Kui Flora võidab Levadiat või Levadia Florat, on see magus niikuinii. Ent kui võit lubab hakata rääkima vastaste peatreeneri errusaatmisest, on tegu juba millegi märgilisemaga. Kas Flora seekordne 3:1 üleolek tähistab ühtlasi taas võimuvahetust?

• Vaata Katariina Peetsoni galeriid mängust artikli alt!

Sellist välkstarti pole derbides varem nähtudki, sest mängukellal oli just-just täis saamas esimene minut, kui Daniil Kuraksin pettis Brent Lepistu istuli ja põrutas palli nii täpse löögiga posti kõrvale, et Karl Andre Vallner saatis seda vaid pilguga – 0:1. Kaotusseisu jäänud Levadia reaktsioon oli hea, sest järgmise kümmekonna minuti jooksul suruti Flora kaitsesse. Postide vahel seisnud Kaur Kivila sai teha mitu väärt tõrjet.

Viigile jõuti väga lähedale 17. minutil, kui Mark Oliver Roosnupp suunas nurgalööki peaga posti. Lisaks vedas Floral sellega, et pall põrkas postist tagasi vastu Kuraksini õlga ja sealt Kivila sülle. Kohe seejärel tabas Levadiat veel üks tagasilöök – vigastatud Lepistu ei saanud jätkata ja tema asemele tuli Tanel Tammik.

Rünnata võis ju Levadia, aga värava lõi taas Flora. Käis 26. minut, kui Levadia kaitsjad jäid hätta nurgalöögiga, esimesena oli viiel meetril jaol Kuraksin ja pall jõudis taas võrku – 0:2. Näis juba, et Levadial puuduvadki Flora murdmiseks seekord relvad, aga siis sähvatas mees, kellelt seda Levadia leeris alati oodatakse. Joao Pedro võttis 43. minutil paremal äärel ette mitu kaitsjat, leidis vaba löögikoridori ja vinditas palli Kivilale püüdmatult tagumise posti kõrvale – 1:2!

Mängu tagasi pääsenud Levadia tegi teiseks poolajaks kolmikvahetuse ja kui üks sekkujatest, suvine täiendus Wendell juba õige pea Kivila valvsust testis, näis, et lükkest võib asjagi saada. Brasiillane pääses seejärel peaga proovima ka nurgalöögi järel – mööda.

Siiski leidis taas kinnitust vana jalgpallitõde ehk kui ise ei löö ... Tammik hindas 66. minutil kõrge palli lendu valesti, Rauno Sappinen pääses jooksu ja Victory Iboro niitis ta karistusalas jalust. Kollane kaart Levadia kaitsjale ja penalti Florale, mille Tõugjas külma närviga realiseeris – 1:3.

Rauno Alliku ja Kristo Hussar jõudsid veel kahe peale Iboro löögi väravajoonelt minema lüüa, kui Levadia elu 75. minutil päris koledaks läks. Iboro niitis jalad alt Sappinenil, sai teise hoiatuse ja pidi platsilt lahkuma. Vähemuses ei tekkinud Levadial enam Flora ohustamiseks reaalset võimalust ja lõpuvile kuulutas florakate 3:1 paremust. Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

Flora valitses Premium liigat Levadia ees kaks hooaega, enne kui mullu teravaimast tipust taanduti ja suurim konkurent ohjad üle võttis. Mullu hoidis Levadia liidrikohta hooaja algusest lõpuni ja ka tänavu starditi hästi, ehkki konkurendid püsisid tublimalt kannul. Nädalavahetusega läks Levadial aga esikoht viimaks käest, kui Tartus kaks korda edu käest anti ja Tammekaga 2:2 viiki lepiti.

Levadia tegutsemisest puudub veenvus alates augusti algusest, mil Konverentsiliigas igati jõukohase Differdange vastu edasipääs uskumatu passiivsuse tõttu käest mängiti. Pärast seda on küll võidetud punast laternat Tallinna Kalevit ja Narva Transi, ent viigistatud Tammekaga ning kaotatud Pärnu Vaprusele ja nüüd Florale. Hooaja esimese 22 vooruga anti punkte ära vaid viies mängus, viimase nelja vooruga on "lauale jäetud" aga suisa seitse punkti.

Flora vormikõver liigub seevastu aina ülesmäge, sest viimase kolme kuu ehk üheksa mängu peale on ainus libastumine olnud võõrsil tehtud 1:1 viik Transiga. Pole üldse võimatu, et nädala pärast räägime Flora 16. meistritiitlist juba palju kindlamas kõneviisis. Neid ootab ees kodumäng Tammekaga ja seejärel minnakse järgmisel kolmapäeval Levadiaga uuesti vastamisi. Levadia ise peab pühapäeval maadlema Nõmme Kaljuga ning pole sugugi võimatu, et kahe järgmise vooruga rebib Flora vahe kolmelt punktilt koguni üheksale.

Muide, mõnes mõttes on Flora edu tabelis nüüd Levadia ees mitte kolm, vaid mõtteliselt suisa kolm ja pool punkti. Võiduga kindlustas Flora nimelt sellegi, et paremus omavahelistes mängudes kuulub tänavu neile. Kui eeldada, et tehnilisi ja loobumiskaotusi keegi ei saa, on järgmiseks viigilahutajaks just nimelt omavaheliste mängude punktid. Sealt on Floral aga kirjas nüüd kaks võitu ja viik, pidada jääb veel vaid üks omavaheline kohtumine.

Praeguseks on ilmselge, et Levadia mäng ei jookse enam sama sujuvalt nagu mullu. Ning lõpuks vastutab alati treener. Ajalugu näitab, et Levadias veel eriti. Torrest võib praegu päästa vaid see, et tema vallandamise korral ei jõuaks Levadia kindlasti välja vahetada kogu treeneritetiimi. Hoiatav farss – Maksõm Kalõnõtšenko ühemänguliseks jäänud tragikoomiline põige Eestisse – on neil klubi lähiajaloost võtta.

Edutada pingi tippu abitreeneritest Vicente Soto või Karel Voolaid? Esiteks: kas emb-kumb on selle rolliga üldse nõus, kui see tähendab Curro lahkumist? Ja teiseks: kas see oleks meeskonnale piisav raputus, et tiitel ikkagi päästa? Kolmandaks: sama hästi oleks Viktor Levada võinud selle otsuse siis teha juba ka kohe pärast euromänge, sest hooajaks seatud suur eesmärk ehk põhiturniirile pääs jäi ju täitmata.

Fakt on aga see, et esmakordselt kõlas Curro lahkumist soovivaid noote ka Levadia fännisektorist. Flora toetajate skandeerimine "RFS! RFS!", klassikaline "Sacked in the morning" või Torrese nime ja hispaaniakeelse solvangu samasse lausesse mahutamine on igati oodatav. Ent kui Levadial mäng käest libisema hakkas, kõlas ka Levadia fännidelt ilmeksimatult "Torres out!" Märgiline muutus või hetkeemotsioon?

Pärast mängu ei soovinud Torres ajakirjanikele kommentaare jagada, suunates nad viisakalt alaliidu jutule. Ei pea olema Sherlock Holmes mõistmaks, et Levadia juhendajale valmistasid meelehärmi kohtunike otsused. Mängu pressitribüünilt jälgides torkas eriti silma kaks episoodi, millega Torres ilmselgelt rahule ei jäänud.

• Kahe lausega piirdunud Curro Torres keeldus kommentaaridest: las alaliit räägib

Flora teise värava puhul protestis ta, et Rauno Sappinenile ei fikseeritud eelnevas olukorras suluseisu. Selle eest karistati Torrest ka kollase kaardiga. Iboro eemaldamiseni viinud duelli puhul leidis Levadia leer aga, et eelnevalt jäeti Rauno Allikule vilistamata viga Rasmus Peetsoni vastu.

Esimesel juhul mõjub pahandamine selgelt õlekõrrest krabamisena. Tagaliinist ettepoole mängitud pika söödu hetkel võis Sappinen tõesti suluseisupositsioonil olla, kuid palli peaga auti löönud Tanel Tammikust jäi ta mitme meetri kaugusele ega sekkunud vähimalgi moel võitlusesse palli pärast. Flora pani küljeaudi mängu, teenis nurgalöögi ning alles sealt õnnestus Daniil Kuraksinil skoori teha. Levadial oli olukorra lahendamiseks mitu võimalust ehk võimalik suluseis mängis värava sünnis parimal juhul mingitki rolli äärmiselt kaudsel moel.

Veidi rohkem argumente võis leida Iboro punasele kaardile eelnenu puhul. Alliku tõukas Peetsonit tõesti rindu, mispeale Levadia mees kukkus. Ent Iboro kaotas seejärel Deivid Andreasele esimese duelli ning niitis siis Sappinenil hooletult jalad alt. Selliseid vaidlusaluseid situatsioone tuleb ette igas mängus ja alati kehtib nende puhul lihtne tõde – mängida tuleb kohtuniku vileni.

Ja kui otsida Levadia kõikuva vaimu põhjuseid, siis äkki ikkagi on selleks just peatreeneri liigne emotsionaalsus? Premium liigas on Torres teeninud nüüd kuus kollast kaarti ja karikamängudest kaks tükki lisaks, eurosarjades kogunes kollaseid suisa neli tükki ja tagatippu üks punane. 13 kaarti on palju, vaata kust otsast tahad.

Kes on kaotuses süüdi? Kui otsida ühest vastust, siis mitte kohtunikud, vaid Levadia kaitsjad. Avavärava olukorras lasi end istuli petta Brent Lepistu. Teise tabamuse puhul kukkusid karistusalas otsustaval hetkel nii Rasmus Peetson kui ka Tanel Tammik. Florale kolmanda tabamuse toonud penaltiolukord sai alguse Tammiku jämedast vääratusest keskväljal, kus ta lasi pallil üle pea lennata.

Iboro oli iroonilisel moel seejuures pikalt Levadia kindlaim (kesk)kaitsja, ent penaltiolukorras jäi ta kohmakaks ja järgnenud teine kollane kaart oli juba puhas noore mängija tormakusest tingitud rumalus. Peetsoni mängitamine paremkaitses võib küll seda positsiooni tugevdada, ent teeb samas keskkaitse kõvasti nõrgemaks.

Levadia kaitseprobleemid ei ole seejuures sugugi ainult ühe mängu teema. Terve eelmise hooaja ehk 36 mänguga võeti võrgust vaid 19 palli ehk keskmiselt umbes-täpselt üks kahe mängu kohta. Tänavugi ei olnud Levadia saldo veel 22 vooru järel laita – endale oli lastud värav lüüa 16 korral, mis märkis tol hetkel liiga parimat kaitset.

Kui juulis-augustis saadi Paide, Harju ja Kuressaare vastu kirja kolm järjestikust nullimängu, siis järgmises viies mängus pole seda suudetud. Enamgi veel – nende viie mänguga on Levadiale löödud kümme väravat ehk keskmiselt täpselt kaks tükki mängu kohta. Ja nii kõva pole isegi Levadia, et alati vähemalt kolme tabamusega vastata, olgu vastaseks kes tahes.

Kokku on Levadia seega pidanud nüüd palli võrgust võtma 26 korral ehk viimase viie mänguga on neile löödud enam kui kolmandik kogu hooaja väravatest. Liiga kindlaima tagaliini arvestuses on neist vähem kui kahe kuuga mööda läinud nii Flora kui ka Paide. Ning mitte ainult – selle perioodi jooksul on Levadiast rohkem palle väravast korjanud vaid Tammeka, Kuressaare ja Kalev ehk tabeli kolm viimast meeskonda.

Mõistagi ei tee Levadia elu sugugi kergemaks ka see, et pühapäevaseks - ja praeguse tabeliseisu juures ülitähtsaks - mänguks Kaljuga on rivist väljas nii Iboro kui ka Lepistu. Kui Torres soovib jätkata Peetsoni kasutamist äärekaitsjana, peab ta ilmselt saatma Tammiku kõrval keskkaitses platsile Kaua Davi, kes on pärast suvel Levadiaga liitumist Premium liigas algkoosseisu kuulunud vaid korra. Teine variant on Peetsoni naasmine keskkaitsesse, mis annaks paremal äärel taas võimaluse Edgar Turile või Frank Liivakule.

Hooaja eel ennustati Florale kõike muud peale tiitlimängus osalemise. Ajakirja Jalka traditsioonilises küsitluses, millest võttis seekord osa 19 Premium liigat kajastavat ajakirjanikku, pakuti meistriks pea üksmeelselt Levadiat, kümnel korral jäi Flora isegi esikolmikust välja. Mulluse neljanda koha järel tundus, et muutujaid on liiga palju – põhikoosseis oli küll tasemel, ent pink noor ja kogenematu. Ning peatreener Konstantin Vassiljev võis ju mängijana olla professor, aga treenerina samuti alles algaja ...?

Lõppegu hooaeg kuidas tahes, aga Flora on juba ootusi ja eeldusi ületanud. Hetkeseisuga ollakse näiteks omavaheliste mängude võrdluses peal nii Levadia kui ka Nõmme Kalju ehk eelmise hooaja kahe parema vastu.

Koosseis on küll noor, aga välja see väga ei paista. Terve hooaja on äärekaitses tegutsenud 19-aastane Sander Tovstik, kellel polnud aasta alguses veel Premium liigas kirjas ainsatki minutit. Tema puudumisel täitis seekord kohta nädalapäevad tagasi alles 17. sünnipäeva pidanud Nikita Kalmõkov, saades kogu liiga lõikes individuaalselt ühe võimekama mängija Joao Pedro taltsutamisega üldplaanis tublilt hakkama. Markus Poomi puudumisel on viimastes mängudes keskväljal hästi toime tulnud ka suvine täiendus Deivid Andreas, 16-aastase Andero Kaarese koht algrivistuses pole enam mõnda aega mingi üllatus.

• Võidukas Vassiljev: midagi ma ei pannud pihta, meeskond peabki avaminutist valmis olema

“Mängijad, kes meil riietusruumis on, teavad, et neid usaldatakse sama palju kui teisi. Kui nad peavad väljakule minema, on nende töö anda endast maksimum. Mingid vead võime alati andeks anda. Kõige tähtsam on see, kui nad annavad endast kõik,” sõnastas peatreener Vassiljev kohtumise järel lihtsa tõe. Samad sõnad kehtivad teoorias küllap igas Premium liiga meeskonnas, kuid nende praktikaks muundamine – et noored mängijad ka tõepoolest usaldust tajuda ja seda tegutsemisega õigustada suudaksid – näitab ka treenerite head tööd.

Flora tagaliinis võivad teised mehed vahetuda, Tõugjas püsib kindla liidrina paigal. Mööda temast naljalt ei minda, kõrgemale ei hüpata. Suurepäraselt tehtud põhitöö kõrval jõudis Tõugjas sedapuhku mitu korda särada ka platsi teises otsas. Ülikiire avavärav sündis just tema pikast palliga tõusust ning võitu kindlustanud penalti oli löödud väga kindlalt.