Maailmameistrivõistluste esimene faas on selja taga ja pooled meeskonnad lennukile saadetud. Mõned uhkemalt, mõned...

Peremeeste pidu kestab (veel) edasi, aga Venemaa tõehetk oli juba ära. Läks nii, nagu karta võis - kahe kindla võidu järel tõi Uruguay venelased maa peale tagasi. Aga parem nüüd kui kaheksandikfinaalis. Hispaania vastu saab Venemaa juba rahulikult minna. Eesmärk on täidetud, kaotus ei oleks katastroof. Venelasi tuleks hoopis kiita, eesmärk täideti kiirelt ja korralikult.

Erinevalt mõnest teisest. Argentina ja Lionel Messi olid viimaseks mänguks nurka surutud, aga loomulikult messias vastas. Vastas väravaga, mida vaataks uuesti ja uuesti. Pehme omaksvõtt põlvega, puude ette ja kiirendus, löök nõrgema jalaga. Meisterlik. Ehtmessilik. Teisalt pääses Argentina ikkagi läbi häda ja mitte Messist, vaid kirutud Marcos Rojost sai kodumaa päästja.

Kuidas edasi? Osa minust ihkaks näha veerandfinaalis Portugali ja Argentina või kui soovite, Ronaldo ja Messi duelli, aga kas saaks ilma Diego Maradonata? Mõnele on lihtsalt rohkem lubatud. Argentiinlaste ebajumal tundus tegevat koostööd kõigi võimalike mõnuainetega. Ta käitus lugupidamatult ja kohatult. Ja ometi ei julgeta teda hukka mõista.

Erinevalt Maradona näppudest olid brasiillaste muiged igati kohased (samas julged), kuigi Saksamaale peab au andma. Tükike häbiväärset ajalugu tehtud, ei hakatud probleemi otsima mujalt, vaid vaadati peeglisse. Kui teed, julge tunnistada. Sakslaste mäng ei olnud parimate päevade tasemel, aga ei saaks öelda, et mängu üldse ei olnud. Kaalukeeleks sai purusant realiseerimine. Miroslav Kloset ju enam ei ole. Joachim Löwil mõtteainet jagub.

Suurem osa kojusõitjatest ei tohiks liialt kurvad olla. Isegi need, kes jätsid esimesed kahes mängus sandi mulje ja teadsid, et midagi ei ole mängus, panustasid kodumaa nimel. Teie tegite turniirist juba praegu turniiri. Tänan Marokot, tänan Peruud, tänan Costa Ricat, tänan Poolat, rääkimata neist, kellel oli millelegi mängida, aga lõpuks ikkagi punkt või värav puudu jäi. Või...

Aafrika mandri MM lõpetati eriti õelal viisil, lugedes kollaseid kaarte. Muidugi saab Senegal ainult ennast süüdistada, et Jaapanil kahel korral viigistada lubati, aga sel viisil välja langemine on ikkagi ülimalt kibe. Kui paremat lahendust ei leita, oleks loos mõnes mõttes isegi ausam. Igal kohtunikul on oma käekiri, aga mündi pooled võrdsed.

Jääme edasist ootama.

Loe ka 6 mõtet maailmameistrivõistluste esimesest nädalast.