Sel samal hetkel, kui pall 1. märtsi õhtul kell 19.00 Lillekülas veerema lükatakse ja Premium liiga tänavune hooaeg käima läheb, saab kõrgseltskond uue liikme. Nõmme United täitis aasta eest püstitatud plaani oodatust kolm korda kiiremini, võitis veenvalt Esiliiga ja alustab nüüd esmakordselt meistriliiga täieõigusliku liikmena. Kuidas senitundmatus kohas julgelt vette hüppamise järel ellu jääda?

Start ei olnud kindlasti ideaalne. Jäädi ju sügisel ilma mulluse aasta peaarhitektist Vladimir Vassiljevist, kellel oli raske vastu panna välismaa kutsele. Slovakkiasse siirdunud Vassiljevi asemiku otsimisega läks Unitedil üsna kaua, 44-aastase Jani Sarajärvi tulek hõigati avalikult maha alles vana aasta viimastel päevadel, mis tähendas, et soomlasele ei jäänud uue meeskonna, liiga ja riigiga tutvumiseks üleliia palju aega. Lisaks tuli täiendada klubi juhtimispoolt, ent vähemalt alguses peab Martin Klasen kontoris täitma nii tegevjuhi kui ka spordidirektori ülesandeid.

Positiivse poole pealt õnnestus säilitada suur osa meeskonna tuumikust, kelle seas on ka Premium liiga kogemusega mehi. Siiski näitas Harju JK Laagri mullune saatus, et isegi siis, kui meeskond koosneb paljudest kogenud mängijatest, läheb hooaja käigus aina küpsemaks, õpib oma nägu säilitades häid esitusi punktideks pöörama ja suudab lõpuks konkureerida nendega, kes aastaid Premium liigas mänginud, ei pruugi sellest püsimajäämiseks ikkagi piisata.

Sarajärvi teab, et eesootav töö ei ole lihtne, sest ka tema on uues olukorras. Pärast mängijakarjääri lõppu – Soome kõrgliigas käis ta väljakul ligi 150 kohtumises – töötas Sarajärvi madalamas liigas YPA peatreenerina, seejärel juba Veikkausliigas VPS-i ja HJK abitreenerina, enne kui siirdus 2020. aastal Ecuadori tippklubisse Independiente del Valle noortetööga tegelema.

Covid tõmbas lõpuks tööle kaugel maal joone alla, kuid järgmine pakkumine oli sama eksootiline – Gambia koondise belglasest peatreener Tom Saintfiet kutsus ta endale appi videoanalüütikuks, kui meeskond valmistus 2021. aasta Aafrika meistrivõistlusteks. Seegi kokkulepe sai tänavuse finaalturniiriga läbi ning nüüd võttis Sarajärvi vastu uue väljakutse, sest ehkki Eesti pole soomlasele mõistagi sama eksootiline kui Ecuador või Gambia, on töö seda ometi. Pole ju 44-aastane soomlane hinnatud spetsialisti staatusest hoolimata kõrgliigatasemel varem peatreenerina ühtki meeskonda juhendanud.

"Jõudsin siia pärast jõule, korteri sain uuel aastal. Aga sügisel käisin sõpradel külas, külastasin näiteks Tartus ERM-i. Nii et Eesti mulle päris võõras pole. Kuid jalgpalli mõttes ..." nendib Sarajärvi. "Alati on sul mingid lootused ja enamik neist on õnnestunud ellu viia. Aga alati on ka midagi, millega ei saa päris rahule jääda. Mulle meeldis juba mängijana palju treenida ja tahan seda näha ka treenerina. Et täiuslikkuse poole püüelda, tuleb muidugi treenida hästi ja õigesti, aga ka palju," lausub ta vastuseks küsimusele selle kohta, kuidas ettevalmistus on napi ajaga õnnestunud.

Klasen on konkreetsem. "Hooajaeelne aeg on olnud päris heitlik, täis üllatusi ja ootamatusi. On mingeid asju, mille kohta ka mina ei osanud arvata, et pean nendega tegelema," viitab temagi enda uuele ametile. "Ka peatreenerile on tegu uue kogemusega, sest sellisel kujul selles rollis ta pole olnud. Pole näiteks nii, et ütled meeskonnale soovitud kellaaja ja siis treenid. Pead arvestama noortega, samuti tuleb sättida halliaegu selle järgi, millal seal üldse vaba ruumi on. Kokkuvõttes on palju ootamatuid väljakutseid, aga usun, et oleme väga hästi ja oskuslikult need mured ja probleemid suutnud ületada. Ütleme nõnda, et viimased kuud on kulgenud raskelt, aga oleme saanud enamiku asju ära teha," kinnitab Klasen.

Paljuski noortele toetuva Unitedi viimaste aastate "mure" pole muutunud – mängijad peavad suutma ühildada jalgpalli mängimise hariduse omandamisega. Sarajärvi mõistab tasakaalu leidmise vajalikkust. "Minu jaoks on haridus väga olulisel kohal, hindan seda kõrgelt, aga treenerina pean jälgima treeningute intensiivsust," nendib ise Lissaboni ülikoolis jalgpallialase doktorikraadi omandamist jätkav Sarajärvi. "Nüüdseks oleme rütmi paika saanud. Hommikustes trennides käisid need, kes said käia, kel vaja, olid koolis. Mõistagi oleme seetõttu pidanud hommikuse treeninguid natuke sättima, aga eesmärk oli niikuinii neis trennides keskenduda individuaalsete oskuste arendamisele."

Tingimused paigas, aga tahtmine on tähtsamgi

United on aastaid liikunud sihikindlalt selle suunas, et klubi köögipool võimaldaks mängijatel endast maksimumi anda. Oma panuse lisas varem Eesti meisterklubis Levadias töötanud eelmine peatreener Vassiljev, kelle näpunäidete järgi taustajõudude poolt mullu veelgi täiendati. Ka Sarajärvi kiidab esimese asjana klubi kodu Männikul, kus olulist rolli mängib näiteks riietusruumist paari sammu kaugusel asuv oma sisehall – sellist luksust paljudel klubidel pole. Samuti toob ta välja võimaluse kasutada A. Le Coq Arenal mullu avatud kehaliste võimete arendamise keskust.

Ent kuidas võrrelda Männikul pakutavaid tingimusi Soome tippklubides või Ecuadoris nähtuga? Sarajärvi sõnul on mööda maailma rändamine talle õpetanud, et head tingimused kuluvad ära, ent pole esmatähtsad. "Füüsiliste tingimuste mõttes on siin kõik paigas. Selliste võimaluste suunas peaks kogu Eesti jalgpall arenema. Kuid olen käinud näiteks Aafrikas, kus inimesed teevad väga head tööd väga väheste vahenditega. Kus on tahtmist täis inimesed, seal piisab hea trenni läbiviimiseks pallidest ja koonustest. Alati pole isegi viimaseid vaja! Aga vaim peab paigas olema."

Arengust rääkides kasutab ta väljendit "sotsiokultuuriline keskkond", mis peab tema meelest jalgpalli väärtustama ja selle arendamist toetama. "Selle alla käib näiteks professionaalsus. Soome värske president Alexander Stubb on öelnud, et Eesti ja Soome on nagu kaks tilka vett, seega minu meelest võiks profisportlase elu natuke kõrgemalt hinnata. Kuid sel teemal saaks muidugi veel pikalt arutleda," sõnab ta.

Ta toob siiski oma maailmanägemuse kirjeldamiseks näite ühe Soome spordist ning viipab vestluse käigus ka Unitedi klubikohviku seinal rippuvale Ragnar Klavani Liverpooli särgile, mida kaunistavad paljude tähtede autogrammid. "Soomes on NHL selline maailm, millest saab unistada, aga kuhu ongi päriselt võimalik jõuda. Mis viib sinna, kuhu jõudis Klavan? Püüdlus täiuslikkuse poole. See kehtib kõige kohta, mida elus ette võtame, ning sport on üks paremaid niisuguse suhtumise väljundeid."

Kuna koos Vassiljeviga lahkus välismaale ka mullu abitreeneri rollis olnud Nikita Brõlin, kehastab ühenduslüli senise meeskonna ja Sarajärvi vahel Randin Rande. Teise abitreeneri soovis Sarajärvi endaga kaasa tuua ning leidis sobiliku mehe Ecuadoris töötamise päevilt. 32-aastane Juan Martinez on muuhulgas õppinud Argentinas, kuid viimastel aastatel olnud ametis Ladina-Ameerika ühes suuremas klubis Independiente del Valles.

Et just noortetöö on Ecuadori tippklubis kõrgel tasemel, pole põhjust kahelda. 2020. aastal võitis Independiente del Valle kuni 20-aastastele mängijatele mõeldud Copa Libertadorese ning päevilt, mil Sarajärvi ise koos Martineziga seal töötas, on nüüdseks Euroopa tippjalgpalli jõudnud sellised mehed nagu Moises Caicedo (Chelsea), Piero Hincapie (Leverkusen) ja Willian Pacho (Eintracht).

"Kui kohtusime, olime mõlemad duubelmeeskonna abitreenerid ja muidugi ei teinud meie mainitud poistest mängumehi – seda ei tee kunagi ükski treener. Aga nendega me töötasime. Juan on seejärel tasapisi mööda arenguredelit edasi liikunud, esmalt U18 ja siis U20 meeskonna juurde. Näeme jalgpalli ja eeskätt treeningprotsessi ühtmoodi. Minu silmis on väga märkimisväärne, et ta võis küll töötada Ladina-Ameerika tippakadeemias, aga ta tahtis siiski Euroopasse tulla, sest see on ka tema jaoks uus proovikivi," rõhutab Sarajärvi.

Unitedi väravavahte juhendab jätkuvalt Kristjan Tamme, mullu üksinda füsioterapeudi tööd teinud Kirke Kaldele on tulnud appi viie aasta eest ehk Esiliiga B päevil veel mängijana Unitedi särki kandnud, ent siis Tartusse haridust omandama läinud Johan Tõugjas. Samuti kasutab klubi konsultandi rollis ühte soomlasest fitness-treenerit. "Koormuse jaotamine on meie noore meeskonna puhul väga oluline, seega oleme sellele varasemast veel rohkem tähelepanu pööranud," märgib Sarajärvi.

Jalgpall kui kunst

Klubi juhtkond on seadnud Sarajärvile pealtnäha lihtsad eesmärgid – mängida head jalgpalli ja arendada mängijaid. Et sellega kaasneb esmase sihina kõrgliigasse püsimajäämine, on ütlematagi selge. Kuidas on meeskond seni tema soove mõistnud?

"Meil on palju noori, kes on väga varmad õppima. Vova käe all mängiti eelmisel aastal väga head jalgpalli, muidu poleks ju Meistriliigasse jõutud. Ega ma üleliia täpselt sellele ei keskendu, kuivõrd minu ja Vova käekiri erineb, aga see oli mulle algusest peale selge, et vundament on meeskonnal kenasti paigas," sõnab Sarajärvi. Ent küsimus, millist jalgpalli ta tahab oma mängijate esituses näha, suunab soomlase mõtted jälle huvitavale rajale.

"Vabandust, ma annan nüüd kehva vastuse!" muigab ta alustuseks. "Jalgpallitreenerid lähevad sageli teed mööda, millele ka minul oleks kerge astuda. Ehk võiksin öelda, et mängime atraktiivset jalgpalli – sest see ju tõmbab inimesi ligi. Aga ma ei usu sellisesse suhtumisse. Minu jaoks on jalgpalli jälgimine kunst ehk võrreldav muuseumisse või kinno minekuga. Susan Sontag on oma tuntud essees "Tõlgendamise vastu" öelnud, et kunsti ei tohiks ettemääratud tõlgendusraamidesse suruda. Minu meelest kehtib see ka jalgpalli kohta. Kui ma hakkan oma stiili pikalt-laialt kirjeldama, on oht langeda selle lõksu, et räägin juttu, mis muudab minu või meie näidatava jalgpalli inimestele meelepäraseks.

Tulge parem mängule ja vaadake ise! Kunst on ... tsiteeriksin siinkohal Andrei Tarkovskit: meistriteosest ei saa ühte kildu välja rebida ilma tervikut lõhkumata. Vaatan jalgpalli sama pilguga. Ka Aki Kaurismäki on öelnud, et ta ei taha vastata küsimusele "millest see film räägib?" Samuti võib minu käekirjas näha märke nii mõnegi treeneri tööst, aga kelle omast täpselt, selle otsustamise jätaksin igaühe enda teha, sest üks inimene võib märgata ühte, teine hoopis teist," lausub Sarajärvi.

"I believe I am reflected in my films. I could simply not produce films without bringing in my personality."

--- Andrei Tarkovsky pic.twitter.com/uzQmvdmlgi — DepressedBergman (@DannyDrinksWine) February 14, 2024

Väravavaht Marko Meerits liitus Unitediga mullu ning oskab seega Vassiljevi-Sarajärvi käekirjade erinevust võrrelda küll. "Unitedi stiil on ju tegelikult aastaid suures plaanis sama olnud – mängida peamiselt lühikesele söödule toetuvat atraktiivset jalgpalli. See põhi on meil all ja minu meelest on treeneri ideed lühikese ajaga kindlasti väga hästi mängijateni jõudnud," lausub Meerits.

"Meeskond on meil ju suures plaanis ikkagi sama nagu mullu, mõned lisandujad on vajalikku kogemust toonud. Kui saaks veel mõned vigastatud mehed ka tagasi, oleks juba väga okei, aga nii või teisiti on meie trump kindlasti meeskonna keemia ja ühtsus," vaatab Meerits hooajale ette.

Eesti tippklubides ja välismaal mänginuna oskab ta taustajõudude taset hästi hinnata ning tema sõnul ei jää Unitedil millestki vajaka. "Nii Jani kui kogu staffiga olen väga rahul! Jani on huvitav isiksus, ta oskab oma ideid mängijateni tuua veidi ebaharilike nurkade alt. Pole üldse ebatavaline, et ta soovitab näiteks mingeid mänguolukordi tõlgendada kui maali. Näen kõrvalt, et eriti noortele on see väga põnev. Inimeses on kirg olemas, see nakatab," räägib Meerits.

Mitu põnevat liitujat

Kõik eelnev ei tähenda, et Sarajärvi kalduks pelgalt filosofeerimisse – ta mõistab hästi, et jalgpallis loeb eelkõige tulemus. "Püsimajäämine on meie jaoks kindlasti täiesti uutmoodi teekond. Kas või seetõttu, et me pole näiteks oma esimese vastase ehk Flora suguste meeskondadega varem järjepidevalt mänginud. Sellele tasemele tõusmiseks peame igas trennis edasi liikuma, arenema.

Vahe-eesmärgid on samuti protsessi tulemus. See pole kunagi lineaarne areng, kuid pikas plaanis peame kogu aeg millegi parema poole püüdlema, olgu selleks siis pressing, rünnaku ülesehitus või midagi hoopis kolmandat," võtab ta sihid kokku. "Ega meil polegi võimalik vajalikku taset mõista enne seda, kui oleme seal kohal ja iganädalaselt nende meeskondadega vastamisi läheme."

Klasen rõhutab, et kuigi talvel on tegeletud kogemuse lisamisega, peitub Unitedi peamine trump uuel hooajal noortes. "Nad on andekad ja võimekad ning ma olen täiesti veendunud, et nad on suutelised Premium liiga tempoga kohanema. Kui jaotame hooaja neljaks mänguderingiks, siis usun küll, et suudame ring-ringilt tugevamaks minna. Lisaks näen meeskonnas korralikult püssirohtu, et olla suuteline ka omajagu väravaid lööma," märgib aastatel 2016-22 esindusmeeskonna peatreenerina töötanud ja võistkonna II liigast Esiliiga tippude sekka tüürinud Klasen.

Mõistagi on talvel olnud ka minejaid, ent kui reastada mehed eelmisel hooajal teenitud minutite järgi, alustavad Unitedi ridades uut hooaega esimesed kaheksa mängijat. Mullu suvel liitunud 19-aastastest ukrainlastest sõlmiti uus leping Oleksandr Musolitiniga, kuid Ivan Lazarets oli Liivimaa Taliliiga mängude ajaks jõudnud juba Läti klubisse Super Nova. Märkimisväärseim lahkuja on ehk kuus väravat löönud Aleksander Švedovski, kes siirdus Tallinna Kalevi ridadesse.

Uutest tulijatest naasis koju ründaja Kevin Mätas, kes lõi 2020. aastal Unitedi eest Esiliigas 31 mänguga 22 väravat ning siirdus siis Tartu Tammekasse, kus on kolme hooajaga saanud kirja 87 Premium liiga kohtumist ja 25 väravat. Teistmoodi otsib värsket hingamist ka poolkaitsja Mihkel Järviste, kellele kaks viimast aastat Floras tõid eduka Tammeka-perioodi järel vaid 25 Premium liiga kohtumist.

Viimase nädala jooksul on United löönud käed 20-aastase Slovakkia keskkaitsja Jakub Lukaga, kes võeti laenule Slovakkia kõrgliigaklubilt Ružomberokilt, samuti on klubiga liitunud mullu vastavalt Floras ja Harju JK Laagris mänginud Bruno Vain ja Kaspar Rõõmussaar. Omalt poolt on kõik tehtud ka selleks, et meeskonna nimekirja lisanduks Ukraina kõrgliiga kogemusega 24-aastane ründaja Mõhhailo Plohhotnjuk – Klaseni sõnul seisab ukrainlase ülemineku vormistamine veel vaid rahvusvahelise kinnituse taga.

Eelvaate kirjutamise hetkel on seis selline, et lähipäevil peaks meeskonnaga liituma veel üks poolkaitsja – "huvilisele tuttav nimi kodumaisest liigast," märgib Klasen kavalalt – ning seejärel on aktiivne komplekteerimine lõppenud. Miinuspoolelt ravib Järviste treeningutel saadud vigastust ning tema väljakule naasmise aeg pole veel teada, talvel tehtud operatsioonist taastub ka Robin Tiigiste ning teda pole veel paar kuud väljakule oodata.

Kõige kannatamatumalt ootab United ilmselt siiski Egert Õunapuu tagasitulekut. Aprillis 19-aastaseks saaval andekal ründajal on viimastel aastatel olnud ebaõnne vigastuste näol, mis on nurjanud nii mõnegi testimise välisklubis – või ehk mängikski ta muidu praeguseks juba välismaal. Sügisel Eesti U19 koondise ja Prantsusmaa eakaaslaste vahelises kohtumises põlvele liiga teinud Õunapuu osaleb juba meeskonna treeningutel, ent ei saa veel kõiki harjutusi täismahus kaasa teha ning jätab esimesed liigavoorud seetõttu vahele.

Kui Õunapuu on terve, tegeleb ta peamiselt väravate löömisega – kahe eelmise hooajaga kogunes neid Esiliigas 50 mängu juures 68. Omajagu tõestamist on ilmselt ka eelmisel hooajal Õunapuu 32 liigaväravale 25 lisanud 24-aastasel Jevgeni Demidovil, kel kõrgliigas Nõmme Kalju, Viljandi Tuleviku ja Narva Transi eest kirjas 50 kohtumist, aga vaid viis tabamust. Kolmanda mehena jõudis mullu Unitedis kahekohalise väravate arvuni hiljuti 20. sünnipäeva tähistanud Henri Leoke ning kolme peale mullu Esiliigas 73 korda skoorinud meestelt tasub tulevärki oodata ka tänavu.

Sarajärvi seega ei muretse. "Tõsi, et meie pink ei ole liiga pikk. Aga meil on mõnigi mees vigastusest naasmas. Kokkuvõttes olen praeguse koosseisuga rahul. Meil on kogemusi alates Marko Meeritsast, kes on mänginud nii Eesti koondises kui ka välismaal, kuni nendeni, kes teevad kõrgliigas debüüdi. Austan kogemustega mehi kõrgelt, sest nemad on kõige eesootavat juba näinud. On neid, kes on Unitedi oma poisid, aga Eestis mujalegi jõudnud. Ja on noori, kelle seas näen samuti liidriomadustega mehi. Nimesid ei taha ma tõesti eraldi välja tuua, sest ma ei taha kedagi kogemata kõrvale jätta!" muigab ta.

"Kui tuled esiliigast kõrgliigasse, siis taseme vahe on päris suur. Aga kui töötad professionaalses keskkonnas, mis oli varem juba Premium liiga tasemel, siis on kergem. Sisimas usun küll, et me üllatame nii mõndagi, kes arvab, et meiega võib kerge olla. Seda ei saa kindlasti olema. Sisu meil on!" võtab Meerits kokku.

Sarajärvi tunneb VPS-i päevilt eestlastest nii Meeritsat kui ka Markus Jürgensoni, ent tegu pole tema ja Eesti jalgpalli ainsate kokkupuudetega. "Juba enne seda, kui United minuga ühendust võttis – ja ausõna, ma ei tee siin mingit reklaami! –, pakkus Eesti jalgpall mulle huvi. Mängijaid ja treenereid on alati siiapoole lahte liikunud, vastupidi ka. Tegu on ikkagi meie naabriga ja oleme lähedased. Nii vaatasin ka eelmisel hooajal mitmeid Premium liiga mänge."

Veidi üllatav side on Sarajärvil olemas ka eelmisel hooajal kõrgliigas südilt püsimajääamis nimel võidelnud Harju JK Laagriga, sest nende spordidirektori Lauri Nuumaga osaleti Lissaboni ülikoolis samadel kursustel. "Vestleme temaga üsna palju, aga mul on Eesti jalgpallis veel tuttavaid. Oleme Lauriga pisut sellest rääkinud, mida ja kuidas Harju mullu tegi. Nad tegutsesid väga muljetavaldavalt, kahjuks ei lõppenud see nende jaoks püsimajäämisega, aga meeskonna ja kogu klubi arendamise mõttes oli tegu väärt looga. Meistriliiga taset ei näita ju ainult see, mida sa väljakul teed, vaid ka kogu ülejäänud klubi tõusmine järgmisele tasemele.

Võtame näiteks selle, kuidas areneb karjääris hüppe teinud mängija mitte ainult väljakul, vaid ka inimesena. Nurgalöök, pall tuleb – kas liikuda kaasa selle mehega, kes eelmisel hooajal Premium liigas mängis, või jääda siia? Aga siis näeb ta, et minagi saan hakkama, tema enesekindlus kasvab ja järgmisel korral ta võidab selle duelli," selgitab Sarajärvi.

Hooaja lävel kripeldab nii tema kui ka Klaseni hingel siiski väga selgelt üks asi – United mängis tänavu ellu kutsutud Liivimaa Taliliigas ainsa Premium liiga klubina C-tasandil, mis tähendab, et mõõtu võeti Läti esiliigaklubidelt. Uut taset pakkuvaks hooajaks valmistumise jaoks ei olnud see kindlasti ideaalne lahendus.

"Liiga kui selline on kahtlemata väga hea asi, aga meie jaoks seekord mitte. Ütleksin isegi, et ma ei taha seda olukorda aktsepteerida, sest ka meie peaksime saama võimaluse kohtuda Kalevi või Paidega," lausub Sarajärvi. "Õnneks saime vähemalt enne Taliliiga algust pidada kaks kontrollkohtumist Šiauliai ja Jelgavaga. Eriti esimene oli väga kõrge tasemega mäng, Šiauliai oleks minu hinnangul Eestis medalimeeskond, aga selliseid oleks rohkem tahtnud. Samas ärme hakkame sellest nüüd ka mingit probleemi tekitama," kiidab ta Leedu pronksimeeskonda ning rõhutab ühtlasi kohe, et ei soovi selle taha pugeda.

Klasen tõdeb, et ideaalmaailmas oleks soovitud ettevalmistuse lõppu veel mõni kõrgliigavastane leida, aga Liivimaa Taliliiga graafik ei jätnud lihtsalt võimalust ühtegi mängu ajakavasse sättida. "Seda, et C-tasandi Läti klubid Premium liiga taset välja ei anna, oskasime kohe karta," nendib temagi.

Kodu vajab suurt ümberehitust

Üks suur mure Klasenil siiski on ja sellele tuleb lahendus leida pisut vähem kui kolme kuuga. 12. mail peab United võõrustama Paide Linnameeskonda ning mängukohana on kalendrisse kantud Männiku staadion. Paraku ei vasta see senisel kujul Premium liiga nõuetele ning ees seisab omajagu rügamist, et seal tõesti mängida saaks. Klasen pakub alustuseks naljatamisi nimekirja kõigist vajaminevatest töödest, andes mõista, et neid võib kirja panema jäädagi.

Suurim väljakutse on väljaku nihutamine, sest praegu mahajoonitud muruplats on liiga lähedal kunstmuruväljakule. Tehnilise ala laiendamine nihutab väljakut lähemale mändidele, kuid selle ja platsi vahele tuleb mahutada veel ka tribüün. "Praegu on meil seal 250 kohta, aga Premium liiga miinimum nõuab 500 ehk kaks korda rohkem. Meie eelarve juures on see suur väljakutse," selgitab Klasen.

Pikemas plaanis tahaks United kindlasti rajada korralikuma katusega tribüüni, mille juurde Klaseni sõnul kuuluksid ideaalis ka olmeruumid, ent praegu on selge, et tänavuseks tuleb tegeleda tellingtribüüni püstitamisega. "Esimesel aastal ei näe ma näiteks katust kuidagi tulemas. Peame rajama teise väljaku nurka uued sissepääsud ning vedama sinna ka elektri- ja veevarustuse, et oleks võimalik näiteks toitlustust pakkuda," loetleb Klasen.

Veel pikemas plaanis tahetakse aga rõhuda ka pealtvaatajate vastutustundlikkusele. "Tahame esialgu oma toetajaid, aga ka vastaseid suunata rohelise mõtteviisi poole. Et igaüks ei tuleks mängule üksinda autoga, vaid tuldaks mitmekesi koos. Või veel parem – ühistranspordiga. Plaan on rajada ka elektritõukerataste parkla, sest praegu pole nendega võimalik Unitedi klubihooneni jõuda. Tahame selleski vallas rohkem panustada," lausub Klasen lõpetuseks.

Meeskonna staar - Egert Õunapuu

Selles punktis kaheti mõtlemist olla e saa, sest eelmisel hooajal 24 mänguga 32 ja aasta varem 26 mänguga 36 väravat löönud mees lihtsalt on vaieldamatu täht. Välismaa-variandid ei ole Õunapuu puhul seni testimistest kaugemale jõudnud, aga kui ta suudab vigastusest terveneda ja uusi vältida, on vägagi võimalik, et juba suvel viib tema tee Unitedist piiri taha.

Võimalikke pingeid võiks Õunapuu õlgadelt vähemaks võtta see, et väravaotsinguil vaadatakse kindlasti esmajoones end juba Premium liigas tõestanud Kevin Mätase ning seejärel ehk ka Jevgeni Demidovi otsa. Ent kahtlemata on ka aprillis 19-aastaseks saava ründaja enda tõestamisvajadus suur.

Kellel silm peal hoida? Henri Leoke

Nõmme Unitedi ründemängijaid on pikalt iseloomustanud üks ühine joon - silmapaistva hooaja järel liigutakse Esiliigast edasi kõrgseltskonda. Seda teed käisid nii Kevin Mätas, Raimond Eino, kui ka Robi Saarma. Vana aasta eelviimasel päeval 20-aastaseks saanud Leoke on üks neist, kes ei pea selle sammu tegemiseks enam Unitedist lahkuma, vaid saab kõrgemale tõusta koos klubiga.

Eelmisel aastal kaptenipaela kandnud ääreründaja läbimurret ilmestavad statistikatabelites 16 löödud väravat, aga tema mõju Unitedi rünnakule oli numbritest suurem. Kui Egert Õunapuu ja Jevgeni Demidov on pigem realiseerija tüüpi, siis Leoke tunneb end mugavalt ka kaaslastele võimalusi tekitades. Premium liiga on teine tase, aga mullu näidatu ei peaks tekitama kahtlust, et Leoke suudab seal hakkama saada.

Suurim murekoht - tagaliini kogemused

Marko Meeritsa kvaliteedis ei ole mõistetavalt küsimusi. Ent kuidas võtab uue väljakutse vastu Unitedi kaitseliin? Jakub Luka on mänginud kümmekond mängu Slovakkia kõrgliigas, Alexander Kapitan Bergmanil on Premium liigas kirjas seitse ja Karl Läänelaiul 15 kohtumist ning see ongi kogu Unitedi üheksamehelise tagaliini kõrgliigakogemus.

Seega on Meeritsa kui viimase väravaluku õlgadel vähemalt hooaja esimeses pooles kaunis suur vastutus, ehkki samas on näiteks Erko Jonne Tõugjas ja Sander Alex Liit varasematel aastatel ette tallanud raja, mis tõestab järjekordselt, et Unitedi noored saavad hästi hakkama ka Meistriliiga tasemel. Samuti on Unitedist sirgunud tänaseks HJK-sse ja A-koondisesse jõudnud Andreas Vaher, kuid teisalt on nad eriti Liit ja Tõugjas saanud sulanduda kogenumasse meeskonda.

Koosseis:

Väravavahid: Georg Mattias Lagus, Marko Meerits.
Kaitsjad: Aleksander Alteberg, Alexander Kapitan Bergman, Kaarel Leppsalu, Jakub Luka, Karl Läänelaid, Oleksandr Musolitin, Samuel Merilai, Steven Salmistu, Robin Tiigiste.
Poolkaitsjad: Trevor Hint, Mihkel Järviste, Markus Riisenberg, Kaspar Rõõmussaar, Tristan Vendelin.
Ründajad: Jevgeni Demidov, Henri Leoke, Kevin Mätas, Mõhhailo Plohhotnjuk, Bruno Vain, Murad Velijev, Egert Õunapuu.

Eeldatav algkoosseis (hetkeseisuga):

Talvised koosseisumuudatused:

Sisse:

Mihkel Järviste (poolkaitsja, Florast) liitus klubiga.
Jakub Luka (Slovakkia keskkaitsja, Ružomberokist) liitus klubiga aastase laenulepingu alusel.
Kevin Mätas (ründaja, Tammekast) taasliitus klubiga.
Kaspar Rõõmussaar (poolkaitsja, Harjust) liitus klubiga.
Bruno Vain (ääreründaja, Florast) liitus klubiga.
Mõhhailo Plohhotnjuk (Ukraina ründaja, Dumbravitast) ootab liitumisele rahvusvahelist kinnitust.

Välja:

Babou Cham (Gambia ründaja, Paide Linnameeskonnast) laen lõppes.
Paul-Kevin Chan (kaitsja) ei jätka klubis.
Rico Ernits (kaitsja) liitus Tallinna Kalevi duubelmeeskonnaga.
Ivan Lazarets (Ukraina ründaja) lahkus klubist.
Ander Sikk (poolkaitsja) lahkus klubist ja liitus Harju JK-ga.
Aleksander Švedovski (äärepoolkaitsja) liitus Tallinna Kaleviga.
Stanislav Tsõmbaljuk (kaitsja, Nõmme Kaljust) laen lõppes.

Hooajaeelsed mängud:

20.01. FC Nõmme United – FS Jelgava (LAT) 2:4 (Mätas, Leoke)
27.01. FC Nõmme United  - FC Šiauliai (LVA) 1:1 (Plohhotnjuk)
04.02. FC Nõmme United – Skanstes SK (LAT EL) 2:2 (Merilai, Demidov)
11.02. SK Super Nova (LAT EL) - FC Nõmme United 2:5 (Musolitin 2, Plohhotnjuk 2, Mätas)
16.02. FC Nõmme United – FC Riga 2 (LAT EL) 4:0 (Plohhotnjuk, Mätas, Leoke, Alteberg)
22.02 JDSF Alberts (LAT EL) - FC Nõmme United

Võit;  viik; kaotus; 
LAT - Läti kõrgliiga; LAT EL - Läti esiliiga; LVA - Leedu kõrgliiga