Intervjuu | Thomas Häberli: ma pole kunagi varem 3-5-2 asetust kasutanud, see on Eesti jaoks tehtud rätsepatöö (0)

Eesti jalgpallikoondise peatreener Thomas Häberli jagab meeskonnale juhtnööre MM-valikmängus Walesiga. Foto: Scanpix / Reuters / Rebecca Naden

Eesti jalgpallikoondise septembrit tuleb lugeda kordaläinuks, sest MM-valikmängudes maailma edetabeli liidri Belgia ja 19. kohal asuva Walesiga ei jäädud nullile, vaid teeniti üks viik. Kaks päeva pärast Cardiffis tehtud 0:0 viiki Soccernet.ee-ga vesteldes rõhutas peatreener Thomas Häberli, et hea tulemuse aluseks on koondises valitsev suur usaldus.

"MM-valikmängud kodus Belgia ja võõrsil Walesiga on ju tohutult nõudlikud kohtumised. Aga olime vaprad, püsisime tempos ja suutsime vastaseid teatud piirini kontrollida, ent mitmetes aspektides jagub parandamisruumi. Oleme suutelised paremaks.

Cardiffis nägime aga, kuidas iga väljakul viibinud jalgpallur tegutses oma võimete piiril või selle lähedal. Üks raskemini saavutatavaid asju jalgpallis on olukord, kus kõik võistkonna liikmed kompavad korraga seda piiri, aga arvan, et sel õhtul me seda suutsime. See veendumus valmistab rahulolu.

Loodetavasti õnnestuvad asjad oktoobris veidi paremini. Selja taha jäänud kahes valikmängus kogesid mängijad absoluutset tipptaset, mis on neil nüüd klubide juures igapäevaselt harjutades meeles ja tähiseks, et oktoobris Valgevene ja Walesiga peetavateks kodumängudeks koondisesse saabudes olla natuke tugevam ja parem," lausub Häberli.

Kirjeldamaks tipptaset, millega Eestil tuli möödunud mängudes tema hinnangul silmitsi seista, märgib šveitslane, et peab Eestile kaks väravat löönud ja muudki paksu pahandust valmistanud Belgia ründajat Romelu Lukakut koos Kylian Mbappe ja Lionel Messiga hetkel maailma kolme kõige raskemini pidurdatava jalgpalluri sekka kuuluvaks.

Walesi liider Gareth Bale on tema hinnangul samuti absoluutsesse tippu kuuluv mängija – eriti koondist esindades – aga siiski moel või teisel peatatav. Erinevalt Lukakust, kellele ei saa praegu vastu sisuliselt mitte keegi. Eesti kaitsjad olid seega silmitsi kondiprooviga, mis ei ole sageli jõukohane isegi nende maailma absoluutsesse tippu kuuluvatele kolleegidele.

Samas ei poe Häberli Belgia poolt Eestile löödud viie värava eest peitu ja rõhutab, et kaitsemängu tuleb parandada, aga manitseb samas, et ainult kaitsele mõeldes kaugele ei jõua, vaid koondise mäng peab olema tasakaalus.

"Ma ei taha, et me ainult kaitses istuksime, vaid peame ka ründama. Üks-üks olukordades on vaja teha ennetustööd ja avaldada vastasele õigeaegselt survet. Mängus Walesiga nägime ju selgelt, et kui meiepoolne surve palliga mängijale on intensiivne, siis nad eksivad või vähemalt ei anna kaaslasele nii head söötu. Vastase survestamise täpsuses on parandamisruumi, aga oleme õigel teel ja see teeb mind siiralt õnnelikuks," sõnab ta.

Thomas, kohtumine Belgiaga tekitas Eesti jalgpallis omajagu poleemikat. Et kas esitusega 2:5 kaotusmängus saab rahul olla või mitte? Ühelt poolt lõi Eesti kaks väravat, teisalt löödi meile viis, mida polnud kodumängus juhtunud pärast 1994. aastat. Kuidas sina seda mängu ja esitust hindad?
Vaheajaks oli seis 2:1 Belgiale, olime ju igati mängus sees. Tuleb meeles pidada, et Mattias Käidi 2. minuti väravaga äratasime üles maganud lõvi, kes andis seejärel endast kõik. Erinevalt kuus päeva hiljem Valgevene vastu peetud matšist kasutas Belgia Tallinnas oma parimat võimalikku koosseisu (Romelu Lukaku ja Eden Hazardi algrivistusest välja jätnud Belgia alistas Valgevene 1:0 – O. J.).

3:1 värav oli paha, aga tolle hetkeni olime ju suutnud tekitada võimalusi viigistamiseks. Siis lõi vastane neljanda ja viienda värava, aga ka meie ründemäng oli endiselt olemas. Minu jaoks on ääretult oluline hoiak, et näiteks 0:2 taha jäädes või antud juhul 1:4 kaotusseisus ei loobu meeskond jalgpalli mängimast ja väravat püüdmast.

Kaotus on kaotus ja muidugi ei taha me kaotada. Vastaste viies värav sündis lubamatult lihtsalt, ent mina näen seda 2:5 kaotust nii, et me ei istunud ainult kaitses. 1:3 kaotusseisus proovisime teha seisuks 2:3. Minu meelest tähistab see muudatust hoiakus ja mõtteviisis. Valikmängudes on eesmärgiks punktid, mitte konkreetne skoor.

Romelu Lukaku (paremal) lõi Eesti võrku kaks väravat. Foto: Oliver Tsupsman

Kuidas peaks välja nägema tasakaal kaitse- ja ründemängu vahel Eesti-sugusel väikesel koondisel, kes kohtub reeglina objektiivselt võttes meist tugevamate meeskondadega?
Kui jätame Romelu Lukaku kõrvale, siis oli see tasakaal eelmises kuues kohtumises igati hea. Kasutasime alati kahte ründajat ja neid toetavat ründavat poolkaitsjat ning kui Belgia-mäng kõrvale jätta, löödi meile viie kohtumisega (1:0 võidud Leedu ja Soome üle, 2:1 võit Läti üle, 0:1 kaotus Põhja-Iirimaale ja 0:0 viik Walesiga - O. J.) kaks väravat, millest üks oli penalti ja teine imeline kauglöök 25 meetrilt. See on fantastiline näitaja.

Mängisime ju ründavalt ja julgelt. Meie tasakaal on minu meelest praegu hea, tõesti hea. Meenutan, et Walesi vastu polnud ju võit kaugel, sest meil avanesid kohtumise lõpus võimalused. Jah, tegime tolles mängus kaitses paar-kolm suurt viga ja väravavaht pidi meid päästma, aga Walesi või Belgia käest punktide teenimiseks ongi vaja ka individuaalselt säravaid etteasteid. Kui vastas on maailma edetabeli esimene või 19. meeskond, siis asjad lihtsalt on niimoodi. Valiksarja tase ongi kõrge.

Cardiffis avanes meil endal varasemate mängudega võrreldes veidi vähem võimalusi, aga vastane oli tõesti tugev ja kõrgelt motiveeritud. Kohtumise eel rääkisid nad soovist valikgrupp ära võita! Wales andis endast kõik, mis neil sees oli, aga kohtumise viimastel hetkedel olime hoopis meie võidule lähedal. See näitab vaprust ja julgust ning tekitab uhkust.

Lukaku juurde naastes, siis vestlesin ka Belgia peatreeneri Roberto Martineziga ning ta möönis, et Lukaku kvaliteet otsustab tõesti ära väga paljude kohtumiste tulemuse. Seis oli 1:1, aga siis võlus Lukaku välja 2:1 värava. Kui Belgia edurivis mängib Christian Benteke, on olukord hoopis teine – nad pole nii ohtlikud.

Eelmised kaks vastust viitavad, et alalhoidlik ja ettevaatlik stiil pole sulle omased. Sa ei taha juhendada Eesti koondist, kes läheb platsile plaaniga hullem ära hoida.
Iga mäng algab seisult 0:0. Belgia vastu alustasime sooviga võita. Spordimees ei saagi ju muudmoodi mõelda. Kui minnagi platsile eesmärgiga mitte suurelt kaotada, võib tulemus olla ju veidi viisakam, aga eesmärk ise mannetu ja arengut pärssiv, võib-olla isegi seda välistav. Tahame ju kogu aeg meeskonnana areneda.

MM-valiksari algas märtsis meie jaoks halvasti (suur hulk põhimehi langesid koroonaisolatsiooni ning kokkuklopsitud koosseis kaotas Tšehhile 2:6 ja Valgevenele 2:4 – O. J.) ning teame, et see on EM-valiksarjast palju keerulisem (kui EM-ile pääseb 24 riiki, siis MM-pääsmeid on Euroopale eraldatud 13 – O. J.), aga peame nende mängude toel arenema.

Mattias Käit pärast Belgiale löödud väravat. Foto: Oliver Tsupsman

Areng on märgatavalt hõlpsam, kui mängud pakuvad ka rõõmu. Suve hakul saadud kolmele võidule järgnesid septembri akna hakatuseks kaks kaotust. Kuivõrd mures sa enne Walesis peetud mängu olid, et kui ka sealt tuleb kaotus, võib Balti turniiri esikoha ja Soome üle saavutatud võiduga tekitatud positiivne energia lahtuda või kaduda?
Väikese riigi jaoks on alati keeruline, kui tuleb seitsme päeva jooksul pidada kolm mängu. See sunnib roteerima, aga meie valik on enamikest vastastest paratamatult väiksem. Samas jäin väga rahule kõigi Põhja-Iirimaa vastu mänguaega saanud tavapäraste vahetusmeestega. Põhja-Iirimaa värav tekitas tõsist vastikust, sest olime kõigi objektiivsete parameetrite alusel tol õhtul parem meeskond.

Mängime tulemuse peale ja Põhja-Iirimaa võitis. Aga meie esitus oli hea ning treeneril tuleb jälgida ja usaldada eelkõige esituse antud signaale. Muidugi võib juhtuda, et esitus on halb ja tulemus hea, aga pikas plaanis pole võimalik niimoodi kaugele jõuda. Juunis saime end kenasti käima ja oleme jätkuvalt õigel teel. Võistkonna ja mitme mängija areng valmistavad mulle rõõmu.

Kõige väärtuslikum osa Walesis tehtud 0:0 viigist oli võistkonna jäägitu võitlustahe, mis tõi meelde Eesti koondise ajaloo parimad esitused. Hingestatus teatavasti käsu peale ei teki. Kuidas sul õnnestus see esile kutsuda?
Komponente on mitmeid, aga kõige tähtsam on usaldus. Mängijad peavad usaldama enda tegemisi, oma võistkonnakaaslasi ja oma treenereid. Meie ülesanne on anda neile kohtumiseks plaan, mida nad usaldavad. Seejärel tekib mängijates usaldus oma oskuste suhtes, millele järgneb usaldus võistkonnaliikmete vahel.

Kui kõik see on olemas, saab meeskond minna platsile nii, et ka kõige suurem võõrsil-publik neid ei kohuta, sest neil on plaan, mida nad üheskoos hakkavad ellu viima. Walesis peetud mängus valitses kirjeldatud usaldus meie meeskonnas väga kõrgel tasemel.

Võõrsil Walesiga kohtudes pole platsil aega. Kui mängija hakkab mõtlema, on juba hilja. Kõik otsused tuleb langetada instinktiivselt ja mehed peavad usaldama iseennast, et nad saavad sellega hakkama. Sageli juhtub, et nõrgem osapool ei usalda oma oskusi, sest näeb vastase nimekaid mängijaid ja nende väärtust jalgpalliturul.

Meil on praegu selle usaldusega asjad hästi. Tegelikult on see olnud nii juba alates jaanuaris Marbellas peetud treeninglaagrist. Jalgpall peab pakkuma ka naudingut ja rõõmu. Praegu ei jõua ma oktoobris kodus Valgevenega peetavat mängu ära oodata ja see on hea märk!

See nauding ja rõõm on ju võtmetähtsusega. Kui mainisid enne, et Cardiffis tegutsesid nii mängijad individuaalselt kui ka terve võistkond oma võimete piiril, siis ilma, et platsil nähtav vaev neid positiivseid tundeid esile kutsuks, pole ju võimalik säärast pingutust esile kutsuda?
Just nii. Samas tuleb möönda, et tegime Cardiffis mitu lihtsat ja rumalat viga, mis võinuks väga valusalt kätte maksta. Wales võinuks ju esimesel minutil juhtima asuda. Eksimine on inimlik, aga et apsud ei hakkaks võistkonda rusuma ja eneseusku õõnestama, vajame tugevat vaimu ja õiget hoiakut.

Kui need on olemas, siis tuleb ka õnn. Mängus Põhja-Iirimaaga põrkas vastaste kauglöök postist sisse, aga Walesi vastu Gareth Bale'i pealöök postist välja. Mulle sobib, et asjad läksid just niipidi!

See Gareth Bale'i pealöök tabas posti, aga mitte Eesti väravat. Foto: Scanpix / Geoff Caddick / AFP

Septembri koondiseakna järel on põhjust mõnedest mängijatest eraldi ja pikemalt rääkida. Esmalt Konstantin Vassiljev. Ta sai augustiks 37-aastaseks ja on pakkunud tänavu fenomenaalseid esitusi, mis tekitavad paradoksaalsel kombel küsimuse: mis saab Eesti koondisest mõne aasta pärast, kui ta enam nendeks võimeline pole? Kuivõrd sõltuv Eesti meeskond Kostjast on?
Kostja on meeskonna kapten, mis näitab tema tähtsust. Aga ennekõike on ta suur kingitus Eesti jalgpallile ja minu meelest pole mõtet mingeid piire või tärmineid seada. Ta ju mängib suurepäraselt. Miks ei võiks Kostjast saada uus Gianluigi Buffon (Itaalia väravavaht, kes kuulus kevadel 43-aastasena veel Torino Juventuse ridadesse – O. J.)?

Kohtumise jooksul läbitud vahemaa poolest on Vassiljev meeskonna juhtivate mängijate seas, tema kiirus pole kuhugi kadunud. Ta on fantastiline jalgpallur ja rohkem polegi midagi lisada. Eesti peab niivõrd vägeva kapteni üle uhkust tundma. Ning tema areng ei ole ju lõppenud, vaid iga mänguga saab ta küpsemaks ja paremaks jalgpalluriks.

Kui millalgi juhtub, et Kostja ei saa mingil põhjusel kaasa teha või keegi teine võtmemängija puudub, siis tuleb tolles olukorras parim lahendus välja nuputada. Kas meil on võtta asendaja või tuleks muuta asetust? Aga neid küsimusi esitame siis, kui too olukord tekib. Praegu, nagu iga teinegi koondis, valime meeskonda parimad võimalikud mängijad.

Usun, et Kostja kuulub nende parimate sekka veel pikka aega. Võtmekohaks on mängurõõm. Ta ju naudib ja armastab jalgpalli. Miks ta peaks lõpetama? Ta mängib ju nagu 20-aastane! Nägite ju seda spurti Daniel Jamesi vastu? Kostja oli kiirem! Tema head esitused koondises näitavad muuhulgas ka seda, et kasutame teda õigel viisil.

Seega 3-5-2 asetus toob esile praeguse Konstantin Vassiljevi parimad küljed?
Mitte ainult tema, vaid terve Eesti meeskonna parimad küljed. Eesti peatreeneriks asudes analüüsisin valikus olevaid mängijaid ja vastavalt sellele panin paika ka meie jaoks sobivaima süsteemi. Varasema karjääri jooksul pole mu meeskonnad mitte kunagi varem 3-5-2 asetust kasutanud. See on rätsepatöö Eesti koondise jaoks, sest just nii on minu meelest meie võimalused edu ja tulemuse saavutamiseks kõige paremad.

Seda rätsepatööd tehes oli Kostja roll muidugi üks tähtis komponent, mida ma arvesse võtsin. Aga mitte ainuke. Tuvastasin, et meil jagub ründajaid, aga üksi kipuvad nad raskustesse jääma. Seega tuleb mängida kahemehelise eduriviga. Meil on tugevad keskkaitsjad, aga pigem vajame neid platsile kolme, mitte kahte.

Tipptasemel konkureerimiseks vajame keskpoolkaitsesse kolme mängijat, sest me ei saa lubada selles tsoonis arvulisse vähemusse jäämist. Samas äärte mehitamine on keerulisem. Seega miks peaksime panema platsile kaks äärekaitsjat ja veel kaks ääreründajat, kui on võimalik piirduda kahe ääremängijaga?

Säärase lahenduskäigu kasuks otsustamise tegi ilmselt hõlpsamaks ka tõik, et rahvusvahelisel tasemel ääremängijaid Eestil hetkel napib?
Meil on ääri, aga mitte piisavalt. Vaja oleks vähemalt kuute, sest kui neid on vähem ja kaks meest puuduvad, siis oledki ju omadega koheselt plindris ja pead taktikat nullist üles ehitama, kuna äärte mehitamine poleks võimalik. Kõik see kokku on põhjus, miks jaanuaris säärase asetuse kasuks otsustasin. Olen veendunud, et see oli õige otsus.

Eesti koondise väravavaht Karl Jakob Hein. Foto: Scanpix / Reuters / Rebecca Naden

Individuaalsete mängijate juurde naastes, siis Eesti ridades tegid silmapaistva koondiseakna 18-aastane Maksim Paskotši ja 19-aastane Karl Jakob Hein, kes mõlemad kuuluvad Inglismaa tippklubidesse, kuhu nad siirdusid vastavalt 17- ja 16-aastasena. Kas nende eeskuju tähendab, et teismelisena välisklubisse siirdumine on Eesti jalgpallurite jaoks soovitatav või isegi kohustuslik?
See on väga tähtis teema. Mu kodumaal Šveitsis valitses paarkümmend aastat tagasi probleem, et sadakond noorjalgpallurit läksid välismaale, aga ainsana neist suutis seal läbi murda Johan Djourou. Kõik teised tulid kodumaale tagasi.

Hein on väravavaht ja selle positsiooni mängijaid tuleb vaadata natuke teise nurga alt. Ka Šveitsis lähevad nad sageli nooremana välismaale, sest väravavahid vajavad arenemiseks võistlusmomenti teiste ametikaaslastega.

Aga väljakumängijate osas leidsime Šveitsis, et enne välismaale minekut peaks mängija kodumaal 20-30 profitasemel võistlusmängu jagu kogemust omandama. Kuna töötasin noortejalgpallis talendimänedžerina, siis nägin rohkelt juhtumeid, kus välismaale mindi liiga vara ja soovitud kasu sellest ei tõusnud.

Võrrandis tuleb silmas pidada ka Premium liiga taset, sest need 20-30 profimängu peaksid Eesti noored saama ju seal. Kui Eestisse tööle tulin, siis öeldi mulle, et tase pole kuigi kõrge, aga praegu julgen öelda, et see paraneb kogu aeg. Kui varem esines ka 10:0 skoore, siis enam mitte, sest konkurents on tihenenud. Aitäh Levadiale, sest Flora vajab tugevat konkurenti. Vajame ka Paidet, Legioni ja Kaljut, et tase tõuseks.

Iga jalgpalluri karjääri esimene suur samm on juuniorieast väljumine ja meeste jalgpalli sisenemine. Eestis on võimalik see samm astuda üpris ruttu, mis tõstab oluliselt määral mängija suutlikkust, sest teda ümbritsevad täismehed, mitte noormängijad.

Samuti tuleb noormängijate välismaale mineku juures silmas pidada, et see juhtub vanuses, kus sotsiaalsed kontaktid on noore inimese jaoks ülimalt tähtsad. Üpris hõlpsasti võib tekkida olukord, kus mitte kunagi meeste jalgpalli kogenud noor on üksinda välismaal, mis on keeruline ja lõpeb sageli stardiruudule naasmisega.

Thomas Häberli. Foto: Brit Maria TaelMinu andmetel tulevad ka enamik väga noortena välisklubide juurde siirdunud Eesti mängijaid tagasi. Paskotši ei saanud küll enne Tottenhami siirdumist Premium liigas platsile, aga kuulus peaaegu terve hooaja Flora esindusmeeskonda. Ta edeneb hästi, aga pidagem meeles, et meeskonna põhikoosseisust on ta hetkel ikkagi kaugel. Nagu ka Hein.

Muidugi on mõlemal suur potentsiaal ja nad harjutavad nüüd esindusvõistkonnaga, aga läbimurret meeste jalgpallis kumbki neist veel teinud pole. Pole ju nii, et võistkonda ehitades arvestatakse Paskotšiga kui emma-kumma põhikeskkaitsja või Heina kui esiväravavahiga. Praegu võime rääkida lubavast algusest.

Lisaks valitseb Inglismaal tohutu konkurents, kus kohalikel on eelis. Loevad ka klubi põhimõtted. Tottenham on hea koht, sest nad tegutsevad hoolikalt ega palka kedagi, kelles ei näe potentsiaali. Paljudel klubidel pole aga nii head organiseeritust ja eeltööd.

Sel puhul on targem jääda Eestisse, murda siin esindusvõistkonda, mängida 10-20 kohtumist kõrgliigas ja siis vaadata, kas ja kuhu minna. See on minu kindel arvamus. Eesti mängijate kvaliteet on täiesti korralik, aga välismaale siirdumine peab aset leidma õigel hetkel.

Premium liiga tase on sinu meelest rahvusvahelisele tasemele murdmiseks piisav?
Muidugi tuleb kogu aeg pürgida taseme tõstmise suunas, aga näiteks Levadia treeningprotsess on kõrgetasemeline nagu ka Flora oma. Neid klubisid on Eestis teisigi. Küsimus on, et kas kohas, kuhu need noored tõttavad, on tingimused paremad? Sageli see nii ei ole.

Liikudes tagasi koondiseaknas silma paistnud mängijate juurde, siis kuidas kirjeldada Märten Kuuse kvaliteeti? Paistab, et tema kohalolek teeb ümbritsevad mängijad paremaks. Kuidas see juhtub?
Ta on heade isikuomadustega tark jalgpallur, kes suudab kaaslasi juhtida ning lisab meeskonnale tasakaalukust. Kuuse kohalolek seob tiimi paremini kokku ning väikesel riigil peavad platsil olema tihedad sidemed. Kui vaatame septembrikuu akent, siis Märten tegi kõik kolm kohtumist algusest lõpuni kaasa. Walesis oli ta lõpus natuke väsinud, aga ikkagi mängu viimase sekundini hetkes sees ja kohal. Vot see näitab Kuuse kvaliteeti.

Milline on Rasmus Peetsoni staatus? Koondiselaagri eel märkisid, et ta on sinu silmis number kuus ehk kaitsev poolkaitsja. Mängus Põhja-Iirimaaga, kui oli vaja Vladislav Kreidale enne Walesi-matši puhkust anda, kasutasid teisel poolajal sel positsioonil Karol Metsa. Sellest võis välja lugeda, et Peetson pole sinu meelest veel koondisemänguks valmis.
Ta sai trennides kenasti hakkama. Minu jaoks oli tähtis näha, kuidas ta võistkonda sobitub ja see läks hästi. Kahel korral olin lähedal ta platsile saatmisele, aga olukord väljakul muutus ja pidin plaanid ringi tegema.

Koondisejalgpalliga kohanemine võtab aega. Otsime teatud positsioonidele alternatiive ning Peetsoni hooaeg Levadias on olnud hea. Lõppenud kogunemine polnud tema jaoks ajaraisk. Pole tähtis, millal ta mängib, vaid see, et koondise eest platsile minnes oleks esitus tasemel. Igaks juhuks proovimine pole minu stiil.

Uuel nädalal (see tähendab käimasolevat nädalat, sest intervjuu on tehtud reedel – O. J.) on mul iga mängijaga kohtumine, kus arutame lähitulevikku. Peetson on minu silmis nüüd koondiseringis sees. Ta pole ju 30-aastane, vaid noor, kes võib koondisele veel kümme aastat kasulik olla. Ta peab jätkama tööd Levadias. Ta võiks kohtumisi veelgi enam mõjutada, aga nad on tabeliliidrid ja järelikult saab ta hakkama küll.

Premium liiga lõpusirge tõotab tõesti kujuneda intrigeerivaks, sest Levadiat jälitavat Florat ootab ju koduste meistrivõistluste kõrval ka ajaloolise tähtsusega Konverentsiliiga. See kõik kokku tekitab kõvasti pinget, mis peaks ju Eesti jalgpalli arengule kaasa aitama?
See olukord tuleb tõesti kasuks. Pinge ja surve on jalgpallis edasiviivad jõud. Flora on seni näidanud, et saavad sellega hakkama, aga nüüd on küsimus mängude hulgas. Kas Flora saab liikuda heas rütmis või tekib ülekoormus? Florat ootavad rasked kaks-kolm kuud ning on huvitav vaadata, mis juhtub Premium liigas.

Minu jaoks pole vahet, kes meistritiitli võidab. Küll aga tahan, et koduse konkurentsi toel oleks koondis järgmisteks valiksarjadeks paremini valmis. Konkurents on väga tähtis ja selle eest olen Levadiale tänulik. See on Eesti jalgpallile kasulik.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0