Endine Inglismaa koondislane, nüüd Chelsea ridadesse kuuluv Robert Green (39) rääkis BBC-le elust kolmanda väravavahina.

Green, kes esindas Inglismaa koondist aastatel 2004-2015, aga kokku vaid 12 korral, on karjääri loojangul kolinud pingile ka klubides. Pärast Norwichis, West Hamis, QPR-is ja Leedsis esikindaks olemist ja kokku enam kui 650 mängu veetis ta aasta Huddersfieldi kolmanda väravavahina, eelmisel suvel kutsus aga Chelsea.

"See ei ole midagi, mida ma kujutasin ennast ette tegemas - mõtlemas, et "mulle väga meeldiks olla kolmas väravavaht" - aga karjääri edenedes sinu väljavaated muutuvad," selgitas Green, kelle ees on järjekorras Kepa Arrizabalaga ja Willy Caballero.

"Ma ei ole mänginud nii palju kui tahaksin, aga kohe alguses tehti selgeks, et kui kõik on täie tervise juures, siis selline on minu roll. Ma ei saa tegelikult kurta, et asjad on täpselt nii läinud. Kui mulle Chelsea huvist räägiti, ei küsinud ma kordagi, palju nad maksavad. Muidugi on see oluline, aga see ei olnud minu jaoks motivatsioon."

"Olen sel hooajal palju õppinud. See on esimene kord karjääris, kui ma ei vaata 40 punkti tähist ja mõtle, et "õnneks oleme sellest üle" (40 punkti on reeglina piisav Premier League'i püsima jäämiseks - I. L.). On olnud privileeg näha, kuidas käituvad mängijad liiga tipus."

Hoolimata sellest, et mängupäevadel ei lähe Greeni abi reeglina vaja, treenib ta teiste puurilukkudega võrdselt. Mängueelsetel päevadel tuleb tihti kehastuda hoopis vastasmeeskonna väravavahiks. See, et nädal ei lõppe mänguga, on tema sõnul ka suurim vahe.

"Laupäevast mängu ei saa enda motiveerimiseks kasutada," tõdes Green. "Käin kõigil koosolekutel, teen kaasa mängueelsed protseduurid ja soojenduse, aitan igal võimalikul viisil. Kui teised on valmis väljakule minema, otsin endale võõrsilmängudel tavaliselt tassikese teed ja istun tribüünil."

"Teoreetiliselt panustan sama palju kui teised, aga tegelikult mitte. Motivatsioon ei ole sama, nädala lõpus ei ole haripunkti. Pühendumine ei ole füüsiliselt ega vaimselt sama. Muidugi oled pettunud, kui meeskond kaotab ja õnnelik, kui nad võidavad, aga see ei ole sinu teene. Sa oled osaks meeskonnast, aga ei tõrju lööke."