22-aastane Nõmme Kalju keskkaitsja Sander Alex Liit on FC Kuressaare särgis ennast Premium Liigas tõestanud. Nüüd on endine Eesti noortekoondiste raudvara oma tee leidnud Nõmme Kaljusse, kus sihib kohta algrivistuses.

Sander Alex Liit on end juba Premium liigas tõestanud võitlejana, kes läheb igas mängus endast maksimumi andma. Liidu senine karjäär on hea näide sellest, et püsiva tööeetika ja sihikindlusega jõuab kaugele.

Kaptenina noortekoondistes ja liidrina oma endises koduklubis Nõmme Unitedis, on praegune Kalju mängumees harjunud kandma vastutust. Nüüd Nõmme Kaljus, kus konkurents on tihe, jääb noor mängumees truuks samadele põhimõtetele, mis ta praegusesse koduklubisse viinud on: alati tuleb endast anda maksimum ja säilitada võitjamentaliteet. Soccernet.ee-le rääkis Liit eredamatest hetkedest Nõmme Unitedis, perioodist FC Kuressaares ja elust Nõmme Kaljus.

Tänaste sündmuste valguses oleks kohe paslik küsida, et kuidas Nõmme Kalju uus täiendus Mattias Männilaan kohanenud on?
Ta liitus meie treeningutega juuni teisel nädalal ja hetkel kogub veel vaikselt vormi. Aga klass on tal igavene, ta on tõesti hea poiss. Meil on küll väga head ründavad mängijad, aga Männi on puhas ründaja – suur ja jõuline kuju.

Mängisid Unitedi eest ikka täie südamega – ülekannetest oli kuulda pigem sinu juhendamist, kui kommentaatori häält. Sul on südames Unitedi jaoks kindlasti eriline koht?
Kindlasti on Unitedil minu südames väga tähtis koht olemas. Olin valmis selle klubi eest endast kõike andma. Minu eesmärkideks seal oli kindlasti ise areneda ja teha kõik selleks, et meeskonnal hästi läheks. Seda särki kandes olin ma alati mängus sajaga sees.

Mis sulle Unitedi perioodist kõige eredamalt meelde on jäänud?
Kõige eredamalt on meelde jäänud kindlasti viimane noortehooaeg, kui võitsime U17 Eliitliiga. Ma olin vist oma sünniaasta esimene kutt, kes sai meeste tasemel Esiliiga B-s Unitedi eest mängida. Väga meeldejäävad olid ka tugevad rahvusvahelised turniirid noorteklassides, kus kohtusime väga kvaliteetsete akadeemiatega ja võitsime karikaid. Üks eredamaid hetki oli kindlasti ka 2020. aasta, sest see oli meie esimene hooaeg Esiliigas.

Pärast Unitedit liikusid sa FC Kuressaare viikingite sekka. Mis sind selle sammuni viis?
Jah, sellega oli nii, et 2021. aasta hooaeg oli minu jaoks natuke nagu tõestamise koht. Ma mäletan, et peale 2020. aastat võeti mõned Unitedi paremad poisid, näiteks Erko Jonne Tõugjas, Raimond Eino ja Kevin Mätas Meistriliiga satsidesse.

See 2021. aasta oligi minu jaoks selline, et kas nüüd või mitte kunagi. Ma tõesti lootsin, et äkki keegi Premium liigast märkab ja soovib mind enda ridadesse. Siis, kui hooaeg läbi sai, läks võib-olla nädal või kaks ja kuulsin, et Kuressaare on tegelikult huvitatud. Mulle anti paar päeva mõtlemiseks, kaalusin natuke ja leidsin, et tasub oma mugavustsoonist välja astuda ja see väljakutse vastu võtta. Tollel hetkel teisi pakkumisi ka ei olnud ja ma olin siiralt väga õnnelik, kui see pakkumine tuli. Nii ma Kuressaares lõpetasingi.

Kure oli sinu esimene Meistriliiga sats. Kas tundsid ka mingil määral aukartust?
Pigem mitte, ma arvan, et aukartust kui sellist pigem ei olnud, aga kerge ärevus oli kindlasti sees. Esimestes trennides sain aru, et tempo on ikka hoopis teine ja eks see natuke nõudis kohanemist.

Kuidas su esimene Meistriliiga mäng läks?
See oli Sportland Arenal ja kaotasime 0:2 Nõmme Kaljule. Ma sain äkki paar päeva varem teada, et ma alustan selles mängus. Tekkis selline variant, sest mõned mehed olid vigastatud ja ma ütleks, et mul läks pigem hästi. Kaotasime küll, aga noore poisina tegin oma asjad ära ja sain selle esimese kogemuse kätte. Terve esimene Premium liiga hooaeg oli minu jaoks selline kogemuste hankimine ja mentaalselt edasi arenemine.

Kuidas oli Kuressaares trennide intensiivsusega?
Kõigile on vist teada, et Kure ei ole päris nii-öelda profisats, sest osad mängijad teevad kõrvalt lisatööd. Samas oli nii mängijate kui treenerite suhtumine väga eeskujulik ja professionaalne. Mäletan, et esimeste trennide ajal jäi mulle kohe silma, kui vähe aega oli palliga tegutsemiseks. Kui Unitedis sai palli rahulikult omaks võtta, teha kolm-neli puudet ja alles siis edasi vaadata, siis Kuressaares olid trennid sellised, kus oli lubatud maksimaalselt kaks puudet. Tempo oli kindlasti see, mis vajas kõige rohkem harjumist.

Järgmiseks sammuks oli Nõmme Kalju. Kuidas see üleminek sündis?
Mul oli Kuressaarega kolme aasta pikkune stipendiumleping, mis hakkas aasta lõpus otsa saama. Ühel hetkel võttis Kalju minuga ühendust ja pakuti, et saame kokku, räägime natuke ja arutame võimalusi. Käisin rääkimas treenerite ja klubi presidendiga ning lõpuks läkski nii, et olin juba meeskonnaga treenimas.

Tundsin ka ise, et oli taas aeg astuda samm mugavustsoonist välja ja liikuda järgmisele tasemele. Kalju on Eesti mõistes ikkagi tippklubi ja tollel hetkel tundus see mulle väga õige ja loogiline samm edasi. Olin just kolm aastat Meistriliigas karastuda saanud ja oligi paras hetk edasi liikuda. Olen väga õnnelik, et Kalju huvi tundis ja lõpuks leidsime ka nii-öelda ühise keele.Oli ka teisi pakkumisi Eestist, aga otsustasin Kalju kasuks.

Mis oli suurim erinevus Kuressaare ja Kalju vahel?
Alustuseks kindlasti see, et Kalju on ikkagi täis profisats. Saame teha trenni hommikuti ja nädala sees on rohkem treeninguid ning meeskonna ümber on rohkem personali: treenerid, füsioterapeut ja ka esindusmeeskonna mänedžer, kes hoolitseb selle eest, et kõik oleks meile ette-taha ära tehtud. Meie asi on keskenduda ainult jalgpalli mängimisele. Kuna tegemist on tippsatsiga, siis tõusis ka treeningute intensiivsus. Kindlasti oli mahud palju suuremad ja treenerid nõudlikumad.

Praegu oled Kaljus pigem rotatsioonimängija. Kuidas sa oma hetkeseisu ise hindad?
Ma olen kindlasti väga rahul sellega, kus ma praegu olen. Mänguminuteid pole võib-olla nii palju tulnud, aga ma arvestasin sellega juba Kaljuga liitudes. Siin ei anta midagi niisama ja kõik sõltub minust ja sellest, kuidas ma ennast näitan. Olen treeningutel endast maksimumi andnud. Ei saa öelda, et oleksin alati rahul sellega, kuidas mul seal läinud on, aga minu ülesanne on oma asja ajada, kõvasti pingutada ja põhikoosseisu koht välja teenida.

Konkurents on tihe, aga tippklubis peabki nii olema. Minu arvates on see edasiviiv jõud, mis sunnib kõiki treeningutel rohkem pingutama. Meil on väga hea ja ühtne võistkond ning meeskonnal on praegu ka päris hästi läinud. Mängivad need, kes seda hetkel väärivad ja loomulikult tahab igaüks meist platsil olla nii palju kui võimalik.

On väga selgelt näha, et Kaljul on praegu väga ühtne meeskond ja justkui ühte konkreetset liidrit ei ole. Kuidas sulle tundub?
Täpselt nii ongi. Kindlasti tuleks kasuks, kui oleks selgeid liidreid, aga samas on meil siiani väga hästi läinud. Peaaegu igas mängus tõuseb keegi uus esile ja võib öelda, et just see on meile edu toonud. Tulemuse taga on alati kogu meeskond. See näitabki minu arvates meie ühtsust, kui igas mängus astub keegi uus vastutust võtma ja mänge otsustama. Kõik pingutavad ühtse eesmärgi nimel, milleks on Eesti meistritiitel.

Kus sa ennast mõne aasta pärast näed, kas sihid välismaale või soovid koduses liigas end veel rohkem tõestada?
Praegu on minu selge eesmärk olla profijalgpallur. Ma ei vaata hetkel väga kaugele tulevikku, vaid keskendun igale trennile ja annan seal endast maksimumi, et lõpuks teenida välja põhikoosseisu koht. Kui suudan hästi mängida, siis küllap tekivad ka võimalused välismaale minna. Miks mitte kunagi tulevikus end ka välismaal proovile panna.

Kuidas sa ennast mängijana kirjeldaksid ja mis on sinu suurim tugevus?
Ma arvan, et minu suurim tugevus on see, et ma lihtsalt ei taha kaotada. Ma ei taha lasta vastasel endast mööda minna. Olen pigem selline puhas kaitsev keskkaitsja, mitte see, kes jagab väljakul võtmesööte. Olen selline võitleja tüüpi mängija. Just selle osas on mul veel palju juurde panna, et tehnilist poolt arendada, aga hetkel on minu trumbiks kaitsetöö ja võitlejahing. Ütleksin, et kõige parem olen näiteks löökide blokeerimises, aga arenguruumi on igas aspektis.

See võitlejahing ei tulnud vaid Kuressaarest, pigem on see minuga kaasas olnud juba noorteklassidest. Tööeetika ja teadmine, et oma koht tuleb ise välja teenida on väga tähtsad. Kui sa tahad ja pingutad, siis suudad teistest parem olla.

Sa oled ju mänginud kõikides noortekoondistes ja kandnud seal ka kaptenirolli. Lisaks oled käinud ka A-koondise treeninglaagris. Kas see on andnud sulle lisamotivatsiooni ja ambitsiooni, et ühel päeval ka A-koondise eest mängida?
Jah, kindlasti on! Olen läbi käinud kogu noortekoondiste süsteemi, alates U17-st kuni U21-ni. 2023. aasta jaanuaris olin ka A-koondise laagris Portugalis, kuigi mängu võimalust toona veel ei saanud ja debüüti ei teinud. Aga see kogemus andis veelgi enam motivatsiooni. Mängimine Eesti A-koondise eest on kindlasti üks mu suurimaid unistusi.

Kuidas end tundsid, kui sind A-koondise laagrisse kutsuti?
See oli minu jaoks väga suur asi. Kutse tuli vahetult pärast aastavahetust, kohe esimesel jaanuaril ja see andis aastale väga erilise alguse. Sain sealt laagrist kindlasti kogemuse võrra rikkamaks. Oli väga silmiavav näha, mis tasemel seal mängitakse ja milline on trennide tempo. Ausalt öeldes olin ma esialgu isegi veidi ärev, et kas suudan selle tempoga sammu pidada. See oli minu jaoks väga oluline ja suur samm.

Kui peaksid andma ühe nõuande noorele mängijale, kes soovib jalgpallis läbi lüüa, siis mis see oleks?
Ma ütleksin, et kõige olulisem on olla järjepidev ja enesekindel. Mina tahtsin noorena alati trennides parim olla. Olgu nendeks asjadeks siis jooksud, lõuatõmbed või kätekõverdused, alati püüdsin endast maksimumi anda. See hoiak sundis mind ka lisatrenne tegema ja rohkem pingutama. Ja see ongi ehk kõige olulisem – tuleb teha lisa ja olla valmis ohverdusteks.

***

Sander Alex Liit
Sündinud: 11.04.2003 (22)
Positsioon: keskkaitsja
Pikkus: 186 cm
Senine karjäär: FC Nõmme United, FC Kuressaare, Nõmme Kalju
Premium liigas: 86/4
Eesti noortekoondistes: 21/1