline stiil on siiamaani säilinud. Tegime alguses ainult selliseid kulutusi, mida oli väga vaja, aga kõik asjad tuli siiski ära teha, olenemata sellest, kas raha oli või ei olnud. Mul on meeles, et ühel aastal oli meil Kadriorus mäng, mille eel oli jalgpalliliidu kontol viis krooni! Aga mäng toimus ja kõik asjad said tehtud. Mõni oleks ehk öelnud, et raha ei ole, jätame ära, aga palju oli entusiasmi ja tahet kõik ära teha.
Olen aru saanud, et tihtipeale on nii, et Aivar Pohlakult tulevad hästi lennukad ja ambitsioonikad ideed ja sina pead siis olema inimene, kes jalad maa peale toob: kust me selle raha võtame?
Päris nii ka ei ole, et mina millelegi ei ütlen – asjad peab ikka alati ära tegema. Sellist asja küll ei mäleta, et mõni hea idee oleks raha tõttu tegemata jäänud.
Sinu 27 aastat jalgpalliliidus – millised on nende aastate jooksul olnud kõige raskemad hetked? Aga kõige meeldivamad?
Kõige pingelisem aeg oli vaieldamatult UEFA superkarika korraldamine. Ega mina, Targo Kaldoja ja mõni veel mängu ennast sisuliselt ei näinudki – siin oli üks päris tõsine tehniline aps (vaata altpoolt).
Väga tore oli aga see periood, kui koondis siin play-off'i jõudis – kogu see aeg oli väga positiivne. Koondisemängudega on alati nii, et kui meeskond võidab, siis on jalgpalliliidu kontoris järgmisel päeval kõik õnnelikud, rõõmsad ja elevil. Kui läheb halvasti, kajastub see töötajate olekus samamoodi. Kõik taustajõud tunnetavad ennast teatud määral selle meeskonna osana.
Kuidas UEFA superkarikafinaali ajal hinge kinni hoiti
Sirel toob välja, et 2018. aastal toimunud UEFA superkarikafinaali eel ja ajal oli olukord A. Le Coq Arena valgustuse tõttu väga ärev – mängueelsel päeval läks rikki suur osa areeni prožektoritest
"UEFAst saadeti kõikides valdkondades oma spetsialistid kohale – valgustuse ja elektri eest vastutas üks Soomes töötanud sakslane, tuumainsener. Tal oli oma nimekiri kontrollitavatest asjadest ees: generaatorid töötavad, valgustus töötab, lambid põlevad, kõik kontrolliti ära. Elektrivõrgu ja generaatorite sünkroniseerimine tehti ka ära.
Mängueelsel päeval pidime aga kõik tuled täisvõimsusel kolmeks tunniks generaatori jõul tööle panema, et süsteemi testida. Seadmed olid häälestatud 385–390 voldi juurde, mille me elektrivõrgust kätte saime, generaatorid tootsid aga 400-voldist pinget. Kui generaatorid tööle pandi, hakkasid ühtäkki lambid järjest läbi põlema! Tavalise kontrolli käigus põles kokku umbes 200 lambist 60 läbi. Üks päev enne mängu!
Kust neid seadmeid 24 tunniga ikka saab? Võtsime lampe Sportland Arenalt ja Nike Arenalt, samuti oli elektrifirmal endal väike varu. Mängupäevaks saime õnneks kõik tagasi ja keerasime siis generaatoril natuke pinget väiksemaks. Tänu sellele kõik toimis, aga mõned üksikud lambid, mis olid eelmisel päeval kahjustada saanud, põlesid ka suure mängu ajal läbi.
Võibolla oli see meie vaesuse asi – oleksid meil seal olnud moodsad LED-id, siis neid probleeme poleks olnud. Praegu põlevad need vanad lambid aga edasi ja rohkem probleeme pole nendega olnud. Tegelikult peaksime varsti LED-idele üle minema, see vähendaks meie keskkonna-jalajälge ja annaks ka korralduslikult valgussõu võimalusi juurde, aga hetkel ei ole me veel selleni jõudnud. Targo Kaldoja peab muidugi aeg-ajalt neid lampe taga otsima, sest neid enam ei toodeta."
Rahvusstaadionist suure sisehallini: unistused on ajas muutunud
Sirel selgitab, et jalgpalliliidu sees on tema ajal vähemalt taristu osas järjepanu unistusi täidetud. "Esialgu unistasime ju A. Le Coq Arenast. Siis, kui tulid esimesed kunstmuruväljakud, soovisime üle Eesti neid võimalikult palju – esimene tuli siia Lillekülla, järgmine oli kasutatud kunstmuru Wismari staadionile. See oli küll väga kulunud ja seda kutsuti betooniks, aga see oli siiski suur samm edasi. Nüüd on meil suuri kunstmuruväljakuid Eestis 70–80. Järgmine samm olid sisehallid – ka see unistus hakkab vaikselt täituma, sel aastal peaksid valmis saama Narva, Kuressaare ja Paide hallid, järgmisel aastal Viimsis ja Rakveres."
Mis on aga järgmine suur unistus? "See, kust meil king kõige rohkem pigistab, on talvised mängutingimused. See tähendab kas kaetud staadioni või sisehalli, kus saaks ka talvel suuri mänge mängida."
Kuidas delegaat Kadaka turule soovis
Jalgpalliliidus töötamise algusaegadest meenutab Sirel lõbusat seika soomlasest delegaadiga. "Kui ta meie juurde saabus, uuris ta mult mitu korda üle, et kas ma olen ikka kõik regulatsioonid ja nõuded läbi lugenud ja tean, mis delegaadi ülesanne on ja kuidas teda tuleks vastu võtta. Ta ikka natuke noris ja noris – meil oli jalgpalliliidu sekretäriks üks noormees, kes oleks pidanud temaga tegelema, aga meid oli nii vähe, et ega temalgi selleks väga aega polnud.
Ühel hetkel jagasin asja ära ja ütlesin sekretärile, et ole nüüd selle delegaadiga koos ja ainult tema päralt, vii ta sinna, kuhu ta soovib. Delegaadil läks kohe nägu naerule, ta oli väga õnnelik. Natukese aja pärast tuldi kahekesi tagasi, mõlemal käed Kadaka turu kotte täis!"
2000. aastal saabus ühele A-koondise mängule külalismeeskonna jalgpalliliidu toonane president. "Jalgpalliliit oli just saanud tutika Volkswagen Caravelle'i bussi, Maaren Olander sõidutas neid ringi. Ühel hetkel tuli president minu juurde ja ütles: auto on veel enam-vähem, aga juht ei sobi. Leidsime siis mehe juhiks ja isegi uue auto. Tuli välja, et ta lihtsalt ei soovinud, et mõni naine peaks teda öösel klubidesse sõidutama!"
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
