19-aastane Eesti koondise väravavaht Katarina Elisabeth Käpa siirdus Tallinna FC Florast Poola esiliigaklubisse Konini Medyk, et astuda järgmine samm oma karjääris ja võidelda esikinda koha eest ka välismaal. 

Elvast alguse saanud jalgpallitee on Käpa Eesti tippu viinud. Esimesest sammust palliplatsil väravapostide vahel seisnud mängija tõusis Flora esikindaks ning tänu kindlatele esitustele koduses kõrgliigas teenis ta koha ka rahvuskoondises, kerkides lühikese ajaga esinumbriks.

Seitsmel korral naiste A-koondist esindanud puuriluku tee on nüüd jõudnud Poola esiliigasse, kus eesmärgiks kõrgliigapileti lunastamine. Esimese välislepingu teeninud puurilukk rääkis Soccernet.ee-le üleminekust Poola, kohanemisest uues keskkonnas ja oma senisest karjäärist.

Üleminek Poola esiliigaklubisse Konini Medyk

Katarina, räägi kuidas see üleminek sündis?
Mul tekkis suve alguses tunne, et tahaks välismaale minna. Mul oli üks agent, aga tema kaudu ei tulnud kahe kuu jooksul mitte ühtegi pakkumist. Siis võtsin ühendust juba ühe tuttava agendiga, kes on Florast veel paljusid mängijaid välismaale aidanud ja tal oli kohe pakkuda Poola variant.

Kui hästi oled suutnud kohaneda ja kuidas uus naiskond sind vastu on võtnud?
Pärast Meistrite liiga mängu läks mul järgmise päeva hommikul kella kuuest lennuk. Alguses tulin siia testima, aga kuna ma teadsin, et nädalavahetusel on mäng, siis võtsin kõik asjad juba kaasa. Nüüd ma olengi alates esmaspäevast siin.

Kuidas hindad kohaliku vutiliiga taset?
Ma ütleks, et keskmine tase on kindlasti parem, kui naiste Meistriliigas. Floraga võrreldes ütleksin samuti, et keskmine tase on parem. Meil on siin tõesti selliseid mängijaid, keda vaatan suu ammuli. Veidi meenutavad Karola Purgatsit ja Lisette Tammikut, et pall on jala küljes kinni. Jalgpall on siin natuke erinev, Eestis on väga paljud mängijad oma positsioonides kinni. Esimesel mängul nägin, et meie vasakkaitsja sattus parema ääreründaja positsioonile. Väga palju vahetatakse positsioone ja hästi palju on jooksmist ning seetõttu on mäng palju kaootilisem.

Esimeses mängus sa küll kaasa ei löönud, ent mis mulje naiskonna esitusest jäi?
Ma jälgisin seda mängu kõrvalt jah, aga ma arvan, et see oli pigem kasulik, sest nägin, kuidas asjad toimivad ja millised rutiinid naiskonnas on. Siin on kaks väravavahti veel, kes on terve hooajaeelse perioodi sõprusmängudes kaasa teinud, aga ma usun, et suudan nad üle mängida.

Millises rollis klubi sind edaspidi näeb?
Kohe alguses öeldi, et nad otsivad esiväravavahti ja eesmärk on tõusta Poola kõrgliigasse. Tegelikult on nad läbi ajaloo olnud kogu aeg kõrgliigas, aga nüüd on teine hooaeg esiliigas. Nii palju kui ma siin küsinud olen, siis eelmine hooaeg proovisid nad väga palju enda mängijatega saavutada. Varasemalt oli klubi selline, et kõik mängijad üle Poola tulid siia kokku ja ka sisse toodi mängijaid. Nüüd on päris palju oma mängijaid, aga mõni on ka välismaalt sisse toodud.

Kas sul oli varem ka välismaalt pakkumisi?
Mingil hetkel oli pakkumisi küll, aga siis käisin ma veel gümnaasiumis ja tahtsin selle ära lõpetada. Nüüd, kui gümnaasium läbi, nägin head võimalust välismaale minna. Vanemana on seda sammu raskem teha, sest rohkem asju hoiab sind Eestis kinni.

Elvast pealinna ja täistuuridel rahvuskoondisesse

Kuidas sa üldse jalgpalli juurde jõudsid?
Meie koolis käisid FC Elva treenerid tutvumispäeva tegemas ja mulle öeldi, et tüdrukute trenn on ka olemas. Läksin alguses vaatama ja siis pärast juba trenni kohale. Sinna ma jäin! Juba esimesel võistlusel pandi mind väravasse ja vist tuli hästi välja ning meeldis ka.

Kuidas sündis üleminek Florasse?
Elvas olin ma 2016–2021. Florast tunti minu vastu huvi ja helistati treenerile ja küsiti, kas ma tahan tulla. Flora väravavahtide treener Mattias Traublum oli mul ka noortekoondises treener, seega juba teadsin teda. Ütlesin talle, et tahan Tallinna Arte Gümnaasiumisse minna ja mul oleks Tallinnasse klubi vaja. Ta helistas treeneritele ja siis hakkasid asjad liikuma.

Mis sind väravavahi ameti juures kõige enam köidab?
Jooksma ei pea ja väga tore on ka see, et saab ründajatel tuju ära rikkuda (muigab). Sellel ametil on ka väga palju pingelisi olukordi, aga nagu öeldakse, siis pressure is a privilege (pinge on privileeg). Veel meeldib mulle väga adrenaliinilaks, mida iga tõrjega saab.

Kes on su suurimad eeskujud, nii Eestis kui välismaal?
Eestis oli minu eeskujuks Getriin Yalin, tol hetkel mängis ta Floras, kuid enam ta jalgpalli ei mängi. Enne minu Florasse liikumist ta veel mängis, aga täpselt siis kui tulin, ta lõpetas. Välismaalastest hakkas mulle pärast 2022. aasta EM-i meeldima inglannade väravavaht Mary Earps, aga nüüd mängib ta vaid klubijalgpalli.

Mäletad sa esimest korda, kui Meistriliigas väljakule astusid?
Väga hästi mäletan, see oli Viljandis Tuleviku vastu. Ikka väga vinge oli, ma polnud varem Meistriliigas mänginud. Olin küll mõne kohtumise Flora eest Esiliigas pidanud, kuid see pole päris sama. See mäng oli veel Kristiina Tulluse tagasitulekumäng, kui ta esimest korda ACL-i vigastuse seljatas. Mäletan ka seda, et unustasin kaitsmed alguses peale panna ja siis pidin kiiresti väljaku äärde tagasi jooksma.

Kuidas sulle Floras veedetud periood meeldis?
Ma ei olegi teistes klubides mänginud, aga Floras võeti kõike väga professionaalselt. Me teadsime, miks me midagi tegime ja iga mängija läks kohtumistele vastu mõttega, et lähme võitma. Trenni päris lõdva jalaga minna ei saanud, standardid olid kõrged.

Mis tunne oli igale kohtumisele vastu minna soosikukoormaga?
Ütleme nii, et mingil hetkel muutus see isegi natuke igavaks. Kõik, kes on Floras mänginud, teavad, et ilmselgelt lähed võitma ja endast maksimumi andma, aga mõne mängu puhul teadsid juba ette, et võit tuleb ka väiksema pingutusega. Kõige ägedamad olid need mängud, kus vastane suutis midagi ka vastu panna.

Miks on sinu hinnangul Flora sel hooajal Balti liigas suuri kaotusi vastu pidanud võtma?
Mina arvan, et peamiseks põhjuseks on asjaolu, et teistes riikides panustatakse rahaliselt naiste jalgpalli väga palju rohkem. Läti ja Leedu klubidel on palju välismängijaid ja ka treeneritepink on pikem. Kui sul on suurem konkurents, pead ise ka rohkem pingutama.

Oled noore väravavahina kerkinud juba koondise esinumbriks – mis tunded valdasid sind esimese kutse saamisel?
See tuli küll väikese üllatusena. Ma olin arvestanud, et lähen U19 laagrisse, aga kuna Liisa Liimets soovis sinna minna, siis ei olnud meil mõlemal mõtet U19 koondisesse minna. Ma tegelikult teadsin, et mul oli hästi läinud ja tegelikult ootasin kutset, aga kindlasti tekitas see suurt heameelt.

Mis on seni eredaim mälestus koondisekarjäärist?
Neid on tegelikult kaks ja üks neist on kindlasti debüüt. Ma mäletan, et meil oli Kosovo vastu kaks kohtumist ja mina sain mängida teises. See oli Inna Kiss-Zlidnise 101. mäng ja minu esimene. Eesti hümni lauldes tuli ikka mõni pisar silma ja väga uhke tunne oli. Teine mälestus oli siis, kui mängisime Bulgaaria vastu ja tõrjusin 90+4. minutil penalti. Selles mängus oli ikka väga palju emotsioone.

Kui palju erineb koondises mängimine klubijalgpallist ja kes on su suurimad eeskujud?
Koondises on kõrgema tasemega mängijad ja sul on kindlasti rohkem vastutust. Samas on jalgpall minu jaoks igalpool samasugune. Pole vahet, kas mängid koondise või klubi eest. Suurim eeskuju on kindlasti meie kapten Inna Kiss-Zlidnis. Väga tore ja naljakas inimene. Siiski arvan ma, et igal mängijal on asju, millest õppida, nii noortel kui kogenumatel. Ma ütleks, et meil on koondises praegu väga hea tase. Talente on tiimis palju ja meil on väga hea treeneritetiim, kes oskab meid mängima panna.

Kus sa ennast tulevikus mängimas näed?
Ma usun, et tuleb võtta samm korraga. Vastasel juhul on kiire allatulek väga võimalik. Aga mu unistus oleks mängida kas Inglise või Hispaania liigades. Ma proovin mitte liiga palju tuleviku pärast muretseda ja lasen asjadel minna nii, nagu minema peab.

Oled noormängijana olnud nii koondise kui ka Flora esiväravavaht. Kuidas selle pingega toime tuled?
Mulle ei meeldi see, et kedagi sildistatakse esiväravavahiks. Kõik sõltub sellest, mida trennis ja mängudel korda saadad. See ei ole kivisse raiutud, et ma olen esiväravavaht. Proovin endast alati maksimumi anda ja kui treenerid näevad, et olen täna parim, siis võtan vastutuse ja lähen mängin. Naudin seda väga!

Mis on su tugevused väravavahina?
Seda on väga raske välja tuua. Igas asjas on midagi, mida saab paremaks lihvida. Olen veel nii noor ja need, kes on mänge vaadanud, on aru saanud, et ma eksin ka vahetevahel. Aga ma ütleks, et juhendamises ja taktika mõistmises olen päris hea. Oskan mängust õppetunde leida, ja pakkuda välja lahendusi, kuidas midagi paremini teha.

Kas sul on enne mänge ka mingeid kindlaid rituaale?
Terve mu mängupäev on üks suur rituaal. Algab hommikusöögist ja lõpeb sellega, mida teen vahetult enne avavilet. Mulle meeldib olukordi visualiseerida ning enne mängu kuulen alati kahte kindlat laulu. Samuti söön mängupäeval ka kindlaid toite, mis aitavad mind mänguks ette valmistada.

Mis on su läbi aegade kõige meeldejäävam mäng?
Kindlasti mäng Inglismaa vastu A. Le Coq Arenal U17 koondisega. Kahjuks lõid nad mõlema poolaja lõpus värava, aga mängisime siiski hästi. Inglismaa eest mängis tänavuse EM-i parim noormängija Michelle Agyemang. Täpselt samamoodi nagu EM-il toodi ta lõpus sisse, sest väravat oli vaja, aga meile ta ei löönud. Olen ka EM-il kaasa teinud hispaanlanna Vicky Lopezi vastu mänginud.

***
Katarina Elisabeth Käpa
Sündinud: 16.03.2006 (19)
Positsioon: väravavaht
Pikkus: 170 cm
Senine karjäär: FC Elva, Tallinna FC Flora, Medyk Konin
Meistriliigas: 30/0
Eesti koondises: 7/0
Eesti noortekoondistes: 17/0