Eesti parim Gruusias - Märten Kuusk (1)
Eesti rahvuskoondis tõmbas Rahvuste liigale joone alla väravateta viigiga Tbilisis. Tulemuse üle justkui nuriseda ei saa, mängupildi üle aga küll.
Tahtmist oli mängijatel piisavalt, kuid esimesed ~80 minutit möödusid kaitsetöö tähe all; näiteks avapoolaja 46 minutiga suutsid sinisärgid anda vaid 72 täpset söötu. Kolm söötu iga kahe minuti kohta - meil sisuliselt polnudki palli! Ent tõsi, kaitses seisime seekord kindlalt ja rabasime vajadusel mehiselt.
Omad väikesed võimalused lõpuks tekkisid, kuid igatsetud väravat ja võitu ei tulnud. Kui tegu oli Karel Voolaidi viimase mänguga koondise peatreenerina, lahkub ta saldoga 0 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust.
Karl Jakob Hein – 6. Nagu öeldud, seisis Eesti kaitses hingestatult ja tänu sellele ei pidanud ka Hein särama. Mõned tublid tõrjed (ja esimese nullimängu!) sai küll kirja, kuid vastukaaluks tundus olevat tavatult palju apse jalaga mängus. Julgeb juhendada ja nõuda, kaitseliiniga on tekkinud hea klapp. Selle muidu kurvapoolse koondisesügise kahtlemata suurim võitja.
Taijo Teniste – 5. Vanameister oli üldiselt kenasti mängus sees ja tegi kaitsefaasis oma ära. Korra kadus küll esimesel poolajal lubamatult ära, kuid meie õnneks ei osanud grusiinid tühja tsooni mõistlikult ära kasutada. Rünnakul jäi samas panus selgelt lahjaks, kuid taktikalised suunised ei näinudki nähtavasti üles-alla pommitamist ette.
Joonas Tamm – 6. Tubli tööpäev keskkaitses - taga null, paar klaarimist, mõned avangud. Keskkaitsjatele ei saa küll midagi ette heita ja kohati tundus, et klapp Kuusega on paremgi kui Metsaga. Igatahes julgustav esitus.
Eesti parim Märten Kuusk – 7. Võis karta, et pigem kerge kondiga Kuusk on 2x2 meetrit suure Nika Katšaravaga hädas, kuid tegelikult vältis targa positsioneerimise läbi probleeme ja tuli Poznani Lechi mehega toime. Temaga võib ennast harjumatult rahulikult tunda, võtab julgelt vastutuse. Muidugi on paljudes elementides parandamisruumi ja 24-aastaselt oleks nüüd tagumine aeg samm välismaale teha, aga tundub, et hääleka liidri oleme ehk leidnud.
Artur Pikk – 5. Grusiinid keskendusid eriti esimesel poolajal just vasakule äärele, kuid põrkasid seal ikka ja jälle kokku Pikaga, kes tegi kõva jooksupäeva. Elas tublisti vastastel seljas ja blokeeris nii mõnegi tsenderduse juba eos. Samas ei jõudnud temagi oluliselt rünnakut toetama.
Vladislav Kreida – 5. Vastuoluline päev. Kohati (tavapäraselt) hiilgav lõhkuja, kohati lubas vastastel näiliselt liiga lihtsalt tegutseda ja jäi ülesehitusel hätta; avapoolaja lõpus omast optimismist võetud kollane kaart pärssis edasist sooritust. Üldiselt tuleb siiski nentida, et kedagi paremat meil "number kuuele" võtta ei ole ja kui Kreida saab keskenduda vastaste häirimisele, on kõik korras.
Markus Soomets – 4. Veidi sarnane tööpäev Kreidale - palju kaitset, vähe rünnakut. Kahjuks ongi nii, et kui kumbki alumine poolkaitsja ei suuda mängu käima tõmmata, siis rünnakut ei ole. Teise koondisemängu kohta ei saa liialt laita, aga kohati on rabistamist näha ja üks väga-väga lohakas eksimus lipsas ka avapoolajal sisse. Rahvusvaheline tase tahab veel harjumist.
Vlasi Sinjavski – 4. Rabas rohkelt kaitsesse, et Pikka aidata, ja oli isegi üllatavalt palju pildis, aga rünnak ei toiminud mööda vasakut äärt kohe üldse. Mitu viletsat puudet, ainsa individuaalselt särava soortuse tegi vastase väravast 70 meetri kaugusel. Eks osalt võiks süüdistada ka pehmet ja künklikku väljakut, mis pallitaltsutamist häiris, aga midagi pole teha: ise tuleb parem olla!
Konstantin Vassiljev – 4. Liimist lahti. Eks maestro teab ise ka, kuhu lati kergitanud on, aga kas saame sama oodata 36-aastaselt Vassiljevilt, kel väga kaootiline hooaeg selja taga? See mäng andis järjekordselt signaali, et kiiremas korras on vaja leida plaan B. Või siis võib-olla lausa plaan A ja muuta Vassiljev plaaniks B, et ta saaks karjääri lõpusirgel olla toetavas, mitte keskses rollis.
Sergei Zenjov – 5. Zenjovi mängu on ilmatuma keeruline hinnata, sest palli sai ta äärmiselt vähe. Võitles ja rabeles mehiselt nagu ikka, on selles elemendis eeskujuks, aga Sinjavskile üks-ühele võimaluste tekitamiseks hoiab Sappinen parema ääre poole ja see sööb ära kogu Zenjovi jooksuruumi. Veel üks väike, kuid oluline taktikaline nüanss, millele tuleb lahendus leida.
Rauno Sappinen – 5. Täitsa ausalt, enesekindlat Sappineni on mõnus vaadata. Näitas taas selgelt, miks ta on hetkel Eesti koondise esiründaja. Mõned ilusad momendid, aga kolmik (või isegi viisik) tema selja taga ei suutnud piisavalt toetust pakkuda, et midagigi rünnakulaadset kokku panna. Ja üksi ei tee ees suurt midagi ära.
Martin Miller, Pavel Marin, Michael Lilander, Frank Liivak ja Henri Anier mängisid hinde teenimiseks liiga vähe - esimesed vahetused tegi Eesti alles 79. minutil. Positiivse poole pealt puhus just vahetusmeeste sekkumine rünnakule sisse elu, mida seal varasemalt polnud.
