Ivar Lepik: Kas peame mängima talvest talveni? (8)

Hooaja alguses mängis ilmataat mäkra, lõpus mitte. See on risk, mis kaasneb pika hooajaga. Foto: Liisi Troska

Eesti liigahooaeg algas - vähemasti pidi algama - 2018. aastal veebruaris ja lõppes eelmisel nädalavahetusel, 24. novembril. Kelle või mille jaoks?

Lihtne vastus oleks ilmselt, et Eesti jalgpalli kui terviku arengu huvides, mis peaks kõige selgemalt väljenduma koondise tulemustes. Loogiliselt peaksid meie parimad mängijad liikuma läbi koduse püramiidi, jõudma sinisärki kandma ja siis välismaale. See on tee, mida käiakse. Aga kuhu tahame me nõnda jõuda?

Võime venitada hooaega üheksale kuule kasvõi sada aastat järjest, aga 1,3 miljoni elanikuga riigina ei arene me ühegi valemiga ja mitte kunagi tasemele, et mängida aastast aastasse võrdselt suurriikide koondistega. Seda loota oleks naiivne. Meile võib naeratada õnn ja sündida kuldne põlvkond, kes suudab jõuda suurturniiril näiteks kaheksa parema sekka, aga päeva lõpuks jääme me alati väikeseks. Mis pole iseenesest halb - endast suurematele hambaid näidata ja heal päeval tulemuseni jõuda suudame ka praegu. 

On meil potentsiaali enamaks? Mille arvelt? Islandi edust on palju räägitud sisehallide ja kvalifitseeritud treenerite võtmes, aga samavõrd oluline tundub olevat mängijate varajane liikumine välismaale. Pea igas noortekoondises nii U19 kui U21 vanuseklassis on 5-10 mängijat, kes mehistuvad välismaal, tihti tippklubide akadeemiates. Ja nii ei ole see ainult Islandi, vaid ka Soome, Läti, Leedu puhul.

Teame, et Soomel läheb koondise tasemel hästi ja teame, et Lätil ei lähe, aga kas saame olla kindlad, et Läti ei liigu meist viie või kümne aasta perspektiivis mööda, kui nende mängijad teevad üha rohkem samme mitte läbi koduliiga, vaid välisakadeemiate karmi konkurentsi? Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak on sellist suundumust lätlaste-leedulaste näitel nimetanud "noortekoondiste hetke taseme kunstlikuks tõstmiseks". Saab olema põnev aastate pärast näha, kas väide leiab rahvuskoondiste tasandil kinnitust.

Küll olen üsna kindel, et Mattias Käit ei oleks 18-aastaselt kerkinud koondise võtmemängijaks, kui ta oleks Fulhami asemel jätkanud karjääri Levadias; et Frank Liivak, kes on saanud jalgpallihariduse välismaal, liigub lähiajal uuesti Eestist välja. Valdav enamus neist, kes noorena välismaale põiganud, on saanud vähemalt koondise tasemel tegijaks. Vägagi tervitatav oli selles plaanis lugeda Flora presidendi Pelle Pohlaku mõtteid Aleksandr Šapovalovi tuleviku osas - "me ei näe mõistliku ja loogilisena võtta ise sajaprotsendilist vastutust tema arengu eest". Ei peakski.

Siinkohal tuleks ka küsida, kas peaksime kodust liigat vaatlema eelkõige kui kasvulava meie enda noortele või kui produkti, mis köidaks meeli ja tõmbaks inimesi? Olla tahetakse mõlemat, kasvõi täisprofessionaalse liigani jõudmine aastaks 2020 töötab mõlema eesmärgi kasuks. Siit jõutakse juba täna koondisesse ja põnevuse üle kurta ei saa. Jah, on üsna kindel, et ka 2019 võidab tiitli mõni Tallinna klubi; jah, on üsna lihtne koha või kahe täpsusega ennustada, kes-kus lõpetab. Aga millises liigas ei oleks see nii?

Meie tipud on heal päeval Euroopa keskmikega võrreldaval tasemel, meie keskmikud on üha võimelisemad konkurentsi pakkuma, sekka juhtub ka mõni üllatus altpoolt. Meil on isiksusi, värvi, skandaali. Kui asjas kogu täiega sees olla, pakub Eesti liiga kindlasti rohkemat kui iganädalane lülitus mõnele kanalile "tippjalgpalli" vaatamiseks. Aga kui ma ei oleks iganädalaselt selle mulli sees, kas käiksin mängudel kohal? Kas pakutav oleks piisavalt huvitav, et ennast märtsis ja oktoobris, tuule ja tuisuga staadionile vedada?

Kui kaugele on inimesed valmis minema, et tribüünil istuda? See pilt pärineb Soome ja Eesti mängust Turus, mitte Premium liigast. Foto: Brit Maria Tael

Soomlased plaanivad nüüd, kui nende koondis mängib EM-piletile, oma lühikest, 33-mängulist hooaega veel kärpida - maksimaalselt 27 kuni 30 vooru peale. Rohkem mänge, kus midagi on kaalul, rohkem põnevust. Selgelt ka suuremad võimalused heaks tribüüni-ilmaks, kusjuures nende infrastruktuur on meie omast kordades ees. Liigasüsteemide muutmine ja õige otsimine on saanud tavaliseks nähtuseks. Kui kümne meeskonna kasuks argumenteerimisel on varasemalt välja toodud Kesk-Euroopa riike, siis ka Austria läks tänavu üle tosina meeskonna, poolitamise ja 32 vooru peale.

Üldine suundumus on süsteemide poole, kus tähtsusetute mängude arv on viidud miinimumini. Tänapäeva inimesed on liiga mugavad, et tulla külma ja kõledaga staadionile, liiga "hõivatud", et elada koduklubi rütmis. Kui nad üldse suhestuvad sel viisil mõne klubiga. Ja eriti siis, kui kalendris on ohtralt mänge, mille tulemus ei ole ühe osapoole jaoks oluline või numbrid tablool on lihtsasti aimatavad. Praegu on meil neid mänge palju. Ehk aitab profiliiga. Aga kui ei aita?

Jah, on kriitiline hulk mänge, mida mängijad arenemiseks vajavad, aga igasuguse liigaformaadi puhul on paratamatu, et kõige rohkem köidavad inimesi algus ja lõpp. Kui me mängime neid tingimustes, mis ei ole pealtvaatajale inimlikud, siis kellele me mängime? Mina tahaksin liigat, mida mängitaks inimestele. Olgu see siis "konnatiik" või mitte.

Ma ei taha siinjuures öelda, et märts peaks olema jalgpallivaba - miks ei võiks sinna kolida näiteks need tegelikult olulised nädalasisesed karikamängud, mis septembris-oktoobris piisavalt tähelepanu ei saa? Konkreetsed näited, kaheksandikfinaalid 2018: 25. septembril Flora-Levadia 313, 26. septembril Kalju-Kalev 158 pealtvaatajat. Mõlemad olid väga head mängud. Aga see on vaid üks mõte.

Arutlemiseks. Kas peame mängima üheksa kuud ja 36 mängu liigahooaega selleks, et mängijad saaksid areneda? Kas pikk hooaeg nõuab ohvriks osakese liiga atraktiivsusest? Kas saaksime teisiti? Kas eestlastest (noortel) mängijatel tasub üldse arengut silmas pidades edaspidi Soome minna, kui sealne hooaeg on ligi neljandiku võrra lühem?

Kommentaarid

REGISTREERITUD (1)
ANONÜÜMNE (7)

elx   •  
(213.184.49.***)
Igati hea arutelu aga siis: "Ma ei taha siinjuures öelda, et märts peaks olema jalgpallivaba - miks ei võiks sinna kolida näiteks need tegelikult olulised nädalasisesed karikamängud, mis septembris-oktoobris piisavalt tähelepanu ei saa? "

See ei sobi kohe mitte - viia karikamängud, kus otsustatakse väljalangejad hooaja alguse esimesteks mängudeks, kehvadesse oludesse? Ei, kindlasti mitte.

Pikk ette (ja ise järele) | Otsime koduliiga parimat võõrleegionäri + Pohlaku presidentuuri eripärad
POTENTSIAALSED ÜLEMINEKUD
MUSTA MÕTISKLUSED
Tippspordi varjatud kaasnähtusest
MUSTA MÕTISKLUSED
OLULIST
TOIMETAJA VALIK
SOCCERNET.EE JALGPALLISAADE
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
17
14
1
2
52:12
43
2.
Tallinna FCI Levadia
17
13
2
2
54:12
41
3.
Nõmme Kalju FC
17
11
4
2
32:15
37
4.
Paide Linnameeskond
17
11
3
3
36:10
36
5.
JK Narva Trans
17
4
6
7
22:22
18
6.
FC Kuressaare
17
4
4
9
10:33
16
7.
Tartu JK Tammeka
17
4
3
10
24:33
15
8.
Viljandi JK Tulevik
17
4
3
10
16:34
15
9.
JK Tallinna Kalev
17
2
3
12
11:43
9
10.
Maardu Linnameeskond
17
2
3
12
10:53
9
REKLAAM
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
43
Tallinna FCI Levadia
41
Nõmme Kalju FC
37
Paide Linnameeskond
36
JK Narva Trans
18
FC Kuressaare
16
Tartu JK Tammeka
15
Viljandi JK Tulevik
15
JK Tallinna Kalev
9
Maardu Linnameeskond
9
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK