Eesti naiste koondise eelmise peatreeneri Jarmo Matikaineni ametiaja lõpus tekkis olukord, kus mitmed Eesti paremikku kuuluvad jalgpallurid otsisid ja leidsid ettekäändeid rahvusnaiskonna kutsest loobumiseks. Uued peatreenerid Sirje Roops ja Anastassia Morkovkina on veendunud, et neid sama mure kummitama ei hakka, vaid kõik paremad tulevad nüüd koondisesse.

"Alati, kui koondisele tulevad uued treenerid, tekivad ka mängijatel uued mõtted ning kõigil on huvi tulla vaatama, millised tuuled nüüd puhuvad. Usun, et see huvi toob Eesti parimad mängijad kindlasti kohale," märkis Sirje Roops, kes jätkab Eesti koondise juhendamise kõrvalt ka Tartu Tammeka naiskonna peatreenerina.

Pressikonverentsil Roopsi kõrval istunud jalgpalliliidu president Aivar Pohlak täiendas omalt poolt, et antud küsimusega on ennetavalt tegeletud. "Arvan, et seda probleemi ei tohiks tekkida," ütles Pohlak.

Naiskonna 2022. aasta sportlikest eesmärkidest rääkides toodi välja Balti turniir, mida Eesti pole võitnud pärast 2014. aastat. Samas on pooleli ka MM-valiksari, kus Eestit ootavad ees kaks matši Kreeka ja Kasahstaniga, kes on valikgrupi kõige jõukohasemad vastased. "Lisaks Balti turniiri võitmisele on meil eesmärk teenida punkte ka valiksarjas," sõnas Roops.

Peatreenereid toetav personal on hetkel komplekteerimisel. Kuna naiskonnal on kaks juhendajat, siis abitreenereid plaan ette ei näe, aga muid abilisi muidugi küll. Täpne tööjaotus loksub Morkovkina ja Roopsi sõnul paika töö käigus. "Suund on olemas, mis kellegi vastutusala. Otsuseid võtame vastu koos," ütles Roops.

Morkovkina näol on tegu Eesti üha pärjatuma mängijaga, kes tulnud 15 korda Eesti meistriks, valitud 8 korda parimaks naisjalgpalluriks ja esindanud Eestit 75 A-maavõistluses. "Tunne on väga uhke, nagu alati Eestit esindades. Nüüd tagasi samas särgis olla on suurepärane. Aitäh usalduse eest," lausus Morkovkina.

Mängijakarjääri lõpetamise järel juhendas Morkovkina 2018-19 Pärnu JK naiskonda (mõlemal hooajal võideti Eesti meistriliigas hõbemedal) ja seejärel Viimsi MRJK neide, millest ta nüüd naiste koondise juhendades loobus.

"Meil Sirjega on aastane leping. Midagi kardinaalset pole võimalik selle ajaga muuta, aga aeg on alati suhteline. Küsimus Eesti naiskonna eesmärkidest on huvitav juba sellest ajast saadik, kui ma ise veel mängisin. Kui vaatame, kellele kaotame, siis näiteks Prantsusmaa ja Sloveenia puhul on meie vastas täisprofessionaalsete liigade mängijad, kelle jaoks on jalgpall ongi töö.

Kui vaatame, keda võidame, siis näiteks Lätis ja Leedus eksisteerivad poolprofessionaalsed liigad. See on asi, millest on vaja Eestis rääkida, et ka meie naiste jalgpall oleks kasvõi poolprofessionaalne. Neid, keda on võimalik võita, me võidame. Kui meie naised saaksid jalgpalli mängimise eest raha ja see oleks nende töö, siis saaksime vabalt hakkama päris korralike riikide vahel," lausus Morkovkina.

"Naiste koondise kokkusaamiste tarbeks töölt ära saamine on läbi aegade olnud väga suur probleem. Kui vaadata 2022. aasta graafikut, siis on mängijatel vaja 54 päeva puhkust, mis tuleb pühendada koondisele. See on päris suur number. Me Sirjega mõistame, millisest seisust tulevad naised koondisesse, sest läbisime ise sama raja.

Jalgpalliliiduga arutame, kuidas olukorda parandada. Viimastel aastatel on astutud suur samm ning A-koondises veedetud aja eest saavad mängijad päevaraha. Aga summad, mida inimene võib töölt vabaks võetud ajaga kaotada, on päris suured," rääkis Morkovkina.

Roops rõhutas, et nad ei alusta tööd nullist, vaid tahavad jätkata protsessiga, mida eelmine peatreener Matikainen alustas. "Jätkame põlvkondade vahetusega. Kuna me oleme Nastjaga ise selles süsteemis üles kasvanud, mänginud ja treenerid olnud, siis võib-olla on meil lihtsam see ära teha. Jaanuari lõpus koguneme laagrisse Haapsallu, kus tutvustame oma plaane."

Põlvkondade vahetuse vajalikkust rõhutas ka Pohlak. "Kui meeste koondises on mingitel hetkedel liigutud välismaise peatreeneri juurest kohaliku juurde, siis on neil sammudel olnud sageli ühine nimetaja, mis on teemaks ka hetkel naiste koondises – põlvkondade vahetus.

Mingi nurga alt on oma treeneritel seda alati lihtsam teha, sest kui Eesti treener töötab ükskõik millise Eesti koondise peatreenerina, siis vaatab ta seda rohkem kui protsessi kui konkreetset ajalõiku. Välistreeneri nägemus on paratamatult vastupidine," lausus Pohlak.