MM-finaalturniiril on selja taha jäänud ka teine alagrupivoor. Heidame pilgu eriliselt silma paistnud mängijatele.

Täht #1: Alireza Beiranvand - Iraan (B-alagrupp)

Mitte ükski suvine mudast-tippu lugu pole võrreldav Iraani 25-aastase väravavahi Alireza Beiranvandi omaga. Nomaadide pojana sirgunud Beiranvand karjatas lapsena lambaid, loopis ajaviiteks kividega kaugust ja kui selgus, et tema isa laitis Alireza jalgpallurikarjääri maha, põgenes kodust, et oma unistus täide saata.

Seitse aastat tagasi magas Beiranvand Teherani tänavatel, viis aastat tagasi pesi ta elatise teenimiseks autosid ja kõnniteid, viie päeva eest jäi teda MM-finaalturniiril Hispaania vastu kohtumise parima auhinnast lahutama üks rikošeti võtnud löök. Lapsepõlve meelistegevus on Beiranvandi mängule jätnud unikaalse jälje - mõned aastad tagasi viskas ta Iraani kõrgliigamängus palli oma kastist 70 meetri kaugusele ja tema meeskonnakaaslane realiseeris järgnenud üks-üks olukorra - ning pikale kasvule vaatamata on kurdil laitmatud refleksid.

Täna õhtul ootab Iraani Portugali vastu ees ellujäämismäng, sest kui koondis tahab esmakordselt alagrupiturniirilt edasi pääseda, on Ronaldo ja kompanii vaja alistada. Beiranvand seisab ajaloolise matši epitsentris. "Ma tahan MM-il särada, äkki saan siis liituda mõne Euroopa suurklubiga," õhkas ta aprillis. Üks Maroko ja Hispaania mängudele võrdne esitus veel ja tema telefon heliseb augusti viimaste tundideni.

Täht #2: Jesse Lingard - Inglismaa (G-alagrupp)

Jesse Lingard oli Nižni Novgorodi leitsakus pingil istunud vähem kui pool tundi, aga jalgpall hüüdis liiga kõvahäälselt, et teda ignoreerida. Lingard leidis Trent Alexander-Arnoldi istmiku alt kokku kägardatud sokipaari ja hakkas kõksima, samal ajal, kui kapten Harry Kane ja vana kaardiväelane Gary Cahill kellegi nalja üle naerda lõkerdasid. Ja mäng veel käis. Sama Inglismaa, kelle vahetusmeeste pink on viimasel viiel suuturniiril pigem meenutanud migreenihoogude käes vaevlevate elavate surnute kokkutulekut.

See oli pilk Lingardi ja praeguse Inglismaa koondise maailma, milles ei ole - lõppude lõpuks - kohta platsivälistel draamadel, tujutsemisel, kehval treeneritööl. On ainult mäng ja seda tehakse hingestatult.

Keegi ei sobi taasleitud usu võrdkujuks paremini kui Lingard. Tuneesia vastu oleks tal poolajaks pidanud hinge taga olema kübaratrikk, kergelt ei alanud ka mäng Panama vastu, kui 25-aastane Manchester Unitedi äär pidi end küünarnukihoopide ja teiste pusklemiste järel murult kokku kraapima. Sellele järgnes aga osav koostöö Raheem Sterlinguga ning kaunis löök, mis maandus Panama värava nurgas. Nõnda lihtne jalgpall ongi, vähemalt Lingardi esituses. Seda on rõõm vaadata. Palun veel.

Täht #3: Juan Quintero - Kolumbia (H-alagrupp)

Tuleb välja, et H-alagrupis edasipääsu eest võitlema pidanud Poola on Venemaale sõitnud Euroopa koondistest sootuks kõige nõrgem, iga minut Kolumbia vastu valulik ja piinlikkust tekitav. Nende vastased tõestasid ühtlasi seda, et avamängu krahh oli tööõnnetus ja enda mängu leidnuna ollakse paras pähkel mistahes koondisele maailmas. "Midagi pole öelda, me olime nõrgem koondis," tõdes Robert Lewandowski Poola meediale. "Klassivahe meie ja meie vastaste vahel oli liialt suur. Minu jaoks on Kolumbia kandidaat kohale veerand- või ka poolfinaalis. Meil polnud nende vastu lihtsalt midagi teha."

Kui Kolumbia ohkas kergendatult James Rodrigueze naasmise üle, nautis parimate päevade tasemel Juan Cuadradot ja valas rõõmupisaraid koos oma esimese MM-värava löönud Radamel Falcaoga, läks just Juan Fernando Quintero särav esitus paljude jaoks eriti sügavale hinge. Sest Quintero lugu on Kolumbia lugu, midagi sellist, mida kõik kolumblased on lähedalt näinud, liiga paljud ise läbi elanud.

Quintero oli kaheaastane, kui riiki laastanud sõda narkokartellide vastu võttis endaga tema isa ja kaotas ta jäljetult. Järgnenud aastatel ei tahtnud Quintero kuidagi kasti mahtuda (mitte, et ta oleks eriliselt ülekaaluline olnud, kuigi Riveri eest mängides ütles ta ühes mälestusväärses intervjuus: "ma ei ole paks, mul on lihtsalt suur tagumik") ning temast kasvas Lõuna-Ameerika riikidele omane vanakooli mängujuht, roll, mis on pidanud teed tegema kiiretele ja mitmekülgsetele keskväljameestele. Mõne aasta eest oli mehel plaanis saapad varna riputada ja hoopis muusikat tegema hakata. Quintero on teravmeelne, vahel raskesti mõistetav, veidi ajahambale jalgu jäänud, motivatsiooni ja lootuse kaotanud ning selle taas leidnud, kaaslaste vigastuste tõttu oma võimaluse saanud ja selle täiuslikult ära kasutanud.

Kui Quintero leidis pühapäeval Rodrigueze, kes tõstis palli Yerry Mina pea peale; kui Quintero leidis kirurgi täpsusega Falcao, olid need väravad inimestele, kes on samuti palju kaotanud - olgu enda või kellegi teise käe läbi - ja end seejärel üles ehitanud. Olid ajad, mil Quinterot peeti suuremaks talendiks kui James Rodriguezt, kui teda võrreldi Lionel Messiga. Need ajad ei tule enam tagasi. Küll on Quintero tõestanud, et Kolumbia saab temale toetuda.

Tähed ei ole esitatud paremuse järjekorras. Nimekiri kaasab pigem mehi, kes ületavad ennast ja üllatavad vaatajaid, kelle jaoks on tegu võimaliku läbimurdega.